LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juba ära lahutanud, kui avastas, et Lars Magnusson on raske alkohoolik. Suhted katkesid lõpuks üsna põhjendatult. Wallander oli ühel õhtul viibinud juhuslikult politseijaoskonnas, kui välipolitsei patrull tõi sinna Lars Magnussoni. Mees oli olnud nii purjus, et ei püsinud püsti. Sellises seisundis oli ta juhtinud autot, kaotanud kontrolli selle üle ja sõitnud otse pangamaja aknasse. Hiljem mõisteti talle selle eest kuus kuud vangistust. Kui ta Ystadi tagasi tuli, ei läinud ta enam ajalehetoimetusse. Siis oli ka tema naine nende lastetust abielust loobunud. Mees jätkas joomist, aga edaspidi läks tal korda vältida ülearu suuri pahandusi. Pärast ajakirjanikutööst loobumist elatus ta maleülesannete koostamisest erinevate ajalehtede tarvis. Et ta ennast veel surnuks polnud joonud, johtus sellest, et ta sundis ennast päevast päeva esimest viinaklaasi edasi lükkama seniks, kuni ta polnud vähemalt üht maleülesannet välja mõelnud. Nüüd, kus tal oli kodus faks, ei tarvitsenud tal enam isegi postkontoris käia. Ta võis oma ülesanded otse kodust ära saata.

      Wallander astus ta lihtsasse korterisse. Lõhnast tundis ta, et Magnusson oli joonud. Diivanilaual seisis ka viinapudel. Seevastu ei silmanud Wallander kuskil ühtki klaasi.

      Lars Magnusson oli Wallanderist mõni aasta vanem. Tal oli hall juukselakk, mis kukkus räpasele särgikraele. Nägu oli punetav ja paistes. Kuid Wallander nägi, et mehe silmad olid iseäralikult selged. Kellelgi polnud kunagi olnud põhjust Lars Magnussoni intelligentsuses kahelda. Käisid kuuldused, et kunagi oli Bonniersi juures koguni ta luulekogu vastu võetud, aga ta oli selle viimasel minutil ära toonud ja maksnud tagasi väikese avansi, mis tal saada oli õnnestunud.

      „Sa tuled ootamatult,” tähendas Lars Magnusson. „Võta istet. Mida ma võin pakkuda?”

      „Mitte midagi,” vastas Wallander ja istus ajalehevirna kõrvale lükates diivanile.

      Lars Magnusson võttis häbenemata viinapudelist ühe lonksu ja istus Wallanderi vastu. Ta oli klaverimuusika maha keeranud.

      „Sellest on tükk aega,” tähendas Wallander. „Ma püüan meelde tuletada, kus me nägime.”

      „Viinapoes,” vastas Lars Magnusson tõtakalt. „Peaaegu täpselt viis aastat tagasi. Sina ostsid veini ja mina kõike muud.”

      Wallander noogutas. Nüüd tuli see talle meelde.

      „Su mälu on täitsa korras,” tähendas ta.

      „Seda ma pole veel maha joonud,” ütles Lars Magnusson. „Selle jätan viimaseks.”

      „Kas sa pole kunagi mõelnud sellele lõppu teha?”

      „Iga päev mõtlen. Aga ma arvan, et sa ei tulnud sellepärast. Sa ei tulnud mind ometi veenma, et ma peaksin karsklaseks hakkama?”

      „Oled kindlasti ajalehtedest lugenud, et Gustaf Wetterstedt on tapetud?”

      „Nägin seda telerist.”

      „Mul on ähmane mälestus, et sa jutustasid kunagi temast. Skandaalidest tema ümber. Mis alati summutati.”

      „Ja see oli see kõige suurem skandaal,” katkestas teda Lars Magnusson.

      „Ma püüan aru saada, kes ta niisugune oli,” jätkas Wallander. „Mõtlesin, et sa saaksid mind aidata.”

      „Küsimus on ainult selles, kas sa tahad kuulda kinnitamata kuuldusi või tahad sa teada tõde,” lausus Lars Magnusson. „Ma ei ole kindel, et mul läheb korda neid eristada.”

      „Kuuldused tekivad väga harva päriselt ilma põhjuseta,” nentis Wallander.

      Lars Magnusson lükkas viinapudeli eemale, otsekui leidnuks ta korraga, et see seisab talle liiga lähedal.

      „Ma alustasin ühe Stockholmi ajalehe juures viieteistkümneselt vabatahtlikuna,” lausus ta. „See oli 1955. aasta kevadel. Seal oli üks vana öötoimetaja nimega Ture Svanberg. Ta oli ennast umbes samamoodi ära joonud nagu mina praegu. Aga oma tööd tegi ta laitmatult. Peale selle oli ta lausa geniaalne välja mõtlema pealkirju, mis ennast müüsid. Ta ei talunud lohakalt kirjutatud tekste. Mul on siiamaani meeles, kuidas ta kord vihastas ühe räpakalt tehtud reportaaži puhul, nii et kiskus käsikirja puruks ja sõi tükid ära. Lihtsalt näris paberi puruks ja neelas alla. Ja ütles ise selle peale: „See pole väärt teistmoodi välja tulema, kui sita kujul.” Ture Svanberg oli see mees, kes mu ajakirjanikuks välja õpetas. Tema tavatses öelda, et on olemas kahte liiki lehemehi. „Ühed kaevavad ennast maast läbi, et tõeni välja jõuda. Sihuke mees seisab ise augus ja kühveldab kruusa välja. Aga üleval seisab teine, kes kruusa jälle tagasi alla kühveldab. Ka tema on ajakirjanik. Nende kahe vahel käib kogu aeg kahevõitlus. See on kolmanda riigivõimu jõukatsumine ülevõimu nimel, mis kunagi ei lõpe. On olemas ajakirjanikke, kes tahavad paljastada ja avalikustada. Ja on olemas teisi ajakirjanikke, kes on võimu jooksupoisteks ja aitavad kaasa selle varjamiseks, mis tegelikult sünnib.” Ja nii see ju oligi. Ma õppisin selle kiiresti ära, mis sest, et olin alles viisteist. Võimumehed peavad alati ülal sümboolseid puhastusfirmasid ja matusekontoreid. Leidub küllaga ajakirjanikke, kes ei kõhkle müümast oma hinge, et neid teenida. Et kruusa tagasi kühveldada. Skandaale maha matta. Näilisust tõe asemele tõsta ja kindlustada illusiooni puhtakspestud ühiskonnast.”

      Grimassitades tõmbas ta pudeli uuesti ligi ja võttis lonksu. Wallander nägi, kuidas ta seejärel kõhust kinni haaras.

      „Gustaf Wetterstedt,” kordas ta. „Mis seal temaga õieti lahti oli?”

      Lars Magnusson otsis särgitaskust kokkukägardatud sigaretipaki. Läitis sigareti ja puhus välja suitsupahvaku.

      „Hoorad ja kunst,” ütles ta. „Palju aastaid oli üldtuntud tõde, et hea Gustaf laskis iga nädal tuua endale ühe plika Vaasalinna, kus ta pidas väikest korterit, mida naine ei teadnud. Tal oli isiklik teener, kes selle eest hoolt kandis. Kuulsin toona kumu, et mees oli morfinist, ja Wetterstedt hankis talle morfiini. Tal oli arstide hulgas palju sõpru. Sellest et ta hooradega ringi ajas, ei hoolinud ajalehed sugugi. Tema polnud ei esimene ega ka viimane Rootsi minister, kes seda tegi. Huvitavaks võib küsimus minna siis, kui hakkame pärima, kas me räägime reeglist või erandist. Mõnikord ma esitan endale niisuguse küsimuse. Aga ühel päeval läks asi liiale. Üks tänavatüdruk võttis südame rindu ja tegi politseile avalduse õiguserikkumise kohta.”

      „Millal see oli?” katkestas Wallander.

      „Kuuekümnendate keskpaiku. Avalduses seisis, et mees oli teda nahkrihmaga peksnud ja žiletiteradega ta jalgu lõikunud. Küllap just see viimane asi žiletitera ja jalataldadega oligi põhjus, miks põrgu lahti läks. Perverssus osutus äkitselt huvipakkuvaks ning lugemisväärseks. Probleem seisnes aga selles, et politseile tehti avaldus Rootsi õiguskorra kõige kõrgema hoidja peale – pärast kuningat –, õiguskorra, millest keegi pärast kõiki 1950. aastate juriidilisi skandaale nagunii enam ei hoolinud. Niisiis summutati kõik sinnasamasse. Avaldus kadus.”

      „Kadus?”

      „Muutus sõna otseses mõttes suitsuks.”

      „Aga tüdruk, kes avalduse andis? Mis temast sai?”

      „Temast sai äkitselt tulusa riidepoe omanik Västeräsis.”

      Wallander vangutas pead.

      „Kust sa seda kõike tead?”

      „Tundsin tol ajal üht ajakirjanikku nimega Sten Lundberg. Tema otsustas kogu selles asjas tuhnida. Aga niipea kui tekkisid kuuldused, et ta on tõele jälile jõudmas, pandi ta eriolukorda. Tegelikult sai ta avaldamiskeelu.”

      „Ja ta leppis sellega?”

      „Tal polnud valikut. Kahjuks oli tal olemas nõrk külg, mida oli võimatu varjata. Ta oli mängur. Suured võlad. Käisid kuuldused, et need mänguvõlad kadusid äkitselt. Samamoodi nagu hoora avaldus õigusrikkumise kohta. Kõik oli jälle algseisus tagasi. Ja Gustaf Wetterstedt jätkas morfinistide läkitamist plikade järele.”

      „Sa rääkisid, et oli veel üks asi,” sõnas Wallander.

      „Käisid kuuldused, nagu oleks ta segatud osasse neist kunstivargustest, mis pandi Rootsis toime ajal, kui tema oli justiitsminister. Maalid, mida kunagi

Скачать книгу