LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on enesekaitse esimene seadus.”

      Ja mina ütlesin: „Ma oleksin pigem džoki.”

      Isa raputas kurvalt pead. „Ma kardan, et sul tuleb varsti seista vastamisi avastusega, et igal alal on oma käputäis lurjuseid ja kelme ning džokid pole mingi erand.”

      Isa roolis, jõudis auto Hoopwesterni kesklinna; Hoopwestern osutus üheks neist vanadest, igisena püsinud ja turuplatsi ümber koondunud linnadest, mille muistse südame asemel oli kentsakas munakividega sillutatud jalakäijate ala, tänapäeva kaubanduse jõulist pulssi aga oli tunda tohututes büroohoonetes ja kaubanduskeskustes, mis ümbritsesid ringteed kolmest küljest.

      „Siin elasid kunagi karjakasvatajad,” ütles mu isa neutraalsel toonil. „Karjakasvatus on tänapäeval samasugune tööstusharu nagu siinne tehas, kus toodetakse elektripirne ning kuhu vajatakse aina rohkem töötajaid. Mul on vaja elektripirnide hääli.”

      Ma avastasin, et tema kampaania peakorter asus omapärases tagaseinapidi kokku ehitatud hübriidmajas, mille puhul oli säilinud vana ärkliakendega fassaad otse vastu munakividega sillutatud väljakut ja tagaküljel ilmetu kasti meenutav kauplus; sedasorti poekesi oli terve rida, nende vastas aga paiknes umbes veerandi hektari suurune parkimisplats. Maja, mille peamised eluruumid (nii isa kui ka minu jaoks) asusid ülemisel korrusel, oli kunagi toiminud kingapoena (mis läks pankrotti, suutmata konkureerida kohaliku kaubakeskusega) ning oli nagu kaksikvend kõrval paiknevale hoonele, kus tegutses mingi heategevusühingu kingikauplus.

      Poliitiline peakorter vääris tõepoolest oma nime, siin olid eredavärvilised telefonid, põrandal klõbisesid koopiamasinad, leidus hulgaliselt teetasse, kirjutuslaudu ja arvuteid, seintel rippusid kaardid, millesse olid torgatud värvilised nööpnõelad, telefoniraamatuid oli näha lausa hunnikute viisi, samuti kastikaupa ümbrikke, lisaks kolm keskealist naist, kes pidid tegutsema keset seda tohuvabohu.

      Olime jätnud oma auto parklasse ja läinud jala silmatorkavasse klaasfassaadiga eesruumi, kus ei rippunud mitte ainult suures kirjas plakatid „HÄÄLETAGE JULIARDI POOLT”, vaid oli näha ka kolme suurendatud fotot minu isast, kõigilt vastu vaatamas kombekas, intelligentne, tulevikku seirav mees, kes väärinuks kindlasti kohta Westminsteris.

      Kolm naist tervitasid teda heledate rõõmuhüüatustega ja seadsid ta kohe silmitsi suure hulga probleemidega.

      „See on minu poeg,” ütles isa.

      Mulle suunati rõõmsad naeratused. Nad mõõtsid mind pealaest jalatallani. Ja mina mõtlesin – kolm nõida.

      „Astuge sisse, kullake,” ütles üks neist. „Soovite ehk tassikest teed?”

      2. peatükk

      Ma avastasin, et too topeltkauplus oli tavaline valimisringkonna kontor, mille oli üürinud partei, kuhu mu isa kuulus. Just seal kohtus eelmine parlamendiliige Dennis Nagle veel hiljaaegu laupäeviti oma valijatega, tulles kohale, et ära kuulata, millised on kohalikud probleemid, ning anda oma parim nende lahendamiseks. Vaene sell oli surnud kuuekümnesekski saamata pankreasevähki. Tema auahne naine Orinda oli kuuldavasti vihast sinine, kuna valimiskomitee oli tema asemel otsustanud minu isa kasuks, kes pidanuks hakkama valitseva partei käsul võitlema vabaks jäänud koha säilimise eest parlamendis.

      Orindast sain ma teada, kui istusin nurgas mingil lihtsal järil ja kuulasin, kuidas kolm abi kirjeldavad mu isale kõrvaletõugatud daami samal päeval kontorisse tehtud visiiti.

      Kõige kõhnem ja vähem emalik abi, kes oli ühtlasi kõige pahatahtlikum, ütles huuli prunti ajades lõbusalt: „Teile võib tunduda, et ta leinab oma Dennist, aga ta näib olevat hoopis tige selle pärast, et mees ära suri. Ta räägib aina „meie valijad”, nagu ta seda alati on teinud. Ütleb, et kirjutas ise valmis mehe kõned ja suunas tema hoiakuid. Tema sõnul sai ta Dennise haigestudes asjast aru nii, et mehe koht läheb nüüd temale. Ta nimetab meid kolme reeturiteks, kes töötavad teie heaks, George. Ta lausa kokutas raevust. Teatas, et kui teie arvate, et ta kavatseb niisama alla anda, siis olete eksiteel. Ja lubas tulla tänasele õhtusöögile!”

      Mu isa krimpsutas nägu.

      Minu arvates oli valimiskomitee targasti talitanud.

      Oma pingil istudes sain teada ka seda, et peamine opositsioonipartei seab mu isa vastaskandidaadina üles „paksu juhmardi, kellel pole kübetki seksapiili”. Tolle mehe – Paul Bethune’i – partei oli hiljutistel järelvalimistel saanud vaid mõne üksiku parlamendikoha ning oli kindel, et Hoopwestern kuulub neile, kuna õhus oli tunda „vajadust muutuste järele”.

      Järgmiste päevade jooksul nägin ma tolle mehe fotot kõikjal: tema laia naeratuse all siras loosung „Bethune on parem. Valige tema.”

      See ajas mind naerma. Kas ta kavatses toetuda lahutatud naistele?

      Ent tol esimesel õhtul sain ma teada üksnes seda, et ta kuulub kohalikku omavalitsusse ning et tema juuksed hakkavad hõredaks jääma. Näis, et algav kiilaspäisus võib talle valimistel tegelikult kaotuse tuua (tema vaimsetest võimetest rääkimata). Ameerikas poldud pärast sõjasangarit Eisenhowerit kiilaspead presidendiks valitud ning oli vähe neid inimesi, kes panid oma lapsele nimeks Dwight.

      Hakkasin mõistma, et hääli võidetakse naeru abil ja kaotatakse dogmaatilisuse tõttu. Sain teada, et George Juliardi mehelikkus toimis tema abide roosadel nägudel nii, nagu neil oleks süda kloppima hakanud.

      „Mu poeg tuleb täna koos minuga õhtusöögile,” ütles ta. „Ta saab endale Mervyni koha.” Isa selgitas, et Mervyn Teck on tema esindaja, kes ei saa mõjuvatel põhjustel Kesk-Inglismaalt kohale tulla.

      Kolm erutatud daami vaatasid mu uuesti pealaest jalatallani üle ja noogutasid.

      „Õhtusöök,” selgitas isa mulle lühidalt, „toimub Magavas Draakonis, selles hotellis seal teisel pool väljakut.” Ta osutas käega eendakende suunas, näidates mulle mitme viilkatusega fassaadi, mida kaunistas lõputu rida rippkorvides geraaniume meist vaevalt saja meetri kaugusel. „Me läheme sinna kella poole kaheksaks. Toimub lühike esitlus. Siis õhtusöök. Kohtumine inimestega hotelli taga asuvas vestibüülis. Kui meile esitatakse mõned head küsimused, võib lugu kesta keskööni.”

      „Sa siis tahad küsimusi?” pärisin üllatunult.

      „Loomulikult. Need annavad asjale põnevust. Muidu oleks väga igav.”

      Küsisin jõuetult: „Mis ma pean selga panema?”

      „Lihtsalt riietu korralikult. Siia tuleb ühe tähtsa nina esindaja. Nii kahtlase tulemusega järelvalimiste toetamiseks saadetakse välja kõvemad torud. Mul on algul seljas smoking, aga pärast võtan lipsu ära. Võib-olla avan ka mõned kraenööbid. Vaatame, milliseks olukord kujuneb.” Tema näkku ilmus peaaegu rahulik naeratus, ent ma tajusin, et ta on tugevasti erutatud. Ta on võitleja, mõtlesin ma. Too ebatavaline mees on mu isa. Ta purustas mu unistused ja osutas teistsugusele maailmale, mis mulle eriti ei meeldinud, ent ma pidin teda saatma, nagu ta tahtis, umbes kuu aega, ning ma kavatsesin teha tema heaks kõik mis võimalik, ja eks siis näe. Vaatame, milliseks olukord kujuneb … nagu ta ütles.

      Kell pool kaheksa sammusime üle väljaku, minul jalas hallid püksid ja tumesinine pintsak (kõik äsja Brightoni kauplustest ostetud), tema mustas rätsepaülikonnas, mis juba ise lisas mulle kübekese haritust.

      Teda võeti vastu vaimustushüüete ja käteplaksutamisega. Mina aina naeratasin tema kõrval ja olin kõigi vastu hirmus kena ning surusin inimestel muudkui kätt, nagu nõutud. Väikesi lapsi ei paistnud kusagil.

      „Minu poeg”, ütles isa minule osutades. „See on minu poeg.”

      Mõned neist umbes kaheksakümnest vastuvõtul ja õhtusöögil viibivast inimesest olid riietatud sama vormikohaselt nagu mu isa, teised nõudsid võrdsust poliitikas, väljendades seda kraenööpide avamisega või kandes ruuduliste ehisneetidega kaunistatud päevasärke.

      Tähtsa nina esindaja saabus kohale, kikilips korralikult risti ja tema naine kandmas tagasihoidlikke teemantehteid. Ma jälgisin, kui pretensioonitult ja lõpmata võluvalt käitus ta võhivõõraste inimestega, ning kui saabus minu

Скачать книгу