LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sõnas: „Gut, gut!” Linda teadis, mida see tähendas, ja kordas omakorda: „Gut… gut!” Talle oli tekkinud nüüd kodune tunne ja ta ei kartnudki enam noorukit. Püüdis aga olla kõigiti viisakas ja aupaklik kõrgest seisusest isiku vastu ja peale einet tänas teda sügava kummardusega. Nooruk kummardas vastu, aga tegi seda kergelt ja kaunisti, nii et Lindal hakkas oma kummarduse pärast häbi. Oleks seda uuesti ja paremini korranud, aga kartis, et see ei kõlba. Mõttes lubas aga endale, et harjutab seda õhtul laagris ja teeb järgmisel päeval samasuguse kauni kummarduse krahvile.

      Majas oli kõik seatud maalimiseks korda. Suur lõuend seisis pukkidel, mitu pintslit ja värvipotti olid laual ja lisaks veel mõned pliiatsipulgad. Tool oli seatud seina äärde, millele nooruk pani Linda istuma.

      „Palun…” ütles ta, „bitte!”

      Linda teadis, et „bitte” on viisakuse sõna, aga miks nooruk lausus „palun”, seda ta ei taibanud. Miks pidi ta teda paluma?

      Jällegi seadis nooruk Lindale sõba pähe ja sidus otsad lõua alla kokku. Ta pehme käsi puudutas Linda kaela ja naine värahtas. Nooruk märkas seda, naeratas ja vaatas Lindale otsa. Küsis midagi, aga too ei taibanud, kuid imelik judin läbis ta keha ja tal hakkas piinlik. Langetas silmad ja sundis ennast köhatama. Nooruk võttis aga ta pea julgelt käte vahele ja seadis selle õigesse asendisse. Lindal oli sellest mõnus tunne. Nooruk eemaldus, vaatas ta poosi, tuli uuesti tagasi ja pani sõrme Linda lõua alla ning kergitas nägu.

      Jällegi käis kerge judin Linda kehast läbi. Tavaliselt ei kartnud ta kõdi, aga nooruki käe puude kaelale erutas teda ja ta värises.

      „Palun,” lausus nooruk Linda lõuga tõstes.

      „Bit-te…” vastas Linda.

      Nooruk pahvatas naerma ja kiitis:

      „Gut, gut, Lindakene…”

      Lindale tuli see üllatusena. Krahv teadis ta nime ja lisas sellele isegi õrnutsemise silbi lõppu. Talle muutus mees armsaks, oleks isegi meeldinud, olnuks ta veidi vanem.

      Terve õhtu töötas noor krahv maali kallal. Tegi esmalt söega skitse lõuendile ja näitas Lindale. Too ei taibanud midagi selles kritselduses, kuid ei laitnud tööd. Siis tegi mees pausi, lasi Lindat puhata ja nad õpetasid teineteisele keeli. Nooruk õppis ise eesti keelt ja õpetas Lindale saksa keelt. Ta osutas näpuga peale ja lausus: Kopf. Küsis aga kohe Lindalt:

      „Palun – eesti?”

      Linda taipas ja vastas: „Nupp…”

      „Nupp, nupp – schönes Wort!” ja samas osutas näpuga ninale:

      „Aber… Nase?”

      „Nina…”

      „Ninna, ninna, ach! – schönes Wort.”

      „Nina…” kordas Linda.

      Nad naersid mõlemad. Linda olemine muutus kodusemaks, ta jälgis aga kogu aeg noorukit ja imestas, kuivõrd erinev ta oli kõikidest meestest, keda ta oli elus kohanud. Tema liigutused, kõneviis ja lahkus võlusid Lindat. Oli ütelnud talle „Lindakene”. Nõnda polnud teda keegi kutsunud peale oma õndsa ema ja vahest õe ka. Isegi Võttele, kuigi oli olnud ta vastu õrn, polnud teda selliselt kutsunud. Midagi iseäralikku oli selles noorukis, täiesti erinevat teistest ülikutest ja rüütlitest. Linda hakkas kartma, et midagi ohtlikku võib ehk selle asja taga olla, ja manitses ennast ettevaatusele.

      Esimesel õhtul oli valminud söejoonis. Nooruk vahtis tööd ja raputas pead. „Nicht gut!” pomises ta. Linda teadis, et see tähendas midagi halba. Oli õnnetu ja vaatas kaastundlikult mehele silma. Too naeratas ja lõi käega. Kuid Linda nägi, et kaastunde avaldamine meeldis noorukile, sest too võttis ta käe ja surus seda kõvasti.

      Järgmisel päeval alustas nooruk uut skitsi. Ta paigutas Linda nüüd teise asendisse. Ta oli vahepeal õppinud uusi eestikeelseid sõnu juurde ja sai seletamisega kenasti hakkama. Pani Linda poolpõigiti enda vastu istuma, võttis sõba peast ja asetas oma salli ta õlgadele. Juuksed lasi lükata kuklasse. Linda ei taibanud täpselt tema tahtmist, sellepärast kammis ta ise Linda juuksed üles ja silitas need laineliselt tahapoole. Linda tundis, et ta käed värisesid juukseid seades ja silitas neid vist rohkemgi kui vaja. Linda värises ise ta käe all ja nautis pehmete käte silitamist.

      Nooruk töötas nüüd innukamalt maali kallal ja rääkis vähem. Vaatas aga vahetevahel teraselt Lindale otsa. Silmalau joone tõmbamisel läks uuesti Linda juurde ja seletas midagi. Linda ei taibanud. Siis tegi nooruk ise oma lauga vastava languse silma kohale, ja kui Linda ei saanud ikkagi tema tahtmist täita, võttis sõrmega kulmust kinni ja vajutas lau allapoole – just poole peale. „Soo, Lindakene,” sosistas ta. Oli sellega saavutanud naise silmale unistava pilgu. Ta ruttas kohe joont tõmbama.

      Linda hingamine oli aga suurest erutusest peatunud. Nooruk oli seisnud ta silmnäole nii lähedal, et Linda oli hoomanud tema hingeõhku. Mingi seletamatu kihk surises ta kehas ja ta ei hinganud. Samal ajal oli vaadanud noorukile silma – päris sinised olid olnud need. Talle meeldisid sinised silmad, aga mitte hallid. Hallid olid ainult Õnnemeelel ja kõrged põsenukid. Peaks ta aga kauemini mind maalima, mõtles ta, ja valu torkas talle korraga südamesse. Kauemini võis see küll kesta, kuid mitte alati. Siis pidi ta jääma jällegi laagrisse ja jätkama õudset orjatari elu. Aga teised naised on kogu aeg selles orjuse pimeduses ja isegi tema õde ning väikesed lapsed. Ta oli küll tihti mõtelnud õele ja tahtnud tuua teda ka krahvi kotta, et tedagi maalitakse, ka temal peaks olema sarnadust jumalaema näoga, aga ta ei julgenud sellest rääkida.

      Nooruk muutus korraga rahutuks ja langetas käed. Vahtis jällegi üksisilmi Lindat ja seletas midagi. Too ei taibanud.

      „Rõõmus olema… mitte traurig,” leidis ta korraga eestikeelse sõna.

      Linda taipas. Ka katsus naeratada, aga ei saanud. Surus huuled kokku ja katsus oma tundeid valitseda, aga pahvus korraga nutma. Langes kummargile ja nuttis. Eelmistel õhtutel oli ta olnud õnnelik, et nooruk vabastas ta ründajate käest, oli rõõmustanud uue ümbruse ja olukorra üle ning unustanud tegelikkuse. Nüüd ärkas ta korraga nagu unest ja leidis end endises seisukorras, ainult ajutiselt hoolitsetud kellestki tundmatust ja imelikust inimesest. Ta ei saanud enda rahu tagasi ja nuttis.

      Maalimisest ei tulnud sel õhtul enam midagi välja. Nooruk lohutas Lindat küll igal viisil ja nutuhoog lõppeski, aga ta silmalaud olid pundunud ja suu ei suutnud naeratada.

      Nooruk saatis Linda poolele teele, kus andis ta valvurile üle. Linda jalg oli kuidagi tönts ja silm ei seletanud hästi teed, ta komistas paaril korral ja kukkus korraga maha. Valvur aitas ta üles ja kahmas sülle. Püüdis kallistada. Aga Lindale oli mehe puudutus sedavõrd vastik, et ta lõi valvurile näkku ja rabas end lahti.

      „Ilus naine, aga kuri…” pomises too arusaadavas keeles.

      Valvur oli liivlane. Linda ehmatas enese aga reipaks. Talle välgatas pähe, et see löök on peksuga karistatav. Valvur saatis ta aga viisakalt laagrini ja läks siis rahulikult tagasi. Karistust ei tulnud.

      Lindal oli veel samal õhtul Jutaga pikem jutlemine. Ta kurtis õele oma langenud meeleolu ja arvas, et maalimisest ei tule enam midagi välja, sest ta ei saa naeratada. Jumalaema nägu vajab aga naeratust. Juta oli õnnetu. Ka tema oli lootnud pääseda välja orjusest õe abil ja kõrgest soost noormehe heasoovlikkusel. Ta ei mõistnud Lindale muud nõu anda, kui katsuda olla rõõmus.

      „Tee hea nägu ette, nagu oleksid oma mehe juures…”

      „Kuidas?”

      „Mõtle mõne hea asja peale, siis meel muutub.”

      „Mh…”

      13

      Ühel päeval ei aetud naisi tööle. Öeldi, et olevat kristlaste Jumala puhkamise päev. Inimesed pidavat ka siis puhkama. Naistel kulus see päev marjaks ära – saadi veidi oma asju korraldada, riideid parandada ja muugi vajaliku kallal kohmitseda. Puhkamisest polnud juttugi.

      Õhtupoolikul tuli mungariides mees laagrisse, rääkis naistele ristiusu Jumalast ja taevariigi mõnudest, mida iga kristlane pidavat peale surma

Скачать книгу