LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nädalat tagasi oli öökülm.”

      „Ja praegu on kuum. Ma ei võta kampsunit.”

      „Kuula ema sõna, Pavel,” ütles isa. „Tolmatševos on ööd külmad. Võta kampsun kaasa.” Paša ohkas sügavalt, mässumeelselt, kuid võttis kampsuni ja viskas kohvrisse. Isa pani kohvri kinni ja lukku. „Kuulake kõik. Minu plaan on selline …”

      „Mis plaan?” küsis Tatjana veidi pettunult. „Ma loodan, et selle plaani juurde kuulub ka toit. Sest et …”

      „Ma tean, miks,” kähvas isa. „Olge nüüd vakka ja kuulake. See puudutab ka teid.” Ta hakkas neile seletama, mida nad peavad tegema.

      Tatjana viskus taas voodile. Kui nad kohe ei evakueeru, siis ei tahtnudki ta rohkem kuulata.

      Paša käis igal suvel Tolmatševos, Luugas või Gattšinas poistelaagris. Tatjana eelistas Luugat, sest seal lähedal oli nende datša – suvila, ja ta sai vennal külas käia. Luuga laager oli otse läbi metsa minnes nende datša’st kõigest viie kilomeetri kaugusel. Tolmatševo aga oli Luugast kahekümne kilomeetri kaugusel ning sealsed kasvatajad olid ranged ja nõudsid, et poisid juba päikesetõusu ajal ärkvel oleksid. Paša ütles, et see meenutab veidi sõjaväge. Noh, ongi siis peaaegu sama mis sõjaväkke minna, mõtles Tatjana isa juttu kuulamata.

      Daša näpistas valusalt tema jalga. „Ai!” ütles Tatjana nimme valjusti, lootes, et õel tuleb tema kiusamise pärast pahandusi. Keegi ei teinud väljagi. Keegi ei lausunud sõnagi. Tatjanale ei heidetud isegi pilku. Kõigi pilk oli keset tuba seisval Pašal, kes nägi oma hilise teismeea õhetuses, pruunide pükste ja kulunud beeži särgiga vibalik ja kohmakas välja, ent kõik armastasid teda. Ja Paša teadis seda.

      Ta oli kõigi lemmiklaps, lemmiklapselaps, lemmikvend.

      Sest ta oli ainuke poeg.

      Tatjana hiivas end voodist püsti ning läks ja jäi Paša kõrvale seisma. Ta pani vennale käe ümber ja ütles: „Pea püsti. Sul veab. Sa lähed laagrisse. Mina ei lähe kuhugi.”

      Vend astus temast veidi eemale, kuid vaid veidi; Tatjana teadis, et Paša ei astunud eemale sellepärast, nagu oleks end tema kõrval ebamugavalt tundnud, vaid kuna vend ei arvanud, et tal veab. Õde teadis, et Paša tahab üle kõige sõjaväelaseks saada. Ta ei tahtnud mingisse tobedasse laagrisse minna. „Paša,” ütles Tatjana lõbusalt, „kõigepealt pead sõjamängus minust jagu saama. Siis võid sõjaväkke minna ja sakslasi peksta.”

      „Ole vait, Tanja,” ütles Paša.

      „Ole vait, Tanja,” ütles isa.

      „Isa,” ütles Tatjana, „kas mina võin samuti oma kohvri ära pakkida? Mina tahan ka laagrisse minna.”

      „Paša, kas sa oled valmis? Lähme,” ütles isa, vaevumata Tatjanale vastama. Tüdrukutelaagreid polnud.

      „Ma räägin sulle ühe anekdoodi, armas Paša,” ütles Tatjana, kes ei tahtnud alla anda ega lasknud venna tõrksusel end rööpast välja viia.

      „Ma ei taha su tobedaid anekdoote kuulda, armas Tanja.”

      „See peaks sulle meeldima.”

      „Miks ma küll selles kahtlen?”

      Isa ütles: „Tatjana! Praegu pole anekdootide rääkimise aeg.”

      Deda astus Tatjana kaitseks välja. „Georg, las tüdruk räägib.”

      Deda’le noogutades alustas Tatjana: „Sõdurit viiakse hukkamisele. „On vast sant ilm,” ütleb ta konvoeerijatele. „Vaata aga, kes kurdab,” vastavad nemad. „Meie peame tagasi ka minema.””

      Keegi ei liigutanud. Keegi isegi ei muhelnud.

      Paša kergitas kulme, näpistas õde ja sosistas: „Tubli töö, Tanja.”

      Tüdruk ohkas. Ühel päeval saab mu hing tiivad, mõtles ta, aga mitte täna.

2

      „Tatjana, ei mingit pikka hüvastijättu. Sa näed oma venda kuu aja pärast. Tule alla ja hoia meile välisust lahti. Su emal on selg haige,” ütles isa, kui pereliikmed asusid Paša asju ja laagrisse kaasa võetava toidu kotte kandma.

      „Olgu, isa.”

      Ühiskorter nägi välja nagu rong: pikk koridor ja selle ääres üheksa tuba. Kööke oli kaks: üks korteri ees-, teine tagaosas. Vannitubadesse ja tualettruumidesse pääses köökidest. Üheksas toas elas kakskümmend viis inimest. Viis aastat tagasi oli korteris kolmkümmend kolm asukat, aga kaheksa inimest olid ära kolinud või surnud või …

      Tatjana pere elas korteri tagaosas. Tagaosas oli parem elada. Tagumine köök oli suurem ning sealt viis trepp katusele ja alla hoovi; Tatjanale meeldis tagatrepist käia, sest sedakaudu sai hullu Slavini toast möödumata välja hiilida.

      Tagumisel köögil oli eesmisest suurem pliit ja ka vann oli suurem. Tagumist kööki ja vannituba jagas Metanovitega vaid kolm peret: Petrovid, Sarkovid ja hull Slavin, kes ei keetnud kunagi süüa ega pesnud.

      Praegu polnud Slavinit koridoris. Tore.

      Mööda koridori eesukse juurde sammudes möödus Tatjana ühistelefonist. Pjotr Petrov rääkis parajasti sellega ja Tatjana mõtles, kuidas neil on vedanud, et nende telefon töötab. Korteris, kus elas Tatjana täditütar Marina, oli telefon kogu aeg rikkis – juhtmed olid kehvad. Marinaga oli raske ühendust saada, kui just Tatjana talle ei kirjutanud või ise tema juurde ei läinud, ja seda ei teinud ta kuigi tihti, sest Marina elas Neeva taga linna teises otsas.

      Kui Tatjana Pjotrile lähemale jõudis, nägi ta, et mees on väga ärritatud. Ta ootas ilmselgelt ühendust, ja kuna juhe oli nii lühike, et mees ringi kõndida ei saanud, tammus ta kõigest väest paigal. Pjotr sai ühenduse just siis, kui Tatjana kitsas koridoris temast möödus; Tatjana teadis seda, kuna mees karjus torusse. „Ljuba! Oled see sina? Oled see sina, Ljuba?”

      Mehe hüüatus oli nii ootamatu ja kime, et Tatjana hüppas eemale ja põrkas vastu seina. Suunataju tagasi saanud, ruttas ta mehest mööda, aeglustas seejärel sammu ja jäi kuulatama.

      „Ljuba, kas sa kuuled mind? Kuuldavus on halb. Kõik helistavad. Ljuba, tule tagasi Leningradi! Kas sa kuulsid? Sõda algas. Võta kaasa, mis saad, jäta ülejäänu maha ja tule esimese rongiga. Ljuba! Ei, ei, mitte tunni aja pärast ega homme – kohe, saad aru? Tule otsekohe tagasi!” Üürike paus. „Ma ütlen sulle, jäta need asjad! Kas sa kuuled mind, naine?”

      Ringi keerates nägi Tatjana vilksamisi Pjotri jäika selga.

      „Tatjana!” Isa vahtis teda pilguga, mis andis mõista: kui sa otsemaid siia ei tule …

      Kuid Tatjana viivitas, et rohkem kuulda. Isa karjus üle koridori: „Tatjana Georgijevna! Tule appi.” Nagu ema, nii pruukis ka isa tema täisnime ainult siis, kui tahtis, et Tatjana teaks: tal on tõsi taga. Pjotr Petrovile mõeldes kiirustas Tatjana minema ja küsis endalt, miks vend ei või ise välisust lahti teha.

      Volodja Iglenko, kes oli Pašaga ühevanune ja pidi koos temaga Tolmatševosse sõitma, läks koos Metanovitega trepist alla, kandis ise oma kohvrit ja tegi ise endale ukse lahti. Tema pidi kõike ise tegema. „Paša, las ma näitan sulle,” ütles Tatjana vaikselt. „See käib nii. Vajutad lingile ja tõmbad. Uks läheb lahti. Sina astud välja. Uks läheb sinu selja taga kinni. Vaatame, kas saad hakkama.”

      „Tee juba uks lahti, Tatjana,” ütles Paša. „Kas sa ei näe, et mul on kohver käes?”

      Tänaval seisid nad hetke vagusi.

      „Tanja,” ütles isa. „Võta need sada viiskümmend rubla, mis ma sulle andsin, ja mine osta söögikraami. Aga ära viida aega nagu alati. Mine kohe. Kuuled?”

      „Kuulen, isa. Kohe lähen.”

      Paša turtsatas. „Sa poed uuesti voodisse,” sosistas ta kaksikõele.

      Ema ütles: „Tule, hakkame minema.”

      „Jah,”

Скачать книгу