LITMIR.BIZ

Скачать книгу

loba. Kui keegi üldse teab, kuidas meestega ümber käia, siis olen see mina.”

      Ma tõmbusin kössi, õlad tõusid kõrvuni. Selleks ajaks, kui massaažiaeg kätte jõudis, vajasin seda meeleheitlikult. Sirutasin end lauale pikali ja sulgesin silmad, valmistusin uinakuks, et eesootav pikk õhtu vastu pidada.

      Mulle meeldis end üles lüüa ja ilus olla nagu igale teisele tüdrukule, kuid heategevus nõudis palju tööd. Tühjast-tähjast rääkimine oli väsitav, pidev naeratamine kurnas, vestlused firmadest ja mulle tundmatutest inimestest olid igavad. Kui poleks olnud Caryt, kes enda näitamisest kasu lõikas, oleksin minemisele rohkem vastu vaielnud.

      Ohkasin. Keda ma lollitasin? Nagunii ma lähen sinna. Ema ja Stanton toetasid ahistatud lastele suunatud heategevust, see teema oli mulle tähtis. Aeg-ajalt sellisel tuimal sündmusel käia oli väike hind, millega ma sain tasuda.

      Hingasin sügavalt sisse ja lasksin end lõdvaks. Lubasin meeles pidada, et helistan isale kohe, kui koju jõuan, ja mõtlesin, kuidas saata Gideonile tänukirjake pohmelliravimi eest. Arvasin, et võiks saata e-kirja, kontaktaadress oli ju kirjas tema visiitkaardil, kuid see polnud stiilne. Pealegi polnud teada, kes tema kirju loeb.

      Kui koju jõuan, siis helistan talle. Miks mitte? Ta ju palus – ei, käskis – helistada; ta kirjutas selle visiitkaardile. Ja ma lihtsalt pean jälle tema mahlakat häält kuulma.

      Uks avanes ja massöör tuli sisse. „Tere, Eva. Oled valmis?”

      Veel mitte. Aga peaaegu.

      PÄRAST MITUT mõnusat tundi spaas lasksid ema ja Cary mu kodu juures maha; nad ise sõitsid Stantonile uusi mansetinööpe otsima. Kasutasin seda aega, et Gideonile helistada. Kuigi olin kodus üksinda, toksisin suurema osa tema telefoninumbrist sisse pool tosinat korda, enne kui lõpuks helistasin.

      Gideon vastas pärast esimest tooni. „Eva.”

      Ehmatus, et ta teadis, kes helistab, tekitas mul hetkeks väike paanika. Kuidas tal sai minu nimi ja number kontaktide listis olla? „Ah… tere, Gideon.”

      „Olen kvartali kaugusel. Anna alla lauda teada, et ma olen tulemas.”

      „Mida?” Oli tunne, et osa vestlusest jäi vahele. „Kuhu sa tuled?”

      „Sinu juurde. Juba sõidan ümber nurga. Helista lauda, Eva.”

      Gideon lõpetas kõne ja ma jäin telefoni jõllitama, püüdes taibata tõsiasja, et olen paari hetke pärast Gideoniga taas koos. Mõnevõrra segasena läksin sisetelefoni juurde ja teatasin, et ootan Gideoni, ning samal ajal astus mees juba fuajeesse. Veidi aja pärast seisis ta mu ukse taga.

      Alles siis meenus, et mul oli seljas vaid lühike siidist hommikumantel, kuid nägu ja juuksed õhtusöögiks valmis sätitud. Mis mulje Gideonile selline kooslus jätab?

      Sikutasin hommikumantli vöö kõvemini kinni, enne kui Gideoni sisse lasksin. See ei tohtinud paista nii, nagu kutsunuks ma ta enda juurde, et teda võrgutada… või midagi taolist.

      Gideon seisis kaua koridoris, tema pilk puuris mind pealaest kuni prantsuse maniküüriga varbaküünteni. Olin Gideoni välimusest sama oimetuks löödud. See, milline ta kantud teksades ja T-särgis välja nägi, pani mind tahtma teda hammastega lahti riietada.

      „Igatahes tasus sõit end ära, et leida sind sellisena eest, Eva.” Ta astus sisse ja lukustas enda järel ukse. „Kuidas sa end tunned?”

      „Hästi. Tänu sinule. Suur tänu.” Kõhus väreles, kuna Gideon oli seal, minu juures – see pani mul pea ringi käima. „See ei saa olla põhjus, miks sa siia tulid.”

      „Olen siin, kuna sul läks nii kaua aega, et mulle helistada.”

      „Ma ei teadnud, et mulle tähtaeg on antud.”

      „Ma pean kiiresti ühe asja teada saama, aga veel rohkem huvitab mind, kas sa tundsid end pärast eilset õhtut hästi?” Gideoni pilk oli sünge, tema hingematvalt ilusat nägu raamis tintjate juuste luksuslik kardin. „Isver. Sa oled nii ilus, Eva. Ei suuda meenutada, et oleksin kunagi midagi nii hirmsasti tahtnud.”

      Juba nende paari tavalise sõna kuulmine tegi mu kuumaks ja ihalevaks. Olin liiga haavatav. „Ja mis see kiire asi on?”

      „Tule täna koos minuga heategevusõhtusöögile.”

      Tõmbusin eemale, kutsest üllatunud ja elevil. „Sa lähed samuti?”

      „Sina ju ka. Ma kontrollisin, teades, et su ema osaleb. Lähme koos.”

      Mu käsi liikus kõrile, meel mäsles. See oli veider, et Gideon teadis minu kohta väga palju, mind valdas paanika. „See pole see, mida ma mõtlesin, kui ütlesin, et peaksime koos aega veetma.”

      „Miks mitte?” See lihtne küsimus sisaldas väljakutset. „Mis suur probleem see on, kui me läheme koos üritusele, millel osalemist oleme plaaninud eraldi?”

      „See pole eriti diskreetne. See on ju väga avalik üritus.”

      „Ja siis?” Gideon astus lähemale ja puudutas mu juukseid.

      Tema häälest kostis ohtlikku nurrumist, mis saatis minusse külmavärinad. Tundsin Gideoni suure tugeva keha soojust ja haistsin naha külluslikku, maskuliinset lõhna. Langesin tema võlude võimusesse, iga minutiga üha sügavamale.

      „Inimesed hakkavad kõiksugu oletusi tegema, eriti minu ema. Ta haistab juba kaugelt sinu poissmeheverd.”

      Gideon kummardus ja surus huuled mu kaelale. „Mind ei huvita, mida inimesed arvavad. Me ise teame, mida teeme. Ja sinu emaga saan ma hakkama.”

      „Kui nii arvad,” ütlesin ma hingetuna, „siis järelikult sa ei tunne teda.”

      „Tulen sulle kella seitsmeks järele.” Gideoni keel puudutas metsikult tukslevat veeni mu kaelal ja ma sulasin ta vastas, keha lõtv, kui ta mind endale lähemale tõmbas.

      Suutsin siiski pomiseda: „Ma pole sulle veel jaatavalt vastanud.”

      „Aga sa ei ütle ju ei.“ Gideon võttis mu kõrvalesta hammaste vahele. „Ma ei lase sul seda teha.”

      Avasin protestimiseks suu, kuid Gideon pitseeris mu huuled enda omadega, sundis mind vaikima märja kirgliku suudlusega. Tema keel tegi aeglasi maitsmisliigutusi, mis panid mind igatsema, et ta teeks sedasama mu jalge vahel. Põimisin sõrmed tema juustesse, silitasin ja sikutasin neid. Kui ta haaras mind oma embusse, murdusin ja langesin tema käte vahele.

      Just samamoodi nagu kontoris, pani ta mu diivanile pikali, enne kui taipasin, et ta mind üldse paigast liigutas, ja tema suu summutas mu üllatunud karjatuse. Hommikumantel andis tema osavatele sõrmedele järele; seejärel haaras ta pihku mu rinnad ja mudis neid pehmete rütmiliste liigutustega.

      „Gideon…”

      „Kuss.” Gideon imes mu alahuult, tema sõrmed keerasid ja sikutasid helli nibusid. „Teadmine, et sa oled alasti, ajas mu hulluks.”

      „Sa tulid ju ilma… Oh! Oi issand…”

      Gideoni võttis ühe nibu suhu ja tulemöll minus tõi higikorra nahale.

      Mu meeleheitlik pilk langes digiboksi kellanäidule. „Gideon, ei.”

      Mees tõstis pea ja vaatas mind kirglike siniste silmadega. „Tean, et see on hullumeelsus. Ma… ma ei oska seda selgitada, Eva, kuid ma pean su orgasmini viima. Olen sellest pidevalt mõelnud juba mitu päeva.”

      Ta surus ühe käe mu jalgade vahele. Need vajusid häbitult laiali, mu keha oli nii kiimas, õhetasin, olin kui palavikus. Gideoni käsi jätkas mu rindade mudimist, muutes need raskeks ja talumatult tundlikeks.

      „Sa oled minu jaoks nii märg,” pomises ta, pilk libisemas mööda mu keha alla, sinna, kus ta mu oma sõrmedega pooleks jagas. „Sa oled siit ka ilus. Kohev ja roosa. Nii pehme. Täna sa vahatada ei lasknud, eks?”

      Raputasin pead.

      „Jumal tänatud. Ei usu, et oleksin suutnud ilma sind puudutamata kümmet minutitki olla, rääkimata kümnest tunnist.”

Скачать книгу