LITMIR.BIZ

Скачать книгу

väga tähtsaks, et te ennast šikina näitaksite.”

      Vimes ägas. „Ega ometi ametliku riietuse sukkpükse ei pea panema?”

      „Õnneks mitte, härra, maal pole need nõutavad, aga kõrgeauline leedi rõhutas väga, et ma ploomikarva piduliku ülikonna kaasa võtaksin.”

      „Ta ütleb, et ma näen sellega rabav välja,” lausus Vimes süngelt. „Kas ma sinu arust näen sellega rabav välja? Kas ma olen sedasorti inimene, kes rabab?” Madala oksa peal hakkasid laulma linnud.

      „Mina ütleksin tõesti, et te pigem rabate kui rügate, härra,” vastas Willikins.

      Nad asusid koduteele ja kõndisid natuke aega vaikuses – mis tähendab seda, et kumbki mees ei lausunud sõnagi, loodus nende ümber aga laulis, sumises ja kriiskas, nii et lõpuks pidi Vimes pomisema: „Oleks hea, kui teaks, mis pagana elukad need kõik on.”

      Willikins kallutas pead, kuulatas hetke ja lausus siis: „Parkinsoni põõsalind, pikakaelaline konnaõgija ja tavaline vesipreester, härra.”

      „Sa teadki või?”

      „Aga muidugi, härra. Ma käin tihti varietees ja neil on alati programmis mõni linnu- või loomahäälte järeletegija. Need kipuvad meelde jääma. Ma tean ka seitsetkümmet kolme taluõue häält, mille hulgast on minu lemmikuks talumehe hääl, kelle saabas on sõnniku sisse kinni jäänud, nii et ta tõmbab jala selle seest välja, üritab jalga mitte maha panna, kuid lõpuks peab toetama sokis jala sellesama sõnniku sisse. See on tohutult lõbus, härra.”

      Nad olid jõudnud häärberi pikale sissesõiduteele ja nende jalge all krudises kruus. Vimes ütles vaikselt: „Ma leppisin härra Jeffersoniga kokku kohtumise ühes salus Timukamäel. Ta tahab mulle midagi tähtsat rääkida. Aita mul meelde tuletada, mis see „salu” täpselt on?”

      „Salu võib olla kõik, mis jääb puudekobara ja väikese metsa vahele. Ametlikult võttes, härra, on Timukamäel asuv salu pöögitutt. See tähendab lihtsalt, nojah, väikest pöögimetsa künka peal. Mäletate Hullu Jack Ramkinit? Seda, kes laskis künka tohutute rahadega kolmkümmend jalga kõrgemaks teha. Tema laskiski künka harjale pöögid istutada.”

      Vimesil oli kruusa krudina üle hea meel: see muutis nende jutuajamise võõrastele kõrvadele raskesti kuuldavaks. „Kui ma sepaga rääkisin, ei olnud kuuldeulatuses kedagi, ma võin seda vanduda. Aga me oleme ju maal, Willikins.”

      „Teie selja taga seadis üks mees heki sisse jänesepüüniseid,” ütles Willikins. „Täiesti tavaline tegevus, kuigi temal läks sellega minu meelest liiga palju aega.”

      Nad sammusid natuke aega krudinal edasi, siis küsis Vimes: „Ütle, Willikins… kui inimene lepib teise inimesega kokku kohtumise sellises kohas, mille nimi on Surnud Mehe salu ja mis asub Timukamäel, kuidas oleks tal sinu meelest kõige arukam toimida, võttes arvesse tõsiasja, et tema naine keelas tal maamajja relvi kaasa võtta?”

      Willikins noogutas. „Jah, härra, arvestades teie mõttetera, et iga ese on relv, kui teda sellena käsitleda, soovitaksin ma sellel inimesel mõelda, kas tal on kaaslast, kellel on näiteks õnnestunud hankida kapi võtmed, kus leidub terve hulk suurepäraseid lihanuge, mis on ideaalsed lähivõitluseks; mina isiklikult lisaksin nendele väikeseks vürtsiks juustulõikamise traadi, härra, kooskõlas minu usuga, et ainus, mis on võitluses elu ja surma peale tähtis, on see, et surm ei oleks sinu oma.”

      „Mees, ma ei saa juustutraati võtta! Ma olen ju Vahtkonna komandör!”

      „Täpselt nii, komandör, ja kas ma tohiksin seetõttu soovitada teile pronksist lööginukke – härrasmehe alternatiivi? Ma tean, et te ei lähe kunagi ilma nendeta reisile. Koledaid inimesi on liikvel ja ma tean, et teie peate olema üks nendest.”

      „Tead, Willikins, ma ei tahaks sind sellesse segada. See on ju lõpuks ikkagi lihtsalt aimus.”

      Willikins tegi tõrjuva liigutuse. „Te ei suudaks mind sellest ka kogu maailma rahaga eemal hoida, sest see kõik kõditab ka minu meeli. Ma sean garderoobis teie jaoks valmis valiku terariistu, härra, ise aga lähen pool tundi enne teile määratud aega salusse, kaasas ustav vibupüss ja mõningad lemmikmänguasjad. On peaaegu täiskuu, taevas on selge, kõik kohad on varje täis ja mina seisan neist kõige tumedamas.”

      Vimes vaatas Willikinsile hetke otsa ja ütles siis: „Kas ma tohiksin teha väikese paranduse? Ehk sa võiksid olla tumeduselt teises varjus ja juba tund aega enne keskööd, et näha, kes astub kõige tumedamasse varju?”

      „Ah, õigus, just sellepärast te oletegi Vahtkonna komandör,” nõustus Willikins ja Vimesi jahmatuseks oli tema hääles aimata pisaraid. „Teie oskate juba tänavaid kuulata.”

      Vimes kehitas õlgu. „Siin pole tänavaid, Willikins!”

      Willikins raputas pead. „Kes on kord tänavapoiss, jääb alati tänavapoisiks, härra. See lööb välja, kui häda käes. Emad lähevad, isad lähevad – kui me üldse teadsime, kes nad on –, aga Tänav, jah, Tänav hoolitseb meie eest. Kui häda käes, aitab tema meil ellu jääda.”

      Willikins sööstis Vimesist ette ja andis uksekella, nii et kui Vimes trepist üles jõudis, oli teener juba ukse avanud. „Teil on veel täpselt niipalju aega, et noor Sam jõuaks teile ette lugeda, härra,” lisas Willikins trepist üles minnes. „Lugemine on imeline asi. Mul on kahju, et mina seda ei õppinud, kui poisike olin. Kõrgeauline leedi on oma riietustoas, külalised saabuvad umbes poole tunni pärast. Ma pean nüüd minema, härra. Ma pean sellele ülemteenrile, paksule kärnkonnale, kombeid õpetama.”

      Vimes võpatas. „Ülemteenreid ei tohi kägistada, Willikins. Ma olen kindel, et lugesin seda mingist etiketiraamatust.”

      Willikins heitis talle võltsilt haavunud pilgu. „Kägistamist mul kavas pole, härra,” lausus ta ja avas Vimesi riietumistoa ukse, „aga ülemteener on esimese sordi snoob. Ma pole kohanud ühtki ülemteenrit, kes seda poleks. Ma pean talle lihtsalt väikese suunitlustunni andma.”

      „Aga ta on ju ikkagi ülemteener ja see on tema maja,” tuletas Vimes meelde.

      „Ei, härra, see on teie maja ja kuna mina olen teie isiklik teener, olen mina teenrite hierarhia muutmatute seaduste järgi kõigist neist laiskadest orikatest kõrgem! Ma näitan neile, kuidas pärismaailmas asjad käivad, härra, ärge üldse muretsege…”

      Tema jutu katkestas raske koputus uksele, millele järgnes uksenupu otsusekindel lõgistamine. Willikins avas ukse ning noor Sam marssis mürtsudes sisse ja kuulutas: „Lugemine!”

      Vimes tõstis poja üles ja pani toolile istuma. „Kuidas sul pärastlõuna läks, poiss?”

      „Kas sa tead,” küsis noor Sam vastu, nagu jagaks rangete uuringute tulemusi, „et lehmad kakavad väga suuri latakaid, aga lammaste kakajunnid on pisikesed nagu šokolaadikommid?”

      Vimes üritas mitte vaadata Willikinsi poole, kes vabises allasurutud naerust. Vimesil endal õnnestus nägu tõsine hoida ja ta ütles: „Nojah, muidugi, lambad on ju väiksemad.”

      Noor Sam mõtles selle üle. „Lehmade kaka teeb latsti,” jätkas ta. „Mul on raamat „Kus on minu lehm?”, aga sellest seal ei räägitud.” Noore Sami hääl reetis teatud pahameelt selle üle, et nii tähtsat informatsiooni varjati. „Preili Felicity Beedle ei oleks seda välja jätnud.”

      Vimes ohkas. „Selles olen ma kindel.”

      Willikins avas ukse. „Ma jätan teid siis selle üle arutlema, härrased, ja meie näeme hiljem, komandör.”

      „Willikins?” ütles Vimes, kui teenri käsi oli veel uksenupul. „Sa paistad arvavat, et minu lööginukid jäävad sinu omadele alla. Kas see on tõsi?”

      Willikins muigas. „Te pole ju kunagi leppinud sellega, et lööginukid võivad olla ka ogadega, või kuidas, härra komandör?” Willikins sulges ettevaatlikult ukse.

      Noor Sam luges nüüd juba ise ja see oli suur kergendus. Õnneks ei koosnenud preili Felicity Beedle’i teosed ainult põnevatest viidetest

Скачать книгу