Veretasu - Oskar Lõvi

Скачать книгу

sedamaid lõuendi nurka, pani maalimisesemed kõrvale ja riietus Linda saatmiseks. Temale üliriiet selga aidates embas kramplikult Lindat ja suudles jälle huultele. Linda hoomas vere soojust jällegi huultel ja neelatas. „Isesugune mees,” mõtles ta jälle.

      Teel ei rääkinud nad palju. Nooruk oli tõsine ja vaikne. Iga künka või kivi juures teel võttis ta Linda käe ja juhtis ta sammu. Poolel teel ta andis Linda valvurile üle.

      „Homme tulen sulle vastu,” ütles ta jumalaga jätul.

      Seesama liivlane oli jälle ta saatjaks. Linda samm oli aga kerge ja mehel tuli end pingutada, et talle järele jõuda. Enne laagrivärava juurde jõudmist haaras Linda ise valvuri ümbert kinni, kallistas teda ja lausus:

      „Head ööd, sa tubli mees…”

      Valvur jäi sambana keset pimedat õhtut seisma.

      14

      Noor krahv oli piiskop Albert õepoeg ja nende sugukonna „enfant terrible”. Tema ema oli piiskopi poolõde, kes oli abiellunud ühe alamsaksi krahviga, too oli aga oma rahutu iseloomu tõttu ja au ning võimu janus käinud sõdimas kolmandas ristisõjas ja oli läinud ka neljandasse, kuhu oli aga jäljetult kadunud. Ema ise oli kasvatanud oma ainsat poega ja oli tema andekusest vaimustatud. Poeg oli silma paistnud oma maalimise andega ja oli õppinudki ühe Bremeni meistri juures maalimist. Ühe tema töö pärast oli tekkinud tal kellegagi auhaavamise kaklus, kusjuures oli tapnud oma vastase, saades ka ise haava küljesse. Pattude lunastamise pärast oligi onu värvanud ta kohe ristisõtta püha neitsi Maarja maale, kuhu ta koos teistega samal suvel saabus. Et noorukil polnud kogemusi ega oskust sõdimise alal, siis oli piiskop pannud ta Riia linnuse valvekorra ülemaks. Seda ametit ta pidaski oma pattude lunastamise saavutamiseks.

      Nüüd istus ta piiskopi ooteruumis ja ootas audientsi. Saades selle jutule, palus eestlasest orjatari, Lindat, teha vabaks ja anda luba tal linnuses elamiseks, põhjendades palvet sellega, et naine on suurepärane modell tema maalimistööl.

      „Milleks peab too naine saama vabaks? Sa võid teda maalida ju niisama peale tööd,” küsis piiskop.

      „On liiga vähe aega, tahan maalida ka päeval.”

      „Sul, sõber, on ju oma ametikohustused päeval täita, ära unusta seda – maalimine on kõrvaline huviala.”

      „Seda küll, kõrgeauline dominus piiskop, aga modell peab olema puhanud ja värske, päevase töö järele on ta väsinud ja mu pildile tuleb ka väsinud naine, mis ei kõlba.”

      „Ma võin teda töödelt vabastada ja sa võid teda oma vabal ajal kasutada, aga muud midagi ei saa ma kahjuks teha… Paater kaebas aga, et sa puuduvat viimasel ajal õhtustelt missadelt, mida see tähendab?”

      „Maalisin, teie kõrgeausus…”

      „Kui soovid, siis teen korralduse, et käid hommikustel angelustel, ära unusta, et su patud on seni lunastamata.”

      „Olen nõus, teie kõrgeausus, aga ma palun siiski vabastada too naine orjusest.”

      „Ära muud midagi palu, pea meeles, et linnus on rahvast täis ja sinna ei tohi ühtegi pärismaalast juurde tuua, sest Bremenist on varsti uus laevatäis sakslasi tulemas, keda peab niikuinii ära mahutama. Jah, muuseas, kolm laeva on Saksamaale minemas, kas oled oma emale kirjutanud?”

      „Kirjutan, teie kõrgeausus.”

      „Jumal õnnistagu sinu tööd pattude lunastamise pärast ja mine nüüd, mul pole rohkem aega.”

      Noor krahv lahkus pettunult piiskopi juurest. Ta oli kogu õhtu ja öö tagantjärele plaanitsenud Linda paigutamist linnusesse ja oli isegi ruumid tema jaoks valmis mõtelnud. Nüüd ei tulnud sellest midagi välja. Kuid väikese rahulduse oli ta siiski saanud: piiskop oli lubanud vabastada Linda töödelt. Seega võis ta tuua tema vähemalt hommikul enda juurde ja saata õhtul laagrisse. See oli siiski suur võit, mida ta nentis.

      Õhtul oli nooruk ise Lindal vastas. Võttis ta käekõrvale ja nad siirdusid koos linnusesse. Naised vahtisid imestunult järele. Nad olid küll teadlikud Linda lähedasest vahekorrast noore krahviga, aga et need vahekorrad nii lähedased olid, ei võinud nad aimata. Kuid nüüd nägid seda oma silmadega ja muidugi kadestasid. Kadestamiseks ei olnud ju põhjust, sest ilu polnud enda teha ja Lindagi ilu polnud ta oma teene. Südamepõhjas olid aga naised rõõmsad, sest nad arvasid, et kui Lindal hästi läheb, siis läheb neil endil viimaks ka. Eriliselt rõõmus oli aga Juta, kuigi ta süda Uljase haiguse pärast valutas.

      Nooruk oli lasknud katta laua kahele. Nad sõid nüüd Lindaga koos ja rüüpasid koos veini. Ankru punast veini oli ta sel puhul avanud ja juues lõi peekri vastu Linda oma ja hüüdis: „Proosit!”

      „Ütle: proosit,” palus ta Lindat.

      „Proosit…”

      „Vaat nii, kui ilus…”

      „Kas oled väsinud, Lindakene?”

      „Veidike küll…”

      „Mis tähendama „veidike” – on see viel?”

      „Noh nii – mitte viel ja mitte wenig, aga vahepeal…”

      „Ah, kui kaunisti sina seletamas, sina ilus naine…”

      „Ah, ah-aa… ja sina ise olema huvitav mees…”

      Pärast einet tegi Linda noorukile sügava ja väärika kummarduse, mida oli vahepeal palju harjutanud. Nooruk tegi vastukummarduse, kuid lisas kohe juurde, et ei tule kummardada, vaid… ja osutas sõrmega huultele. Linda kartis aga suudlemist, sest ta huuled ei olnud veel paranenud. Kuid nooruk haaras ise Linda embusse ja suudles. Linda hoidis kätega mehe keha kaugemale. Puudutas aga haava kohta ja mees karjatas valust.

      „Mis, mis on?” ehmus Linda.

      „Haav… küljes on haav, mis pole veel paranenud.”

      „Oh, näita…”

      Linda aitas mehel kuue seljast võtta, too tõstis särgi üles ja kaenla all oli veel paranemata haav, kaetud plaastriga. Linda kohkus. Ta ei olnud kunagi elus näinud haava kehas, oli kuulnud küll palju haavadest räägitavat, aga tal polnud ettekujutust, milline see on. Nüüd nägi ta suurt haava oma silmadega ja see oli pahaks läinud. Kui ta plaastri eemaldas, levis sealt tõrgast haisu.

      Tal hakkas kahju noorukist, kes kandis haava kehas, aga oli ise rõõmus ja muretu. Puudutas haava ümbrust sõrmeotsaga, puhus hingeõhku haavale ja küsis:

      „Kas on valus?”

      „Vei – veidike küll… ah-ah!”

      „Aga siit?”

      „Ah, ka veidike küll…”

      „Sa oled tark mees… kord ma ütlesin, veidike küll, ja sulle jäi see kohe meelde… tark mees!”

      „Ja sina ilus naine… ilus Madonna…”

      Linda asus haava ravima. Pesi selle puhtaks, soojendas tükk aega oma hingeõhuga ja kattis siis linase lapiga. Oli kuulnud, kuidas kodumaal malevlaste lahinguhaavu raviti, nii toimis ta ka siin. Keetis ja kuumutas lapid enne kõik läbi, milledega pesi haava ja hoidis siis soojas.

      Linda hoolitsemine ja hingeõhuga haava soojendamine mõjus aga noorukisse isemoodi. Ta lamas rahulikult ja hoidis silmad kinni, kuid korraga märkas Linda, et mehe laugude alt veeresid kaks suurt pisarat. Siis nägi aga, et padi oli selle koha pealt juba varemgi märg. Oli siis nooruk nutnud? Miks? Mees nutab! On see võimalik? Ta oli kord näinud küll rõõmupisarat Võttele silmanurgas, aga see oli olnud suurest rõõmust või õnnest, mida ta täpselt ei teadnud, aga nutupisarat – ei! Kuid see võinuks olla ka suurest valust. Valu pärast võib see juhtuda, sest valu pärast nutavad ju kõik. Lindal hakkas ääretult kahju noorukist, sellest omapärasest ja targast mehest, kes nutab salaja oma valu pärast ja ei taha näidata väljagi, et ta kannatab. Kangelane on too mees. Talle meeldis niisugune mees.

      Linda haaras nooruki keha ümbert kinni, pani oma põse vastu ta ihu ja vajutas viimaks huuled selle vastu.

      See

Скачать книгу