LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vastas ta seejärel. „Salomonsson ei valetanud. Ta polnud tüdrukut kunagi varem näinud.”

      „Niisiis tuleb tüdruk teadmata kust jalgsi. Ta läheb Salomonssoni lauta ja leiab mingi hulga bensiinikanistreid. Viis tükki võtab ta rapsipõllule kaasa. Ja paneb siis enda põlema.”

      „Umbes nii jah,” sõnas Wallander. „Isegi kui meil läheb korda selgeks teha, kes ta oli, ei saa me nähtavasti kunagi täit tõde teada.”

      Nad tõid endale kohvi ja arutasid läbi, mida pressikonverentsil öelda. Kell lähenes juba üheteistkümnele, kui nendega liitus Hansson.

      „Rääkisin Per Åkessoniga,” teatas ta. „Ta ütles, et võtab ühendust riigiprokuröriga.”

      Wallander vaatas oma paberite juurest imestunult üles.

      „Milleks seda?”

      „Gustaf Wetterstedt oli omal ajal tähtis isik. Kümme aastat tagasi tapeti peaminister. Nüüd leiame mahalöödud justiitsministri. Oletan, et ta tahab selgusele jõuda, kas antud mõrvajuhtumi juurdlus peaks ehk toimuma mingil erilisel viisil.”

      „Oleks ta praegu veel justiitsminister olnud, siis ma oleksin sellest aru saanud,” sõnas Wallander. „Aga nüüd oli tegemist vana pensionäriga, kes oli ammugi avalikest ametitest lahkunud.”

      „Võid ise Åkesoniga rääkida,” arvas Hansson. „Ma ütlesin lihtsalt edasi, mis ta rääkis.”

      Kell üks istusid nad väikesel poodiumil koosolekuruumi ühes otsas. Nad olid kokku leppinud pidada kohtumine ajakirjanikega maha nii lühidalt kui vähegi võimalik. Kõige tähtsam oli katsuda tõkestada tee arvukaile üleliia metsikuile ja põhjendamatuile spekulatsioonidele. Nimelt seepärast olid nad ka otsustanud jääda ebamääraseks oma vastustes küsimustele, kuidas oli Wetterstedt tapetud. Nad ei pidanud üldse nimetama võetud skalpi.

      Ruum oli ajakirjanikke lõhkemiseni täis. Täpselt nii nagu Wallander oli endale ette kujutanud, olid üleriigilised ajalehed sedamaid otsustanud, et Gustaf Wetterstedti mõrv on tähtsündmus. Kohaletulnuid üle vaadates loendas Wallander kolm erinevat telekaamerat.

*

      Tagantjärele, kui kõik oli möödas ja viimanegi ajakirjanik läinud, võis Wallander nentida, et asi oli läinud erakordselt hästi. Nad olid oma vastustes olnud nii napisõnalised kui võimalik ning viidanud kogu aeg sellele, et jälitustöö huvid ei võimalda suuremat avameelsust ega detailirohkust. Lõpuks olid ajakirjanikud tõdenud, et nad ei suuda läbi tungida sellest nähtamatust müürist, mille Wallander oli ehitanud iseenda ja oma kolleegide ümber. Kui ajakirjanikud olid ruumist lahkunud, leppis ta ise intervjuuga kohalikule raadiole, samal ajal kui Ann-Britt Höglund astus ühe kohalviibiva telekaamera ette. Wallander vaatas teda ja rõõmustas, et ta ise ükski kord pääseb avalikkuse ette astumisest.

      Pressikonverentsi lõpu eel oli Per Åkeson tähelepandamatult sisse tulnud ja saali tagaseina ääres kuulama jäänud. Nüüd seisis ta ja ootas Wallanderi väljumist.

      „Ma kuulsin, et sa pidid helistama riigiprokurörile,” ütles Wallander. „Andis ta sulle mingeid juhiseid?”

      „Ta soovib olla teavitatud,” kostis Per Åkeson. „Niisamuti nagu sa iga päev mind teavitad.”

      „Saad iga päev ülevaate,” lubas Wallander. „Ja ka siis, kui meil äkki peaks õnnestuma läbimurre juurdluse käigus.”

      „Praegu sul veel midagi olulist pole?”

      „Ei veel.”

      Juurdlusgrupil oli kella nelja ajal kiire kokkusaamine. Wallander teadis, et praegu oli töötegemise, mitte aruandmiste aeg. Sestap laskis ta sõnajärjel üheainsa ringi ümber laua teha, enne kui palus kõiki oma töö juurde tagasi minna. Otsustati uuesti kokku tulla järgmisel päeval kell kaheksa, kui ei juhtu midagi niisugust, mis juurdluse käiku dramaatilisel viisil mõjutaks.

      Veidi enne kella viit lahkus Wallander politseimajast ja sõitis Styrbordsgångenile, kus elas Sara Björklund. See oli linnaosa, mida Wallander peaaegu kunagi ei külastanud. Ta parkis auto ja astus aiaväravast sisse. Uks avanes veel enne, kui ta majani jõudis. Naine, kes seal seisis, oli noorem, kui ta ette oli kujutanud. Ta hindas teda kolmekümneseks. Ja tema oli olnud Gustaf Wetterstedti jaoks majatalitaja. Wallander küsis endalt kähku, kas naine peaks teadma, kuidas Wetterstedt teda hüüdis.

      „Tere päevast,” sõnas ta. „Ma helistasin enne. Kas sina oled Sara Björklund?”

      „Ma tundsin teid ära,” vastas naine noogutades.

      Ta palus Wallanderi sisse. Elutoas oli valmis pandud saiataldrik ja kohvitermos. Wallander kuulis, kuidas ülakorrusel kantseldas mees käratsevaid lapsi. Ta istus toolile ja vaatas ringi. Justkui ootaks ta, et kuskil seinal peab rippuma üks tema isa maalidest. See on tegelikult ainus, mis puudub, mõtles ta rutakalt. Siin olid juba olemas nii kaluritaat, mustlanna kui ka nuttev lapsuke. Puudub veel vaid tema isa maastik. Kas tedrega või ilma.

      „Kas soovite kohvi?” küsis naine.

      „Ütle mulle sina,” kostis Wallander. „Jah, tänan.”

      „Gustaf Wetterstedtile ei tohtinud kunagi sina öelda,” lausus naine äkitselt. „Teda tuli hüüda härra Wetterstedt. Ta tegi selle täie rangusega teatavaks, kui ma tema juures alustasin.”

      Wallander tundis tänulikkust, et võis kohe hakata rääkima olulisest. Ta võttis taskust väikese märkmiku ja pastaka.

      „Niisiis, sa oled teadlik, et Gustaf Wetterstedt on tapetud,” alustas ta.

      „See on kohutav,” sõnas naine. „Kes võis seda teha?”

      „Seda küsime meiegi,” ütles Wallander.

      „Lebas ta tõesti rannas? Tolle koleda paadi all, mida on ülemiselt korruselt näha?”

      „Jah,” vastas Wallander. „Aga võtame nüüd algusest peale. Sa käisid Gustaf Wetterstedti juures koristamas?”

      „Jah.”

      „Kui kaua sa tema juures tööl olid?”

      „Varsti juba kolm aastat. Ma jäin ilma tööta. See maja siin maksab ka midagi. Olin sunnitud koristajaks hakkama. Leidsin selle tööotsa ajalehekuulutuse kaudu.”

      „Kui tihti sa tema juures käisid?”

      „Kaks korda kuus. Igal teisel neljapäeval.”

      Wallander märkis üles.

      „Alati neljapäeviti?”

      „Alati.”

      „Olid sul omad võtmed?”

      „Ei. Ta poleks neid mulle kunagi andnud.”

      „Miks sa niimoodi ütled?”

      „Kui ma tema majas olin, valvas ta iga mu sammu. See oli kohutavalt tüütu. Aga ta maksis hästi.”

      „Kas sa ei pannud kunagi midagi erilist tähele?”

      „Mida näiteks?”

      „Kas seal kunagi kedagi teist polnud?”

      „Mitte kunagi.”

      „Ta ei kutsunud kedagi lõunale?”

      „Minu teada mitte. Kunagi polnud musti nõusid ootamas, kui ma läksin.”

      Wallander mõtles järele, enne kui jätkas.

      „Kuidas sa teda inimesena kirjeldaksid?”

      Vastus oli kiire ja kindel.

      „Ta oli, nagu öeldakse, lollilt upsakas.”

      „Mis sa selle all mõtled?”

      „Seda, et ta kohtles mind alavääristavalt. Tema jaoks polnud ma midagi muud, kui tühine koristajamutt. Sellest hoolimata, et ta kunagi oli esindanud parteid, mis ütles ennast meie eest seisvat. Koristajamuttide eest.”

      „Kas sa seda tead, et ta oma kalendris nimetas sind majatalitajaks?”

      „See

Скачать книгу