LITMIR.BIZ

Скачать книгу

saaksin täna otsagi,

      las Sind näen otsata - 1

      Ta võttis taskust välgumihkli ja klõpsutas kaane lahti, et asetada pöial ränikivist sädet löövale rattale.

      Saja jardi kaugusel temast püüdis Peter kolmanda tsisternauto kabiinis sellele asjandusele käiku sisse saada. Käigukangi juba ammu kulunud märgistusega nupp ei öelnud talle midagi. Kõikidele tema katsetele vastati raginaga.

      „Nihuta ennast.”

      Uks paiskus lahti ja Lore sööstis kabiini, Michael kannul. Peter libistas ennast istmel kaugemale, et rool temale jätta.

      „Mis meil kavas on?”

      „Meil ei olegi mingit kava.”

      Michael heitis pilgu küljepeeglisse. Tema silmad läksid pärani. „Nüüd läheb sõiduks.”

      Ta lükkas esimese käigu sisse, keeras rooli nii palju vasakule, kui sai, ja vajutas teist tsisternautot müksates gaasi põhja. Kuid selle asemel, et tagurdada, andis Michael uuesti gaasi. Kostis metallikriginat ja ootamatult olid nad vabad ning põrutasid nagu viieteisttonnine ratastel rakett põõsastesse.

      Maailm nende selja taga plahvatas.

      Auto sööstis otsekui reaktiivjõu tõukel edasi. Peter suruti vastu istme seljatuge. Auto tagumine ots kerkis üles ja kaldus viltu, kuid hakkas siis kuidagiviisi taas vedama. Kabiin hüples niivõrd ägedalt, et nende tükkideks lagunemine näis kindel olevat. Michael võttis ikka veel kiirust lisades läbi kogu käigukasti. Võsa peksles vastu esiklaasi ja nad lendasid sõgesilmi nagu nahkhiired. Ta keeras rooli uuesti vasakule, juhtides nad pika kaarega üle selle rägastikuga kaetud välja, ning siis olid nad veel ühe siia-sinna pillutamise järel kiirteel tagasi ja kihutasid ida poole.

      Nende põgenemine ei jäänud märkamatuks. Peeter nägi külgpeeglist nende taha kogunevate heleroheliste tulede rida.

      „Selle riistapuuga me nende eest ära ei sõida,” ütles Michael. „Meie ainus võimalus on varje.”

      Peter surus salve püssi külge. „Mis sinul on?” päris ta Lore’ilt, kes näitas püstolit.

      „On veel teisigi muresid,” ütles Michael. „Me oleme kaotanud pidurivooliku.”

      „Mida see tähendab?”

      „Ma ei saa hoogu maha võtta, sest siis ajab tsistern ennast upakile. Me peame välja hüppama.”

      Viiruskid lähenesid. Peteri hinnangul olid nad kahesaja jardi kaugusel või vahest lähemalgi.

      „Kas sa saad meid mahasõidurambist üles viia?”

      „Säärase kiiruse juures ei võta ma mitte mingil juhul viadukti juures pööret välja. See on üheksakümnekraadine.”

      „Kui kaugele jääb varje rambi ülemisest otsast?”

      „Saja jardi kaugusele otse lõunasse.”

      Rambi alumises otsas maha hüpates poleks nad iial varjeni jõudnud. Sada jardi oli äärmine piir ja sedagi eeldusel, et nad kukkudes viga ei saa.

      Michaeli esitulede valgusvihku ilmus varjet tähistav viit. Ta läks üle madalamale käigule, vähendades kiirust kolmekümnele miilile tunnis, ja keeras autot rambist üles juhtides paremale, Lore aga nihutas ennast istmel ja võttis sisse koha ukse juures. Nad lükkasid uksed valla, täites kabiini tuulepööristega.

      „Nüüd on minek.”

      Kui nad rambi ülemisse otsa jõudsid, hüppasid Michael ja Lore kabiinist välja ning Peter järgnes neile. Ta kukkus jalgadele, olles põlved kõverdanud, et kokkupõrke mõju leevendada, ja veeres siis kukerpallitades mööda sillutist edasi. Õhk väljus pahinal tema rinnast. Ta peatus täpipealt õigel ajal selleks, et näha läbi teepiirde põrutava tsisternauto tagatulesid. Ühe põgusast põgusaima hetke jooksul näis, nagu oleks kolmkümmend tuhat naela kaaluv auto valmis lendu tõusma. Kuid siis lahkus ta allapoole vajudes vaateväljalt ning tema kadumisele järgnes selle hiidplahvatuste öö veel üks plahvatus koos voogava pilvega, mille hõõguvvalge keskpunkt lõõmas nagu tohutu suur tõrvik.

      Vasakult kostis Lore’i hääl: „Peter, aita mind!”

      Michael oli kaotanud meelemärkuse. Tema juuksed olid verest libedad ja käsivars väändunud nii, et näis olevat murdunud. Esimesed viiruskid olid nüüd mahasõidutee alumisel otsal. Põleva auto valgus oli küll viivu lisaaega andnud, aga see oli ka kõik. Peter vinnas Michaeli õlale. Kristuse nimel, mõtles ta, põlved raskuse all nõtkumas, mõni aasta tagasi oles see kergem olnud. Tähtede taustal tõusis tumeda siluetina esile varje lipp.

      Nad pistsid jooksu.

      34

      Ta ilmus uksele siis, kui Lucius oli oma õhtuseid palveid lõpetamas. Käes kõlkus tal kõlisev võtmerõngas. Lihtne hall rüü ja vagur käitumine ei viidanud sugugi inimesele, kellel on parajasti käsil vanglasse tungimine, ehkki Lucius märkas, et tema nägu katab õhtujahedusest hoolimata higikelme.

      „Major. On tore teid näha.”

      Luciuse süda täitus tundega, et sündmused on liikvele lükatud, otsad tõmmatakse kokku ja saatus vabastatakse katte alt. Talle näis, nagu oleks ta kogu oma elu seda hetke oodanud.

      „Midagi on vist toimumas?”

      Amy noogutas rahulikult. „Ma usun, et on.”

      „Ma palvetasin selle nimel. Ma palvetasin sinu nimel.”

      Amy noogutas. „Me peame kiiresti tegutsema.”

      Nad astusid vangikongist välja ja sammusid mööda hämarat koridori edasi. Sanders magas eesruumis oma laua taga, põsk korralikult kokku pandud kätele toetumas. Teine valvur Coolidge norskas põrandal.

      „Nad ei ärka niipea,” selgitas Amy. „Ja kui ärkavad, ei mäleta sellest midagi. Sind lihtsalt ei ole enam.”

      Lucius küünitas allapoole, et võtta kabuurist Sandersi püstol, ja märkas siis korraks üles vaadates, et Amy silmitseb teda manitseva pilguga.

      „Ainult pidage seda meeles,” hoiatas Amy. „Carter on üks meie seast.”

      Lucius läkitas padruni rauda, tõmbas kaitseriivi peale ja pistis püstoli vöö vahele. „Saan aru.”

      Väljas kõndisid nad varjudesse hoidudes mõõdetult reipal sammul jalakäijate tunneli poole. Värava juures seisis prügiurni tehtud lõkketule ümber kolm käsi soojendavat sisejulgeoleku meest.

      „Tere õhtust, härrased,” ütles Amy.

      Mehed nõtkusid põlvedest, üllatunud ilme näol. Lucius ja Amy aitasid nende kehadel pehmemini maapinnale jõuda.

      „On alles trikk,” sõnas Lucius. „Sa pead seda mulle kunagi õpetama.”

      Teisel pool tunnelit ootas neid paar saduldatud hobuseid. Lucius aitas Amyl sadulasse istuda, ronis siis ise teise hobuse selga ja võttis ratsutid lõdvalt kätte.

      „Üht asja pean ma küll küsima,” ütles ta. „Miks mina?”

      Amy mõtles viivu. „Lucius, kõigil meist on üks olemas.”

      „Ja Carter? Kes temal on?”

      Amy silmadesse ilmus mõistatuslik pilk, otsekui oleksid mõtted ta kuhugi kaugele viinud. „Tema erineb teistest. Ta kannab oma puuki iseendas.”

      „Seda naist seal vees.”

      Amy naeratas. „Lucius, kodutööd on teil tehtud.”

      „Asjad annavad endast kuidagiviisi teada.”

      „Jah, seda nad teevad. Carter armastas seda naist rohkem kui omaenda elu, kuid ei suutnud teda päästa. Naine on tema süda.”

      „Ja uimardid?”

      „Nemad on tema Paljud ja tema viiruskite liin. Nad tapavad ainult seepärast, et on sunnitud tapma. See on nende jaoks raske.

Скачать книгу