LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Kohe algas hirmus mürgel, mühin ja kohin, puud-põõsad õõtsusid ja paar jänest jooksid kabuhirmus üle tee. Aidamees ei teinud teist nägugi, pani koguni piibu põlema ja popsutas seda rahulikult, oodates Vanakurja ilmumist.

      Vanapoiss tuligi mõne minuti pärast, kõndis jalad rangis nagu meremees, enesel kaenlas paks vasikanahast lehtedega raamat, kuhu tähendati üles kõik patuste hinged. Aidamehe nimi oli seal kirjas juba vähemalt neljakümnes kohas, kuid see ei lugenud midagi, kuna kirjutatule andsid jõu veretilgad. Aidamehe nime juures ilutsesidki alati kolm punast plekikest, kuid ükski neist polnud tilkunud Oskari soontest – ei, kõik puhas sõstramahl.

      „Jälle sina, Aida-Oskar!” lausus Vanapagan kõuehäälel. „No mis valu sind ühtelugu siia ristteele ajab? Ei jõua ära oodata, millal su vilets hingeke põrgusse saab?”

      „Ei tea, mis ta seal põrgus teeks, eks ole tal paradiisiski ruumi laialt,” vastas aidamees.

      „He-he-hee!” naeris Vanapagan. „Küll sa oled loll! Kas sa siis ei tea, et kolm tilka verd, mis sa mulle krati hinge eest annad, määravad su mulle! Sina oled aga andnud mulle niipalju tilku, et ma ei mõista neid kokku lugedagi, ühtevalu lähen omadega sassi. Sina ära mitte mõtlegi paradiisist, sina oled juba samahästi kui katlas, armas mees!”