LITMIR.BIZ

Скачать книгу

huuled venisid hambutusse naeratusse. „Kullake, kuhu mujale mul ikka minna oleks?”

      Enda vangistamisest olid Saral meeles üksnes põgusad pildid. Kindla surma tajumine ja tunne, et kõik on läbi ja möödas, ning seejärel temast halastamatu energiaga puhtfüüsiliselt kinni haaranud hiigeljõud. Pilk jalge alt kaduvale maapinnale, kui viirusk ta õhku paiskas – miks ta lihtsalt ei tapnud teda? –, ja siis veel üks võimas raputus, kui teine viirusk ta kinni napsas, ning pärast seda kolmas ja nii edasi, kusjuures iga selline hüpe lennutas teda garnisoni müüridest ja tuledest üha kaugemale kõikehõlmavasse pimedusse ja teda anti ühest õhku tõstetud käest teise üle nagu palli laste mängus, nii et see kõik ületas tema mõistmisvõime piirid, ja siis tuli viimane aju segi raputav prantsatus, kui ta veokisse virutati. Kohutav teadvusele naasmine, mis oli nagu mööda redelit ühest põrgust teise ronimine. Ilma vee ja toiduta päevad. Lõputud tunnid luude-kontide materdamist ning sosinal lausutud ja vastuseta jäänud küsimused. Kuhu nad sõidavad? Mis nendega juhtub? Peaaegu kõik vangistatud olid naised ja kuulusid Roswelli majutatud tsiviilteenistujate üksusse, kuid nende hulgas oli ka käputäis sõjaväelasi. Vigastatute ja hirmunute karjed. Muserdav pimedus.

      Täiesti teadvusele tuli Sara alles siis, kui nad kohale jõudsid. Aeg oleks otsekui kogu selle sõidu ajaks pikaks veninud ja taas ühe ropsuga oma õigetesse mõõtmetesse naasnud alles seejärel, kui luuk avanes päevavalguse meelieksitavasse tulva. Tuues nähtavale… mille? Pool veoki inimlastist oli hinge heitnud – mõned olid kohe algusest peale surnud ja täitsid kinnise kasti halli lagunemise lehaga, mõned surid kinnivõtmisel saadud haavadesse, ülejäänud aga nälja, janu ja lämmatava lootusetuse ühisel mõjul. Sara lamas põrandal nagu kõik teisedki elusad ja surnud, jäsemed lõdvad ja keel paks, taguots vastu seina toetatud ja silmad harjumatult ereda valguse käes kinni pigistatud. Talle tundus, nagu oleksid keha proportsioonid vastupidiseks muutunud ja suurem osa massist ennast tema pähe sisse seadnud. Ta oli oma elus palju surijaid näinud. Surijate keskel lebas ta aga esimest korda. Teda nendest eraldav piir näis olevad õhuke kui gaasriie. Ta vaatas läbi kipitavate silmapilude, kuidas pool tosinat khakivärvi riietes ja põrandat kolksuma panevates rasketes saabastes ilmetu näoga meest kasti astuvad ja surnud hoolimatult minema tassivad. Ta taipas, et need mehed on laiba lõdva raskusega harjunud ja see üksikute kehaosade sihitu ühendus ei nõua neilt rohkem tähelepanu kui ükskõik milline muu ebamugav ese, mida inimene võib vahest olla sunnitud kandma. Üks koolnu teise järel tiriti tseremoonitsemata minema. Kui nad Sara järele tulid, kergitas ta protesti avaldades kätt. Ta võib-olla ütles midagi sellesarnast nagu näiteks „Palun”, „Oodake” või „Te ei tohi seda teha”. Aga need tema hädised jõupingutused vaigistas jalamaid tuline kõrvakiil, millele järgnes kindluse mõttes ka saapahoop, mis oleks Sarat kõhtu tabanud, kui ta poleks ennast kaitsvalt kooku tõmmanud.

      „Lõuad. Kuradi päralt. Püsti.”

      Ta tegi seda. Pidas kuradi päralt lõuad. Sarat löönud mees oli saba, keda ta hiljem õppis tundma Trukkari nime all. Lauskmaa kõikidel sabadel olid hüüdnimed. Trukkar oli Trukkar seepärast, et ta armastas inimesi vägistada. Seda tegid paljud nendest ja see oli neile midagi mängu sarnast, Kuid Trukkar paistis teiste hulgast silma oma himude mitmekesisuse poolest. Naised, mehed, lapsed, koduloomad. Trukkar oleks ka tuule ära vägistanud, kui sellel oleks auk sees olnud.

      Ees ootas ka Sara kord sara all – lühike, jõhker ja kiire lõpuga. Esialgu olid aga Trukkari hoobid mõjutanud tema mõtlemisvõime taastumist oodatule vastupidises suunas. Hakkasid välja kujunema strateegiad. Prioriteedid seadsid ennast õigesse järjekorda. Ellujäämine näis lõppkokkuvõttes olevat soovitatav ja kuradi päralt lõugade pidamine tundus olevat parim viis selle saavutamiseks. Ole vait, ütles ta endale. Sula teiste hulka. Näe kõike, mida oskad näha, ilma et see välja paistaks. Kui sind tahetakse tappa, siis tapetakse nagunii.

      Ära last maini.

      Välja ilmusid nuiad, millega neid päikesepaistele jooksutades togiti ja tõugati. Nad viibisid kusagil haljendavas kohas. Selle lopsakus irvitas Sara üle nagu julmimast julmim nali. Veok oli pargitud mingisugusele okastraadiga kinnipidamisalale, kus seisid töntsakad läikiva plekk-katusega betoonhooned. Selle läheduses paiknes mõnesaja jardi kaugusel kogukas astmeliselt kõrgenev rajatis, millesarnast Sara ei olnud varem näinud. See nägi välja nagu hiigelsuur vann. Rajatise kaarjatelt külgedelt kerkisid mitmesaja jala kõrgusele prožektorimastid. Otse Sara pilgu all keeras tolle ehitise juurde täpipealt samasugune hõbedaselt kiiskav poolhaagisveok nagu see, millest nad olid äsja väljunud. Veoki kõrval sörkisid vintpüssi kandvad mehed. Neil olid seljas paksu polstriga kaitserõivad ja näo ees võretatud mask. Hoone seinale lähenedes näis, nagu vajuks auto maasse – Sara taipas, et seal on maa alla viiv kaldtee. Avanes värav ja auto oligi kadunud.

      „Vaadake maha. Rääkimine on keelatud. Kahes reas, naised vasakul, mehed paremal.”

      Neil kästi ühes majakestest lahti rõivastuda ja riided kuhja panna. Nüüd seisid nad, kakskümmend kolm naisterahvast, kõik ühtmoodi vaistlikus kaitseasendis, üks horisontaalasendis käsi rindu varjamas, teine alla suguelundite ette sirutatud. Kolm mundris meest vaatasid ennast kandadel kõigutades seda pealt ning vaheldasid avameelseid irvitusi põlastava naeruga. Põrandal kulgesid äravoolurennid. Kõrgete trellitatud akende rivist üleval lae all langesid ruumi viltused päikesekiired. Kakskümmend kolm alasti naist vahtis sõnatult põrandale ja suuremal osal nendest olid pisarad silmis – häält tehes oleksid nad ju rikkunud mingisugust eeldatavat lepingut selle kohta, et nad tahavad edasi elada. Nad ei teadnud, mis on saabumas, aga pärale jõudmisega näis sellel aega minevat.

      Ja siis tuli voolik.

      Vesi paiskus neile peale nagu jäädušš. Vesi kui relv. Vesi kui materdav rusikas. Kõik pistsid kisendama, naised kukkusid maha, kehad libisesid mööda põrandat. Joajuht tundis asjast silmanähtavalt suurt mõnu ja huilgas nagu ratsanik kappaval hobusel. Ta valis välja kord ühe, kord teise. Kastis siis üle terve rea. Siksakitas oma vemmeldavat sondi näolt rindadele ja siis veelgi madalamale. Vesi andis hoobi, pidas vahet ja andis uue hoobi. Põgeneda ega varjuda ei olnud kuhugi. Jäi üksnes üle välja kannatada.

      Siis see lõppes.

      „Kõik püsti.”

      Nad viidi alasti ja värisevatena uuesti õue. Vesi valgus alla mööda nägu ja voolas niredena juustest. Nahk tõmbus selle aurustumisel krimpsu. Platsi keskele oli paigutatud üksainus puidust tool. Selle kõrval seisis laisalt nahkrihmal habemenuga teritav valvur. Nähtavale ilmus veel neli valvurit ja igaühel oli kaasas suur plastvann.

      „Pange ennast riidesse.”

      Nende suunas loobiti riideid – piha kohalt nööriga kokku tõmmatavaid laiu pükse ja puusadeni ulatuvaid pikkade varrukatega ürpe, mis olid valmistatud koredast villasest riidest ja haisesid vängelt kemikaalide järgi –, millele järgnenud erinevat sorti jalanõude hulgas oli jooksukingi, plastsandaale ja irvakil tallaga saapaid. Sarale sattus paar liiga suuri nööritavaid nahkkingi.

      „Sina, samm ette.”

      Habemenoaga mees osutas Sarale. Teised naised eemaldusid temast. Selles oli midagi truudusetut, kuigi Sara ei tohtinud seda neile vist kuigivõrd pahaks panna, sest oleks võib-olla ise samuti talitanud. Ta lähenes toolile ja istus, rind hukule määratuse tundest raske. Nüüd jäi ta näoga teiste naiste poole. Kõike seda, mis oli juhtumas, pidi Sara esmalt lugema nende näolt. Mees kahmas tema juuksed pihku ja vedas need pingule. Üksainus tõmme ja läinud nad olidki. Ta hakkas valimatult juuksetüükaid maha raiuma, vehkides noaga ohtlikult Sara peanaha lähedal. Tema ettevõtmisel ei olnud mingisugust kindlat plaani. Sama hästi oleks ta võinud endale metsas teed raiuda. Sara juuksed kukkusid kuldsete lintidena tema jalgade ette maha.

      „Mine ja seisa teiste hulka.”

      Ta läks salga juurde tagasi. Kui ta pead puudutas, naasid tema sõrmed sealt verest kleepuvana. Ta uuris seda oma sõrmeotstel. „See on minu veri,” mõtles Sara. „Kui see on minu veri, siis järelikult olen ma elus.” Nüüd oli toolil teine naine. Sara meelest oli tema nimi Caroline. Nad olid põgusalt kohtunud Roswelli garnisoni laatsaretis. Ta oli õde nagu Saragi. Pikka kasvu, muljetavaldavalt suure kondiga neiu, kellest õhkus tervist, head tuju ja

Скачать книгу