LITMIR.BIZ

Скачать книгу

minu naist, proua Silverit, majapidajannat, kellega te pole vist kohtunud?”

      Vimes ei suutnud end tagasi hoida ja tõlkis selle väikese kõne mõttes ära: Ma olen pahane, et te ei teinud minust väljagi ja surusite aednikul kätt… aga kui aus olla, polnud ta seda teinud sihilikult. Vimes surus aednikul kätt puhtast hirmust, mis temast võitu sai. Tõlge jätkus: ja nüüd ma muretsen, et lähitulevikus ei tarvitse meie elu olla väga kerge.

      „Oodake üks hetk,” ütles Vimes, „minu naine on samuti „kõrgeauline”, see on natuke rohkem kui lihtsalt „leedi”. Sybil… kõrgeauline hertsoginna näitas mulle hierarhiakaarti.”

      Leedi Sybil tundis oma abikaasat, nii nagu vulkaani kõrval elavad inimesed õpivad tundma selle tujusid. Kõige tähtsam on, et kõmakat ei tuleks.

      „Sam, ma olen olnud meie mõlema maja kõigile teenritele leedi Sybil juba plikatirtsust peale, niisiis pean ma „leedi Sybilit” oma nimeks, vähemalt nende seas, keda ma olen hakanud oma sõpradeks pidama. Sa tead seda!” Mõttes lisas ta: Ja meil kõigil on oma väikesed veidrused, Sam, isegi sinul.

      See lõhnastatud manitsus õhus hõljumas, surus leedi Sybil ülemteenril kätt ja pöördus siis poja poole. „Nüüd ootab sind voodi, noor Sam, kohe pärast õhtusööki. Ja ei mingit vaidlemist.”

      Vimes vaatas ringi, kui nende väike reisiseltskond astus eessaali, mis kujutas endast niisama hästi kui relvaladu. Iga korrakaitsja silmis olekski see olnud relvaladu, kuigi Ramkinite suguvõsa liikmete jaoks, kes olid kõik need rapiirid, hellebardid, meremehemõõgad, oganuiad, piigid ja kilbid kõigile seintele pannud, oleks see kollektsioon kahtlemata olnud lihtsalt ajaloolise sisustuse osa. Keset kõike seda oli tohutu suur Ramkinite vapp. Vimes teadis juba, mida moto sellel tähendab: „Mis meie käes, jääb meie kätte”. Seda võis nimetada… vihjeks.

      Natuke aega hiljem oli leedi Sybil koos oma toaneitsi Purityga juba ametis tohutus pesuruumis ja triikimisruumis – Vimes oli pärast noore Sami sündi nõudnud, et Purity lapsehoidjaks võetaks, ja nii Vimes kui Sybil uskusid, et Purityl on midagi Willikinsiga, kuigi mis täpselt neil on, jäi ainult oletuseks. Praegu olid kaks naist täielikult haaratud naiselikust ajaveetmise moodusest, milleks oli riiete kusagilt väljavõtmine ja kusagile mujale panemine. See võis kesta tükk aega ja selle juurde käis eriline tseremoonia: mõni rõivaese tõsteti üles, vaadati seda vastu valgust ning ohati vaikselt ja kurvalt.

      Kuna midagi muud polnud teha, suundus Vimes tagasi imeuhkele trepile ja süütas seal sigari. Sybil oli majas suitsetamise raudkindlalt keelanud. Hääl ütles Vimesi selja tagant: „Siin pole vaja väljas suitsetada, komandör. Häärberis on olemas üsna hea suitsetamistuba, kus on isegi kellamehhanismiga õhuväljatõmbesüsteem – see on väga peen, uskuge mind, selliseid näeb väga harva.” Vimes laskis Willikinsil teed näidata.

      Suitsetamistuba oli Vimesi meelest tõesti üpris hea, kuigi, nagu tuli tunnistada, tema isiklikud kokkupuuted suitsetamistubadega olid piiratud. Toas oli suur piljardilaud, toa all aga kelder, kus oli rohkem alkoholi, kui ükski ennast parandanud alkohoolik peaks nägema.

      „Me ikka ütlesime neile, et ma ei joo, eks ole, Willikins?”

      „Muidugi, härra. Silver ütles, et tavaliselt peetakse häärberis kohaseks… tema sõnad olid vist „hoida kelder täis, juhuks kui keegi tuleb”.”

      „Noh, Willikins, kuidagi kahju oleks võimalust kasutamata jätta, nii et ole lahke ja vala endale üks naps.”

      Willikins kohkus nähtavalt. „Ei-ei, härra, seda ma küll teha ei saa.”

      „Miks siis mitte, mees?”

      „Nii lihtsalt ei tehta, härra. Minust saaks kammerteenrite klubis kõigi naerualune, kui ma oleksin nii jultunud, et oma tööandjaga napsi võtaksin. See tähendaks enese upitamist sinna, kus pole minu koht.”

      See haavas Vimesi tema kõikuvalt võrdsusjanuse hinge põhjani.4 Ta ütles: „Ma tean sinu kohta, Willikins, ja see on enam-vähem sama koht mis minul, kui kaardid on avatud ja haavad paranenud.”

      „Kuulake, härra,” lausus Willikins peaaegu anuvalt. „Mõnikord peab mõningatest reeglitest kinni pidama. Sellepärast ma praegusel juhul ei joo teiega, kuna me ei tähista Orikavahiõhtut ega pärija sündimist – sellistel puhkudel oleks see lubatud –, kuid ma leidsin vastuvõetava alternatiivi ja selleks on oodata, kuni te olete magama läinud, ja juua siis pool pudelit.”

      Noh, mõtles Vimes, meil kõigil on oma väikesed naljakad kombed, kuigi mõned Willikinsi kombed ei olnud nii väga naljakad, kui ta kusagil pimedal kõrvaltänaval kellegi peale vihaseks sai. Kuid Vimesi tuju tõusis, kui ta nägi, et Willikins tuulab hästivarustatud joogikapis ja poetab piinliku hoolega erinevaid asju klaasist segamisnõusse.5

      Peaks olema võimatu saavutada alkoholi muljet joogiga, kus alkohol puudub, kuid oskuste hulgas, mille Willikins oli aastatega omandanud – võimalik, et varguse teel –, oli võime segada tavalistest köögis leiduvatest koostisainetest kokku täiesti alkoholivaba jook, milles sellest hoolimata oli olemas kõik, mida alkoholist tahta võib. Kusagil seal sees olid tabasko, kurk, ingver ja tšillipipar, sealt edasi oli aga parem mitte liiga palju küsida.

      Hoides joogiklaasi õndsalt käes, naaldus Vimes tooli seljatoele ja küsis: „Töötajad on normaalsed, Willikins?”

      Willikins vastas vaikselt: „Oh, eks nad riibuvad natuke pinnalt, aga minu kogemuste järgi mitte rohkem kui tavaliselt. Kõik võtavad väheke, see käib töö juurde, elu juba on selline.”

      Vimes muigas Willikinsi peaaegu teatraalselt puist ilmet nähes ja ütles valjusti, peidetud kuulaja kõrvade jaoks: „Nii et see Silver on kohusetundlik? Seda on rõõm kuulda.”

      „Mulle tundub küll, et ta on tubli mees, härra,” vastas teener, pööras silmad ülespoole ja osutas sõrmega väikesele võrele seinas: see oli legendaarse õhuväljatõmbaja ava, õhuväljatõmbaja vajas aga kahtlemata inimest, kes selle mehhanismi lava taga üles keeraks, ja kas ükski ülemteener, kes on oma punnis kõhu vääriline, laseks mööda juhust kontrollida, mida tema uus isand arvab? Tühjagi ta laseks!

      Ja pinnalt riibumine käib ju tõesti töö juurde. Muidugi näppavad mõisa töötajad natuke. Selle mõistmiseks polnud mingeid tõendeid vaja. Selline on inimloomus. Vimes oli Sybilile pidevalt mõista andnud – nõuda poleks ta julgenud –, et see koht siin kinni pandaks ja müüdaks kellelegi, kes tõesti tahab elada majas, mis, nagu Vimes oli kuulnud, oli kriuksuv ja kõlekülm logu, kuhu oleks saanud majutada terve rügemendi. Sybil ei tahtnud sellest kuuldagi. Tal olid sellest paigast soojad lapsepõlvemälestused, nagu ta ütles, ta oli siin puude otsas roninud, jões ujunud ja kala püüdnud, korjanud lilli ja aidanud aednikke ning tegelenud teiste maalähedaste ettevõtmistega, mis Vimesi jaoks olid kauged nagu Kuu, kuna tema noorukiea tegevused olid olnud seotud ainult ellujäämisega. Muidugi võis ka Ankhi jõest kala püüda, tuli ainult hoolega vaadata, et midagi kätte ei saaks. Ja oli hämmastav, mida võis külge saada, kui kas või üksainus tilk Ankhi veest alla neelata. Mis puutub roheluses mängimisse ja einetamisse, siis rohehallituse keskel oli Ankh-Morporkis kõigil võimalik mängida, eine osas pidi aga tihtipeale leppima omaenda kärnadega.

      Päev oli olnud pikk ja eelmise öö uni võõrastemajas polnud ei tervistav ega kosutav, kuid enne tohutusse voodisse ronimist avas Vimes akna ja vaatas pikalt välja. Tuul sosistas puuokstes… Vimes ei kiitnud puid päris heaks, kuid Sybilile need meeldisid ja sellega oli kõik öeldud. Väljas pimeduses sahistasid, huikasid, vadistasid ja läksid seletamatul põhjusel pööraseks elukad, kellest Vimes ei tahtnudki midagi teada. Ta ei teadnud, kes need on, ja lootis, et ei saa seda kunagi teada. Miks üks inimene peaks sellise lärmi sees magama?

      Ta läks oma naise juurde voodisse, tuulas natuke aega ringi, enne kui Sybili üles leidis, ja seadis end sisse. Sybil oli käskinud akna lahti jätta, et mingi väidetavalt imevahva värske õhk sisse pääseks, ja nüüd lebas Vimes õnnetult ja teritas kuulmist, et tabada kojutaaruva joodiku rahustavat häält, või kandetooli omaniku kurjustamist selle pärast, miks istmepatjadel

Скачать книгу