LITMIR.BIZ

Скачать книгу

elasid sama koridori peal ja kelle toauks oli lahti.

      Kui Tatjana oli kolmeaastane, puhkas pere Krimmis, mida sakslased olid sel hommikul rünnanud. Sellest reisist mäletas Tatjana, et ta sõi esimest korda elus toorest kartulit. Ühtlasi oli see viimane kord. Ta nägi väikeses tiigis kulleseid ja magas telgis teki all. Ta mäletas ähmaselt soolase vee lõhna. Aprillikuiselt külmas Mustas meres puutus Tatjana esimest ja seni viimast korda elus kokku meduusiga, kes tema tillukesest paljast kehast mööda hulpis, nii et tüdruk rõõmsast ehmatusest karjuma pistis.

      Mõte evakueerumisele erutas Tatjanat, nii et tal hakkas sees keerama. Kuna ta oli ilmale tulnud 1924. aastal, Lenini surma aastal, pärast revolutsiooni, pärast näljahäda, pärast kodusõda, oli Tatjana sünniaastal kõige hullem möödas, kuid samas polnud veel ka midagi head. Tema oli sündinud sündmuste vahepeal.

      Deda tõstis mustad silmad, nagu tahaks Tatjana tundeid mõõta, ja küsis: „Tanetška, millele sa küll mõtled?”

      Tatjana püüdis rahulikku ilmet näole manada. „Mitte millelegi.”

      „Mis su peas ometi toimub? Sõda algas. Saad aru?”

      „Saan küll.”

      „Millegipärast ma ei usu, et saad.” Deda vakatas. „Tanja, sinu senine elu on lõppenud. Pea mu sõnu meeles. Tänasest päevast peale pole miski enam nii, nagu sa ette kujutasid.”

      Paša hüüatas: „Jah! Me peksame sakslased põrgusse, kus on nende koht.” Ta naeratas Tatjanale ja kaksikõde naeratas vastu.

      Ema ja isa olid vait.

      Isa ütles: „Jah, ja edasi?”

      Babuška läks ja istus kušetile deda kõrvale. Ta pani oma suure kämbla mehe käele, surus huuled kokku ja noogutas, andes Tatjanale mõista, et babuška teab üht-teist, kuid ei räägi. Ka deda teadis, kuid milles see teadmine ka ei seisnenud, ei leevendanud see Tatjana rahutust. Olgu pealegi, mõtles ta. Nad ei saa aru. Nad pole noored.

      Ema katkestas seitsme inimese vaikimise. „Mida sa teed, Georgi Vassiljevitš?”

      „Liiga palju lapsi, Irina Fjodorovna. Liiga palju lapsi, kelle pärast muretseda,” ütles isa, kes maadles Paša kohvriga, murelikult naisele.

      „Kas tõesti, isa?” küsis Tatjana. „Millise lapse pärast sa ei taha enam muretseda?”

      Isa ei vastanud, vaid läks nende ühise riidekapi juurde ning hakkas Paša sahtlitest rõivaid huupi kohvrisse loopima.

      „Ma saadan ta ära, Irina. Saadan ta Tolmatševosse laagrisse. Ta pidi niikuinii järgmisel nädalal koos Volodja Iglenkoga sinna sõitma. Läheb lihtsalt natuke varem. Volodja sõidab koos temaga. Niinal on hea meel, kui nad nädal varem sõidavad. Küll näed. Kõik saab korda.”

      Ema tegi suu lahti ja raputas pead. „Tolmatševosse? Kas ta on seal väljaspool ohtu? Oled sa kindel?”

      „Kindlasti,” vastas isa.

      „Kindlasti mitte,” ütles Paša. „Isa, sõda algas! Ma ei lähe laagrisse. Ma lähen sõjaväkke.”

      Tubli, Pašenka, mõtles Tatjana, kuid isa keeras kannal ringi ja jäi pojale otsa vaatama ning Tatjana, kes sai korraga kõigest aru, tõmbas sügavalt hinge.

      Isa haaras Pašal õlgadest ja hakkas teda raputama. „Mida sa räägid? Hull oled või? Sõjaväkke?”

      Paša püüdis lahti rabelda. Isa ei lasknud teda lahti.

      „Isa, lase lahti.”

      „Pavel, sa oled mu poeg ja kuulad minu sõna. Kõigepealt pead Leningradist minema pääsema. Siis arutame sõjaväkkeminekut. Praegu peame rongi peale jõudma.”

      Kuna stseen leidis aset väikeses toas, kus oli nii palju pealtvaatajaid, oli see kuidagi piinlik ja kohmakas. Tatjana oleks tahtnud pilgu ära pöörata, kuid polnud, kuhu. Tema vastas olid vanaema ja vanaisa, selja taga Daša, vasakul ema, isa ja vend. Ta pööras pilgu oma kätele ja pani silmad kinni. Ta kujutles, et lamab selili keset suvist põldu ja sööb mesikat. Tema ümber polnud kedagi.

      Kuidas küll asjad ainsa viivuga muutusid?

      Tatjana tegi silmad lahti ja pilgutas. Üks viiv. Ta pilgutas uuesti. Veel üks viiv.

      Mõni viiv tagasi ta magas.

      Mõni viiv tagasi kõneles Molotov.

      Mõni viiv tagasi oli Tatjana rõõmus.

      Mõni viiv tagasi rääkis isa.

      Ja nüüd pidi Paša ära sõitma. Pilgutus, pilgutus, pilgutus.

      Deda ja babuška vaikisid diplomaatiliselt nagu ikka. Deda, jumal õnnistagu teda, ei jätnud kunagi kasutamata võimalust vaikida. Selles oli babuška tema täielik vastand, kuid hetkel oli ta ilmselt otsustanud mehe eeskuju järgida. Võib-olla oli põhjuseks mehe käsi, mis tema reit pigistas iga kord, kui vanaema suu lahti tegi, aga mis see ka polnud, vanaema püsis vagusi.

      Daša, kes isa ei kartnud ja keda kauguses terendav sõdagi araks ei teinud, tõusis ja ütles: „Isa, see on hullumeelsus. Miks sa ta ära saadad? Sakslased on Leningradist kaugel. Sa ju kuulsid, mida seltsimees Molotov ütles. Nad on Krimmis. See on siit mitme tuhande kilomeetri kaugusel.”

      „Ole vait, Dašenka,” ütles isa. „Sina ei tea sakslastest midagi.”

      „Nad pole siin, isa,” kordas Daša valju häälega, mis vastuvaidlemist ei sallinud. Tatjana oleks soovinud rääkida niisama veenvalt kui Daša. Tema hääl oli tasane, nagu poleks tema organism mõnda naishormooni veel tootma hakanud. Igatahes oli see neid tootma hakanud alles hiljuti. Kuupuhastus oli tal käima hakanud alles möödunud aastal ja sellest hoolimata … ei käinud see kuigi sageli. Pigem võinuks seda kvartalipuhastuseks nimetada. See tuli talvel, otsustas, et talle see aastaaeg ei meeldi, ja ootas sügiseni. Sügisel tuli see uuesti ja püsis, nagu ei tahakski enam lahkuda. Sestpeale oli Tatjana seda kogenud kaks korda. Võib-olla siis, kui päevad tihedamini käima hakkavad, muutub ka Tatjana hääl tähendusrikkaks nagu Dašal. Daša kuupuhastuse järgi võis kella õigeks panna.

      „Darja! Sinuga ma selles küsimuses vaidlema ei hakka!” hüüatas isa. „Su vend ei jää Leningradi. Paša, pane riidesse. Pane püksid jalga ja kena särk selga.”

      „Isa, palun.”

      „Paša! Ma ütlesin, et pane riidesse. Meil pole aega raisata. Ma võin kihla vedada, et need poistelaagrid saavad tunni ajaga täis, ja siis sa sinna enam ei pääse.”

      Võib-olla tegi isa vea, kui Pašale nii ütles, sest Tatjana polnud oma venda iial aeglasemalt liigutamas näinud. Ta otsis oma ainukest särki kümmekond minutit. Kõik pöörasid pilgu ära, kui Paša riidesse pani. Tatjana pani jälle silmad kinni, otsis oma aasa, meeldivat suvist kirsi- ja nõgeselõhna. Ta tahtis mustikaid. Tatjana sai aru, et tal on kõht tühi. Ta tegi silmad lahti ja vaatas toas ringi. „Ma ei taha minna,” kurtis Paša.

      „Ainult natukeseks ajaks, poeg,” ütles isa. „See on ettevaatusabinõu. Laagris oled väljaspool ohtu, kindlas kohas. Oled seal võib-olla kuu aega, kuni selgub, kuidas sõjaga läheb. Siis tuled tagasi, ja kui hakatakse evakueerima, saadame sinu ja su õe minema.”

      Jah! Seda oli Tatjana kuulda tahtnud.

      „Georg.” Deda rääkis vaikselt. „Georg.”

      „Jah, papotška,” ütles Tatjana isa lugupidavalt. Keegi ei armastanud deda’t nii nagu isa, isegi mitte Tatjana.

      „Georg. Sa ei saa poissi mobilisatsiooni eest hoida. Ei saa.”

      „Muidugi saan. Ta on kõigest seitsmeteistkümneaastane.”

      Deda raputas oma uhket halli pead. „Just nimelt – seitsmeteistkümneaastane. Ta võetakse sõjaväkke.”

      Üle isa näo käis lõksupüütu hirmunud ilme. „Ei võeta, papotška,” ütles isa kähedalt. „Ma ei saa aru, millest sa räägid.”

Скачать книгу