Rehepapp - Andrus Kivirähk

Скачать книгу

sa selle kassi siis võtsid?” päris rehepapp.

      „Eks Nõia-Ella juurest püüdsin! Seal ju hulgub teisi karjakaupa,” seletas Hans. „Täna oli tõesti hea päev – peotäis hõbedat mitte millegi eest! Aida-Oskar oli nii vihane, et läks joonelt kõrtsi. Mis sul uudist?”

      Rehepapp kõneles kupjale sulasest Jaanist ja tema seebisöömisest. Hans kirtsutas nina.

      „See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi,” ütles ta. „Loll pea on ikka hull asi küll. Ega näppamisega ei saa pööraseks minna. Ma vaatan, meil see Aida-Oskar ka – vahel ikka kohe imesta inimese ahnust.”

      Nad jätsid jumalaga ning kubjas kõndis edasi mõisa poole, kräunuv kass kotis.

      Lühike päevavalgus oligi juba otsa saanud, hämarus oli kohal nagu peigmees pulmas ning laiutas tähtsalt igal pool. Mingeid tähti ega isegi kuud polnud näha, ainult üksikud tulise sabaga kratid ehk pisuhännad kiirustasid üle taevalaotuse, paun varastatud kraamiga hambus. Vahel mõni karjatas ja kustus – see tähendas seda, et peremees oli vargale peale sattunud ning kolm korda pahema jala kannaga vastu maad löönud, siis kukkus kratt kolinal taevast alla.

      Alati tuli valvel olla, et keegi su vara minema ei tassiks, ainult eemal helendava mõisahäärberi rahvas oli loll ega tundnud krati-ja puugivastaseid vigureid, mistõttu neid ka halastamatult rööviti. Aga eks nemad jälle ostnud Saksamaalt uut kraami, nii et see läte ei kuivanud kunagi, nii nagu Peipsi järvgi iial tühjaks ei saa, ammuta sealt ämbri või künaga.

      Rehepapp kustutas piibu ja läks tuppa tagasi. Algas pime novembriõhtu, mis kasvas märkamatult üle ööks.

      2. NOVEMBER

      HINGEDEPÄEV

      Hommikul oli ilm jälle haruldaselt kole, tibutas peenikest ning väga külma uduvihma, poriloikudele oli öö jooksul peale tõmmanud õhuke jääkiht ning tuul lennutas räbaldunud, pruuniks tõmbunud puulehti. Aga eks see ilm ole ju hingedepäeva aegu alati selline olnud, teadis Räägu Rein, ning ajas lambanahkse kasuka selga.

      Räägu Rein oli lesk. Naise oli katk juba ammu minema viinud, siis, kui Reinu tütar Liina oli alles päris pisike kirp. Nüüd oli Liina aga juba mehelemineku eas, vat nii kiiresti lendab aeg! Rein oli tütrele koguni paraja peigmehe välja vaadanud ning temaga kõrtsis sotidki selgeks rääkinud, järgmisel nädalal oli siis kosilast oodata. Aga kõikse enne tuli hingedepäeva asjad ära klaarida.

      „Kata õhtuks sauna laud,” õpetas ta tütart. „Siis ema ja teised koolnud saavad ometi kord kõhu täis süüa. Harva on neil seda õnne, kord aastas vaid, muidu lase ainult külma kalmistuliiva läbi hammaste. Ja küta saun kuumaks ka, las siis vihtlevad, vaesed loomad.”

      „Mis loomad nad on!” vaidles Liina. „Ema ja vanaisa ja kes kõik veel… Kuidas sa nii ütled! Nad ehk kuulevad, mine tea, vahest on mõni juba kohal!”

      „Ei ole, kus nad siis enne pimedat kääpast välja saavad! Liiva-Annus ei luba. Ja pole tarvis siin peenutseda midagi. Surnu ei tohi nii õrnake olla. No miks ei või neid siis loomadeks hüüda! Inimesed nad ju enam ei ole ja inimese tempe ei tee! Ma olen sulle rääkinud, kuidas minu tädi läks väikese tüdrukuna koos ühe naabrilapsega vaatama, et mis need surnud seal saunas teevad, et kas neil sarved ka peas on ja sabad taga – laste asi, nemad ju mõtlevad igasugu asju välja. Tegid ukse lahti, ja mis nad näevad – saun on inimesekõrgusi kanu täis, muudkui vihtlevad teineteist ja pesevad! Noh, kas kana pole siis loom?”

      „Mina seda juttu ei usu!” vastas Liina. Ta talitas saunas nagu oskas, kattis laua, sättis kõik kenasti, et kadunud emakesel oleks tore jälle kord kodus olla, ja läks siis oma asju ajama.

      Ta kiirustas mõisa aia juurde, kus kokkulepitud paigas ootas teda sakste toatüdruk Luise, rulli keeratud kleit kaenlas.

      „Ma ootan sind juba hulk aega!” pahandas too. „Mõtlesin, et lähen koju tagasi, ega minul seda kleiti tarvis pole, mul omal neid mitu kappi täis!”

      „Ära pahanda, mul läks hingede tarvis sauna kasimisega aega,” seletas Liina, vahtides ise ahnelt kleiti. „Näita nüüd ometi, rulli lahti!”

      Luise tegi, nagu palutud. Kleit oli must, valge pitskraega ning väga vanamoeline, millest Liina ega Luise muidugi aru ei saanud. Luise oli kleidi varastanud vana, 100-aastase parunessi riidekirstust, ning tegemist oli tegelikult vanamoori surirõivastega.

      „Ah kui ilus!” ahhetas Liina. „Jumal küll! Nii peen!”

      „Jah, pole viga,” nentis Luise. „Ma ehk polekski raatsinud seda sulle tuua, aga mul on endal peaaegu samasugune, ainult veidike veel ilusam.” Kleit, millest ta rääkis, oli vana parunessi eelmine surikleit. Selle kadumine oli aasta tagasi avastatud, ning kui surirüüd leida ei õnnestunud, õmmeldi eidele uus – seesama, mille Luise nüüd Liinale tõi.

      „Mis sa selle eest ka tahad?” küsis Liina, kleiti sealsamas võsa vahel selga proovides.

      „See on väga kallis ja hea kleit!” kinnitas Luise. „Ja peaaegu et viimane. Ma olen parunessi kirstud ja kohvrid kõik mitu korda läbi otsinud, aga pole enam midagi võtta, kõik, mis oli, on juba minu käes. Vahel on mul prouast lausa kahju, vaeseke on ju pime ja voodihaige, ajab teinekord endale kohvi peale – mul pole talle uut öösärkigi selga panna! Kõrgest soost küll, aga elab nagu vallasant. Ükskord läks süda nii haledaks, et tõin ühe enda oma.”

      „Sinu oma… eks need sinu omad olegi ju tegelikult tema omad,” märkis Liina. „No kui nii võtta, siis muidugi,” nõustus Luise. „Aga mis see loeb, mis varem oli! Praegu on nad kõik minu toas! Seega minu jaod! Proovigu keegi varastama tulla! Mina ei anna oma kallist varandust kellelegi!”

      „Nojah, aga mis sa siis tahad selle kleidi eest?” kordas Liina küsimust, seistes aia ääres, parunessi surikleit seljas, ja imetledes ennast, nii palju kui see ilma peeglita võimalik oli. „Mis sa keerutad, ütle otse, et sa tahad saada ühe hõbeprossi. On ju nii?”

      „See on väga kallis kleit,” rõhutas Luise veel kord ja nõustus siis: „Jah, anna pross, siis oleme tasa!”

      „Säh siis!” ütles Liina ja ulatas nõutud ehte. Kunagi ammu oli üks Räägu Reinu esivanem leidnud rahapaja, mille koerakoonlased suure sõja ajal maha olid matnud. Mõned hõbeehted oli ta majja toonud, suurema osa aga omakorda maha matnud, et keegi kallist vara temalt endalt näpata ei saaks. Seda, kuhu ta need aarded mattis, ei teadnud keegi, aga need kulinad, mis majja sai toodud, hoiti sugupõlvest sugupõlve alles, kaitstes neid kiivalt kurja silma ning riisumise eest. Sest eks Räägu rahva sala-aarde olemasolu oli ju ümberkaudsetel aladel hästi teada, ka toatüdruk Luise oli ammu unistanud ühest hõbedasest imeasjast, mida oma toas rinnas kanda – ega nii loll polnud keegi, et läheks kalli asjaga rahva ette! Siis oleks uhke kulin sama hästi kui peldikus, küll keegi küüned taha saaks ja varanduse pihta paneks!

      Selle prossi nimel oligi Luise nõustunud tooma Liinale ühe vana parunessi kleidi. Muidu ei teinud ta kunagi sellist rumalust – oli siis tarvis, et teised tüdrukud ka sama uhkelt riides käiksid kui tema! Luisest peenemat daami polnud ümbruskonnas kusagil, isegi mitte mõisas, sest seal elas vaid üks naishing – seesama vana paruness, ja tolle riided peale paari öösärgi ja ühe vana tanu olid kõik Luise käes.

      Liina keeras kleidi rulli ja mässis palakasse.

      „Imekena küll!” õhkas ta. „Aga vaata, et sa kellelegi ei räägi, et ma selle kleidi sinu käest sain. Muidu veel isa kuuleb. Tema ei salli oma kodus mingeid mõisaasju, ja mõisainimesi tema kohe vihkab!”

      „Ma tean jah, et ta sul selline pentsik on!” ütles Luise. „Alles ükspäev sattusime kiriku juures kokku, ta ei ütelnud tere ka, krimpsutas ainult tähtsalt nina! Vat kus ülbe mees!”

      „Ei, ta ei ole ülbe, aga ta on väga isepäine, tema kohe ei talu mõisa nimegi,” seletas Liina. „Ja kes härraste juures tööl käib, nagu kubjas või kilter – need on tema arvates hullemad kui metsloomad. Neile ta ajaks kohe koera kallale! No on inimesel sellised põhimõtted,

Скачать книгу