New York - Edward Rutherfurd

Скачать книгу

ütles Springsteen. „Kui Inglise sõjalaevad lähemale tulevad, pommitavad nad meid pihuks ja põrmuks.” Ta võttis bossil käe alt kinni. „Räägitakse, et nad nõuavad, et me linna neile annaksime, ja et Stuyvesant ei anna järele.”

      Kui meinheer Springsteen oli edasi läinud, küsis Jan bossilt, kas inglased tapavad meid.

      „Ma kahtlen selles, mu poeg,” ütles boss. „Elavatena oleme neile palju rohkem väärt.” Siis hakkas ta naerma. „Kuid mine sa tea.” Siis läks ta teiste kaupmeestega rääkima.

      Kui koju tulime, ütles ta emandale, et ükski kaupmeestest ei taha sõdida, ning emand oli vihane ja ütles, et nad on argpüksid.

      Järgmisel päeval saabus paadiga Connecticuti kuberner Winthrop. Ma nägin teda. Ta oli väike tõmmu näoga mees. Ja tal oli kaasas veel üks kiri kolonel Nicollsilt. Nad läksid kuberner Stuyvesantiga kõrtsi, et asja arutada. Nüüd olid kõik kaupmehed all rannas ja tahtsid teada, mis toimub, ja boss läks ka sinna. Kui ta tagasi tuli, ütles ta, et mõned kaupmehed on teada saanud, et inglased pakuvad väga häid tingimusi, kui kuberner Stuyvesant annab linna neile. Kui Winthrop oli ära läinud, nõudsid kaupmehed kuberner Stuyvesantilt, et ta näitaks neile inglaste kirja. Kuid selle asemel kiskus Stuyvesant kirja nende nähes tükkideks ja nad olid väga vihased. Kuid siis võtsid nad kirja tükid ja panid uuesti kokku. Kirjast said nad teada, et inglased on valmis jätma alles kõik hollandlaste kombed ja nende vara ning laskma kõigel jääda täpselt nii, nagu oli varem, kui Stuyvesant linna ilma tülita neile annab. Nüüd tahtsid nad seda kõik. Kuberner Stuyvesant muidugi välja arvatud.

      Emand oli kuberner Stuyvesanti poolt.

      „Ta tegi õigesti,” karjus ta. „Ta on teie kõigi hulgas ainus mees.” Ja ta nimetas kaupmehi krantside karjaks ning lausus veel üht-teist, mida ma ei hakka kordama.

      Siis hüüdis keegi tänaval: „Inglased tulevad.” Me jooksime kõik välja ja nägime all mere ääres, et Inglise sõjalaevad tulevad tõepoolest üle lahe meie poole. Nad peatusid üksteise järel kalda lähedal ja suunasid suurtükid meile. Ja nad jäidki sinna, andes meile mõista, mida nad võivad teha, kui tahavad.

      Noh, järgmisel hommikul kirjutasid kõik kaupmehed alla palvekirjale, et kuberner alistuks. Emand küsis bossilt, kas tema mõtleb ka alla kirjutada, ja boss ütles: „Kirjutan.” Isegi kuberneri poeg kirjutas alla, mis võis olla isale valus löök. Kuid kuberner ei andnud ikka veel järele. Me läksime kõik fordi juurde ja nägime, et ta seisab üksi kaitsevallil suurtüki juures, valged juuksed tuules lehvimas. Ja boss ütles: „Kurat võtku, ma arvan, et ta tahab ise tulistada.” Ja siis nägime, et kaks kirikuõpetajat läksid sinna üles ja palusid teda, et ta seda ei teeks, sest võis karta, et see hävitaks meid kõiki. Ja lõpuks veensid jumalamehed teda alla tulema. Nii said inglased selle paiga endale.

*

      Teisel pool ookeani olid inglased oma võidu üle nii rõõmsad, et kuulutasid hollandlastele sõja, lootes saada endale veel rohkem nende valdusi. Kuid peagi maksid hollandlased neile kätte, võttes troopikas ära mõned nende rikkad sadamad. Järgmisel aastal oli Londonis suur katk ja siis põles linn maha ja aasta pärast seda purjetasid hollandlased mööda Thamesi Londonisse, võtsid kõik kuninga parimad sõjalaevad sleppi ja vedasid minema ning inglased olid nii nõrgaks jäänud, et ei saanud midagi teha. Seepärast nõustusid nad rahuga. Hollandlased võtsid tagasi kõik orja- ja suhkrusadamad, mis inglased olid neilt ära võtnud. Ja inglastele jäi Manhattan. Emand polnud sellega rahul, kuid boss ei hoolinud sellest.

      „Me oleme vaid etturid suures mängus, Greet,” ütles ta.

      Kui kolonel Nicollsist sai uus kuberner, ütles ta hollandlastele, et nad võivad vabalt lahkuda, kui soovivad, kuid lubas, et neid ei paluta kunagi sõdida Hollandi vastu, kui nad kohale jäävad. Olgu tüli ükskõik kui suur. Ta muutis linna nime New Yorgiks, sest see oli nüüd Yorki hertsogi valdus, ning nimetas ümberkaudse ala Yorkshire’iks. Siis määras ta linnale linnapea ja raehärra, nagu on igal Inglise linnal. Kuid rae meestest oli suurem osa hollandlastest kaupmehed ja nad olid rohkem rahul, kui siis, kui kuberner Stuyvesant neid valitses, sest kolonel Nicolls küsis neilt alati nõu. Ta oli sõbralik mees, kergitas kübarat, kui emandat tänaval nägi. Ta hakkas korraldama ka hobuste võiduajamisi, mis kõigile meeldisid.

      Ja mõne aja pärast, kui kuberner Stuyvesant oli käinud ookeani taga Hollandis, et seletada, miks linn kaotati, tuli vana mees tagasi oma farmi. Kolonel Nicolls kohtles teda väga lugupidavalt ning neist said parimad sõbrad. Inglise kuberner käis alati Stuyvesanti farmis aega veetmas. Emand ei armastanud endiselt inglasi. „Kuid ma ei eita, et Nicolls on viisakas mees,” ütles ta.

      Järgmine kuberner oli samasugune nagu kolonel Nicolls. Ta seadis sisse postiühenduse Bostoniga. Ta võttis suure osa kasumist endale. Rikkad kaupmehed ei hoolinud sellest, kuid vaesemad hollandlased, keda oli palju, ei olnud inglaste valitsusega mõne aja rahul, sest linnas olid Inglise sõdurid, mis tõi neile tülisid ja kulutusi.

*

      Kui ma poisike olin, töötas enamik Lääne-India Kompanii orje ehitustel. Kaupmeeste orjad tegid peamiselt aiatööd või lossisid sadamasildadel paate. Mõnda kasutati laevadel. Kuid linnas oli ka naisorje. Need töötasid peamiselt pesukojas ja tegid raskemaid kodutöid, kuid mõned neist olid ka kokad. Tänaval mööduvad mehed peatusid õhtuti sageli ja neid võis videvikus näha orjanaistega üle aia jutlemas. Nagu arvata võis, sündisid nende jutuajamiste tulemusel mõnikord lapsed. Ent kuigi usk seda ei lubanud, ei paistnud orja peremehed sellest numbrit tegevat, et need lapsed sünnivad. Ja selle põhjus oli minu arust üsna selge.

      Sest orjakaubandus oli väga tulus. Äsja Aafrikast toodud orja võis noil päevil Manhattani sadamasillal müüa tema ostuhinnast kümme korda kõrgema hinna eest ja teistes paikades veelgi kallimalt. Nii et isegi kui suur osa lastist teel kaotsi läks, teenis kaupmees orjade müügiga ebatavaliselt hästi. Seepärast lootsid nii vana kuberner Stuyvesant kui ka uus valitseja Yorki hertsog teha Manhattanist suure orjaturu. Ja tõepoolest, kuberner Stuyvesanti päevil ja pärastpoole toodi Uus-Amsterdami sadu orje, mõned neist otse Aafrikast. Paljud orjad jäid sellesse kanti, teised aga müüdi inglaste istandustele Virginias ja mujal. Nii et kui ori sai New Yorgis lapsi, võis isand oodata, kuni need teatud ikka jõuavad, ning nad siis ära müüa. Mõnikord jätsid isandad lapsed endale ja õpetasid tööks välja ning müüsid maha ema, et ta neid liigse tähelepanuga ära ei hellitaks.

      Kuna linnas liikus ringi hulk noori naisi, hakkasin ma neist huvituma ning kui inglased tulid, tahtsin ma oma mehelikkust tõestada. Otsisin linnas mõnd orjatüdrukut, kes nõustuks mulle selles asjas kogemusi andma. Pühapäeviti, kui boss ja teised pereliikmed kirikus olid, tulid mustanahalised tänavale aega veetma ja siis võisin kohata teistest linnaosadest pärit orjatüdrukuid. Kuid nende kahe või kolmega, kelle ma leidsin, polnud kerge aega veeta. Kaks korda aeti mind tänaval taga, kui püüdsin ühe tüdruku omaniku majja minna, ja üht tüdrukut piitsutati minuga rääkimise pärast. Nii et mul oli mõningaid raskusi.

      Linnas, kus asus sadam, oli muidugi naisi, kes pakkusid mehele kõike, mida see tahtis, kui neile maksti. Ja minul oli veidi raha. Aegajalt andis boss mulle kulutusteks mündi, kui ta minuga rahul oli. Või kui ta üüris mu päevaks välja, mida sageli tehti, andis ta mulle väikese osa rahast, mida minu eest sai. Ma olin pannud selle raha kindlasse kohta. Niisiis arvasin, et tuleks kulutada osa sellest mõnele niisugusele naisele, et meheks saada.

      Ühel õhtul poetasin end teiste orjade seltskonda ning nad viisid mu mööda Bowery teed ühte linnast kaugemal asuvasse paika, kus elas enamik vabu mustanahalisi.

      Me läksime ühte puumajja, mis oli suurem kui teised. See oli midagi võõrastemajataolist. Mees, kellele see kuulus, oli pikka kasvu ja ta andis meile mõned magusad koogid ja rummi joomiseks. Seal oli umbes kümmekond mustanahalist ja mõned neist olid orjad. Kui ma olin seal mõne aja olnud, märkasin üht nurgas magavat vanameest, kellel oli peas õlgkübar, ning sain aru, et see on sama vanamees, keda olin poisikesena turul kohanud ja kes oli mulle öelnud, et ma võin vabaks saada. Küsisin pikakasvuliselt mehelt, kelle oma see maja oli, kes see vanamees on, ja ta ütles: „See on minu isa.” Ta rääkis minuga mõne aja. Mulle jäi temast väga hea mulje. Talle kuulus maja ja veidi maad selle kõrval ning tal olid

Скачать книгу