LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hertsogi laevastik jäi Bostoni sadamasse. Selle komandör näitas, et ajab Bostonis hertsogi asju. Kuid jutuajamine ühe noore ohvitseriga oli peagi kinnitanud seda, mida Tom juba ammu kahtlustas. Laevastik läheb Uus-Amsterdami ja õige pea. „Kui hertsog saab Uus-Hollandi hollandlastelt ära võtta, on ta siinse maa peremees,” ütles ohvitser talle. „Meil on kaasas küllalt suurtükikuule ja püssirohtu, et Uus-Amsterdam pihuks ja põrmuks lasta.” Inglise kuninga kinnitus hollandlastele oli olnud selle lõbusa valitseja lemmiktaktika ‒ häbematu vale.

      Ja kui asi nii oli, hakkavad noore inglase võimalused Ameerika kolooniates paranema. Nüüd oleks rumal Inglismaale tagasi minna. Ta vajas ainult head plaani.

      Hea idee tuli talle pähe järgmisel päeval. See oli nagu paljud tema ideed pöörane, kuid humoorikas. Talle tuli meelde, et oli kohanud kõrtsis üht tüdrukut ‒ mitte hea reputatsiooniga tüdrukut ‒ ja rääkinud temaga mõne aja. Järgmisel päeval läks ta tagasi, et rääkida temaga uuesti. Kui ta ütles, mida tahab, ja nimetas hinna, mida maksab, hakkas tüdruk naerma ja nõustus.

      Samal õhtul rääkis ta vennaga.

      Ta alustas vabandamisega. Ütles Eliotile, et kahetseb oma minevikupatte. Seda ülestunnistust tervitati vaikimisega. Siis seletas Tom, et tahab endale ükskõik kui tagasihoidliku kodu luua ja püüab elada paremat elu.

      „Mitte siin, ma loodan,” ütles vend.

      Tom lausus, et selline plaan on tal tõepoolest. Ja mitte ainult seda. Ta arvab, et on leidnud endale naise. Selle uudise peale vahtis Eliot teda hämmastusega.

      Tom seletas, et tal on üks naine, keda ta oli juba varem tundnud. Naine, kes oli elanud kaugeltki mitte laitmatut elu, kuid on valmis kahetsema. Mis oleks veel parem viis kristliku halastuse ja alandlikkuse ülesnäitamiseks kui tema päästmine?

      „Mis naine see on?” küsis Eliot külmalt.

      Tom andis naise nime ja ütles, millises kõrtsis ta töötab. „Ma loodan, et sa aitad meid,” ütles ta.

      Järgmise päeva lõunaks oli Eliot piisavalt palju teada saanud. Tüdruk polnud midagi muud kui tavaline hoor. Jah, ta oli öelnud, et abiellub hea meelega Tomiga ja laseb end päästa ning elab siin Bostonis ükskõik kui tagasihoidlikult. Sest tema praegusest langenud naise olukorrast on kõik parem. Kuigi Eliot nägi kohe, et teda võidakse tahta narritada, ei tundunud see naljakas. Ka polnud talle oluline, kas see lugu on tõsi või mitte. Tom oli ilmselgelt valmis talle tüli tegema ja piinlikkust valmistama. Eliot oletas, et muidu oleks Tom valmis lahkuma ‒ mingi hinna eest. Samal õhtul rääkisid nad uuesti.

      Jutuajamine toimus kurblikus vaimus, milles Eliot paistis end koduselt tundvat. See leidis aset väikeses nelinurkses toas, mida vend kasutas kabinetina. Nende vahel kirjutuslaual seisid tindipott, Piibel, seadusteraamat, paberinuga ja väike männipuust karp, milles oli vastselt vermitud hõbedollar.

      Eliot pakkus talle pärandiosa, mille Adam Master oli jätnud oma nooremale pojale vaid tingimusel, kui too ilmutab märke, et on tulnud jumalakartlike inimeste hulka. Ta ütles vennale: „Ma astun seda sulle andes isa käsust üle,” ja see oli täiesti tõsi.

      „Õnnistatud olgu armulised,” sõnas Tom pühalikult.

      „Kas sa keeldud Inglismaale tagasi minemast?”

      „Jah, keeldun.”

      „See kiri siin on soovitus ühele kaupmehele Hartfordis Connecticutis. Nemad seal on sinusuguste inimeste vastu sallivamad,” lausus Eliot kuivalt. „Tingimuseks on, et sa enam kunagi Massachusettsisse tagasi ei tuleks. Isegi mitte üheks päevaks.”

      „Evangeeliumis tuleb kadunud poeg tagasi ja võetakse lahkelt vastu,” täheldas Tom sõbralikult.

      „Tema tuli tagasi üks kord, nagu sina oled juba teinud. Mitte kaks korda.”

      „Ma vajan teekonnaks raha. Sinu kiri ütleb, et ma ei saa midagi, kuni olen Hartfordi jõudnud.”

      „Kas sellest aitab?” Eliot ulatas talle hulga vampumeid ja rahakukru šillingitega. Tom arvestas, et mõne šillingi maksab ta tüdrukule kõrtsis ja ülejäänust peaks tema teekonnaks piisama.

      „Tänan sind.”

      „Ma kardan sinu hinge pärast.”

      „Ma tean.”

      „Vannu, et sa ei tule tagasi.”

      „Ma vannun.”

      „Ma palvetan su eest,” lisas vend, kuid silmnähtavalt veendumuseta, et sellest mingit kasu on.

      Tom ratsutas järgmise päeva varahommikul minema. Enne majast lahkumist lipsas ta venna kabinetti ja näppas karbis oleva hõbedollari. Lihtsalt venna pahandamiseks.

      Läbi Massachusettsi ratsutamine võttis aega ning ta peatus teel farmides. Connecticuti jõeni jõudes oleks ta pidanud lõunasse pöörama. See tee oleks viinud ta Hartfordi. Kuid ta ei tahtnud venna käsku täita ja jätkas mõne päeva ilma erilise põhjuseta teekonda läände. Rahast, mida ta hoidis väikeses reisikotis, pidi mõneks ajaks jätkuma. Ta oli alati kuulnud räägitavat, et suur Põhjajõgi pakub ülevat vaatepilti. Võib-olla minna enne Hartfordi poole pööramist sinna.

      Pärast Connecticuti jõudis ta hollandlaste territooriumile. Ent ta ei näinud kedagi ja jätkas indiaanlaste silma alt hoidudes ettevaatlikult paar päeva oma teekonda. Teise päeva õhtul hakkas maapind laskuma ning peagi nägi ta suurt jõge. Jõekalda kohal astangul sattus ta hollandlaste talule. See koosnes ühekorruselisest laia verandaga majakesest, millest ühel pool asus ait ning teisel pool olid tall ja madal kõrvalhoone. Aas ulatus jõekaldani, kus oli puust paadisild paadiga.

      Ta kohtas uksel pikakasvulist kõhetut hapu näoga meest, kes võis olla kuuekümnene ega rääkinud inglise keelt. Kui Tom talle selgeks tegi, et otsib öömaja, andis farmer talle pahuralt mõista, et ta võib õhtust süüa majas, kuid peab magama aidas.

      Hobuse talli pannud, läks Tom majja ja leidis sealt eest farmeri, kaks meest, keda ta pidas sulasteks, ja musta mehe, kes võis olla ori. Nad olid kõik õhtustama kogunenud. Maja perenaine, lühike heledapäine naine, kes oli farmerist hulga noorem, käsutas mehed lauda ning näitas, kuhu võõras peab istuma. Tom ei näinud jälgegi lastest. Ta oli kuulnud, et hollandi farmerid söövad koos orjadega, ning tõesti, kõik istusid koos ühise laua taga.

      Naine oli suurepärane kokk. Valmistatud hautis oli maitsev ja seda loputati alla õllega. Järgnes suur puuviljapirukas. Räägiti aga vähe ja kuna tema hollandi keelt ei osanud, ei saanud ta jutusse omalt poolt midagi lisada.

      Ta imestas, et naine on nii noor. Kas farmer oli lesk, kes on uuesti abiellunud? Või on see tema tütar? Vahest majahoidja, või midagi taolist? Ta oli küll väikest kasvu, kuid täidlaste rindadega ning temas oli midagi ilmselt meelast. Hallipäine farmer kutsus teda Annetieks. Mehed kohtlesid teda lugupidamisega, kuid paistis, et tema ja farmeri vahel püsib mingi pinge. Kui farmer meestega rääkis, ei paistnud ta naisest välja tegevat. Kui naine talle toidukausi tõi, märkas Tom, et mees tõmbub temast eemale. Ja kuigi naine istus vaikides ning kuulas meeste juttu, märkas Tom tema näol allasurutud ärritust. Paar korda aga jäi talle mulje, nagu jälgiks naine teda. Korra, kui nende pilgud kohtusid, naeratas naine talle.

      Kui õhtusöök möödas oli, läksid sulased ja ori kõrvalhoonesse magama ning Tom suundus aita. Oli juba hämar, kuid ta leidis mõne õlepalli ja laotas oma mantli nendele. Ta seadis end juba magama, kui nägi, et keegi lambiga kogu tuleb tema poole.

      See oli Annetie. Käes hoidis ta veekannu ja suurätikut kookidega. Neid Tomile andes puudutas ta mehe kätt.

      Tom vaatas teda üllatunult. Ta teadis, kuidas naistele läheneda, ja tal polnud mingit kahtlust, millega siin tegu on. Ta vaatas naist lambivalgel. Kui vana ta on? Kolmkümmend viis? Ta oli tõesti üsna kütkestav. Mees vaatas talle silma ja naeratas. Naine surus kergelt ta kätt ja pöördus siis minekule. Tom jälgis, kuidas lamp üle õue maja poole eemaldub. Pärast seda sõi ta koogid ära, jõi veidi vett ja heitis pikali. Öö oli soe. Aida uks oli lahti. Läbi talumaja aknaluukide paistis valgust. Mõne aja pärast see kustus.

      Ta

Скачать книгу