LITMIR.BIZ

Скачать книгу

häälekat protesti. „Aga see meeldib mulle.”

      „Jah, ja kui sa ausalt endasse vaatad, pead möönma, et meeldivast ajaraiskamisest sulle praeguses olukorras ei piisa.”

      „Mina pole sina,” ütlesin ma. „Mul ei ole sinu … sinu …”

      „Indu?” pakkus ta.

      Mõtlesin selle üle nukralt ja noogutasin.

      „Aga mulle meeldib, et sa oled piisavalt intelligentne ja … kuidas nüüd öelda … julge … pean ma silmas.”

      Kui ta oli kavatsenud mind meelitada, siis see läks tal muidugi korda. Vaid vähesed noorukid võiksid sellise hinnangu peale lihtsalt käega lüüa.

      „Isa …” tegin jutuga algust.

      „Minu meelest me leppisime kokku, et sa kutsud mind papsiks.”

      Ta oli nõudnud, et ma ütleksin talle lapsevanema, õpetaja ja õpilase ühisvestlusel „paps”, ja nii olin ma ka teinud, kuid sisimas jäi ta mulle alati isaks, mu ametlikuks ja hoolitsevaks ülevaatajaks.

      „Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin ma.

      Ta ei andnud ikka veel otsest vastust. Vaatas vaid hajameelselt aknast välja ning seejärel mu põrandal lebavat jakki. Mängles oma sõrmedega, mis tõi mulle meelde Sir Viviani, ning ütles lõpuks: „Ma tahan, et sa võtaksid vastu sulle Exeteri ülikoolis eraldatud koha.”

      „Oo.” Ma üritasin mitte näida hämmastunud ega pahasena, kuigi mind valdasid mõlemad tunded. Ent ta jätkas, otsekui oleksin ma alustanud pika ja kuuldava vastulausega.

      „Sa lubasid endale ühe vaheaasta, kas oli nii?”

      Niinimetatud vaheaasta oli parajasti moes olev paus kooli ja ülikooli vahel, seda hinnati kõrgelt ja peeti vajalikuks, et saada enne akadeemilise kraadi omandamist elukogemusi. Selle juures oli palju head … ja vähe halba.

      „Aga sa olid nõus, et ma jätan aasta vahele,” vaidlesin vastu.

      „Ma ei keelanud sulle seda. Need on erinevad asjad.”

      „Aga … kas sa saad seda keelata? Ja miks sa tahad seda teha?”

      „Kuni sina pole saanud kaheksateistkümneaastaseks, on mul seaduslik õigus teha peaaegu kõike, mis sulle endale kasuks tuleb, või, õigemini öelda, mida mina pean sinu jaoks kasulikuks. Ben, sa pole ju loll. Sa tead, et see on tõsi. Järgmised kolm nädalat, kuni su sünnipäevani 31. augustil, olen ma su elu eest endiselt vastutav.”

      See polnud mulle uudis. Teadsin ka seda, et kuigi seaduse järgi peaks mu ülikooli baashariduse kinni maksma riik, polnud mul õigust saada elatisraha ega mingeid stipendiume, sest mu isa oli rikas. Ennast oma käe peal kolledžist läbi vedada, mis küll mõnes riigis oli võimalik, ei tulnud Suurbritannias eriti kõne alla. Kui järele mõelda, siis ilma isapoolse rahalise toetuseta poleks mul ülikooli asja, ei Exeteri ega kuhugi mujale.

      Ütlesin rahulikult: „Kui ma sult kunagi ammu seda küsisin, siis sa ütlesid, et sinu arvates pole vaheaasta üldse halb mõte.”

      „Sa ei öelnud mulle, et kavatsed oma vaheaasta veeta hipodroomil.”

      „Aga see on katse ise oma eluga hakkama saada!”

      „Kui mitte miiniväli, täis moraalseid lõkse.”

      „Sa ei usalda mind!” Isegi mina kuulsin oma hääles raevu, millega kaitsesin oma väärikust. Ent see meenutas viginat. Nüüd ütlesin jäisemalt: „Võttes sind eeskujuks, ei teinud ma midagi vääritut.”

      „Ei võtnud pistist, tahad sa öelda?” Minu enda meelituskatse ei avaldanud talle mingit muljet. „Ei kaotanud meelega ühtegi võistlust? Kõik uskusid, et sa oled äraostmatu? Kas sa tahad seda öelda? Aga kust siis see kuulujutt, et sa tarvitad uimasteid? Kuulujutud hävitavad maine kiiremini kui tõde.”

      Mul polnud midagi öelda. Täna hommikul näkku heidetud tõestamata süüdistus oli rebinud puruks mu rõõmsa illusiooni, et süütus kaitseb laimamise eest. Mu isa oleks selle avastuse kohta kahtlemata öelnud „küpsemine”.

      Minu mõrusid mõtteid segas koputus uksele ning kohale toodi hommikusöök, mille mõte oli vabastada mind kroonilisest näljast, tekitamata seejuures erilist süütunnet. Vajadus hoida oma kaal ratsutamise tarvis all oli pannud mul mõnikord pea söömata olekust ringi käima. Ka toitu ahnelt endale sisse ahmides imestasin ma selle üle, kust mu isa teab, mida ma tegelikult söön ja mida mitte.

      „Kuni sööd, võid mind kuulata,” ütles ta. „Kui sinust võiks saada maailma parim jahivõidusõidudžoki, siis ma ei paluks … seda, mida ma praegu palun. Kui sinust võiks saada näiteks Isaac Newton või Mozart või mõni teine geenius, siis oleks mõttetu paluda, et sa sellest loobuksid. Ja ma ei palu sul ratsutamisest üldse loobuda, pigem ära vali seda endale elukutseks.”

      Maisihelbed ja piim olid suurepärased.

      „Mul on kahtlane tunne, et sa kavatsed oma vaheaastat lõpmatuseni venitada.”

      Jätsin mugimise pooleli. Ma ei saanud eitada, et tal on õigus.

      „Nii et mine Exeteri, Ben. Ja saa seal täiskasvanuks. Ma ei looda, et sa saaksid kolledžis kõige kõrgemad punktid. Teine tase oleks suurepärane; kolmandal pole kah midagi viga, kuigi ma arvan, et sa saad hakkama ja su tulemused on head, nagu need alati on olnud, vaatamata sellele, et su sünniaeg pole kõige parem.”

      Ma ahmisin endale sisse peekoniviilud, tomatid ja seened ning saatsin röstleivad neile järele. Range haridussüsteemi tõttu, mis jaotas kooliõpilased klassideks vanuse ja mitte võimekuse järgi, ning seetõttu, et ma olin sündinud oma vanuseastme viimasel päeval (1. september oleks võimaldanud mulle täiendavad 12 kuud), osutusin oma klassis alati noorimaks ja olin kogu aeg sunnitud teistega õppimises sammu pidama. Vaheaasta oleks asjad kenasti paika pannud. Ja isa rääkis mulle loomulikult, et ta saab kõigest sellest aru ja andestab mulle halvad õpitulemused ülikoolis, kui ma polnud ülikooli veel pääsenudki.

      „Ma tahan, et sa enne Exeteri minu heaks tööd teeksid,” ütles isa. „Ma tahan, et sa tuleksid minuga Hoopwesternisse ja aitaksid kaasa sellele, et ma saaksin valitud.”

      Ma vaatasin talle pikalt otsa, närisin aeglaselt oma suutäit, kuid ei tundnud enam selle maitset.

      „Aga,” ütlesin neelatades, „ma ei tea poliitikast midagi.”

      „Ega peagi teadma. Ma ei taha, et sa peaksid kõnesid või teeksid mingeid poliitilisi avaldusi. Ma lihtsalt tahan, et sa oleksid minuga kaasas, oleksid mu kaaskondlane.”

      „Ma ei … noh,” ma peaaegu kogelesin. „Ma ei saa aru, mida ma saaksin teha.”

      „Söö oma õun ära ja ma selgitan sulle,” ütles isa rahulikult.

      Ta võttis ühes tugitoolis istet ja pani jalad kuidagi tehtult risti, otsekui oleks ta järgmist osa enne harjutanud, ja mina arvasin, et küllap ta mängis selle tõesti mõtteis enne mitu korda läbi.

      „Valimiskomitee, kes on mind oma kandidaadiks üles seadnud, eelistanuks ausalt öeldes, et ma oleksin abielus,” sõnas ta. „Nii nad mulle ütlesid. Neile tundus mu vallaliseseisus puudusena. Mistõttu ma rääkisin neile, et ma olin abielus, et mu naine suri ja et mul on poeg. See tegi neile lõpmata heameelt. See, mida ma sul teha palun, on nagu mingi naise asendaja mängimine. Sa peaksid tulema koos minuga avalikkuse ette. Ja olema inimeste vastu kohutavalt kena.”

      „Kas ma pean väikesi lapsi suudlema?” küsisin hajameelselt.

      „Lapsi suudlen mina.” Isale tegi see nalja. „Sina võid lobiseda vanemate daamidega ja rääkida meestega jalgpallist, kriketist ja ratsutamisest.”

      Mõtlesin meeletule erutusele, mida ratsavõistlused mulle pakkusid, hulljulgusele, mis võinuks mulle elu maksta, eneses selliste omaduste arendamisele, mis ei paneks mind kartma saatust ega õnnetusi, meeletu kihutamise lõpetamisele ilma end häbistamata. See oli küll kõike muud kui väikeste lastega lobisemine.

      Ma igatsesin lihtsat elu, võimalust muretult ja

Скачать книгу