LITMIR.BIZ

Скачать книгу

võimutasakaalu toas kõigutanud.

      „Ega me neile ühtainsat saadet ei viiks,” ütles Sophie. „Me viiksime kogu sarja.”

      „On neil sarja jaoks piisavalt materjali?” küsis Sloan Denniselt.

      „Vabalt,” ütles Sophie. „Täna hommikul tuli meil jutuks juba teine hooaeg.”

      „Teine hooaeg?”

      Sloanil oli selline nägu nagu mehel, kes on jõudnud raudteeplatvormile just sel hetkel, kui rong jaamast välja sõidab. Dennise hämmastuseks hakkas ta rongi taga ajama.

      „Kuulge,” ütles Sloan. „Järsku vaatame, kuidas Komöödiateatril läheb, enne kui te midagi väga ennatlikku ette võtate?”

      Sophie’ näoilme andis mõista, et ehkki sellel ettepanekul on omad plussid, ei vasta see kõigile tema ootustele. Ta on võrratu, mõtles Dennis. Nad olid siia tulnud lootusega veenda Tom Sloanit, et too annaks täiesti tundmatule ja kogemusteta näitlejatarile BBC komöödisarjahakatises peaosa. Nad olid märkimisväärselt kehvade šansside kiuste sellega hakkama saanud, ja nüüd käitus Sophie, nagu oleks teda kuidagi solvatud.

      Lõpuks lõi Sophie’ nägu särama. Paistis, et ta on valmis Sloanile võimalust andma.

      „Ah, olgu peale,” ütles ta.

      Liftiga alla sõites oli Dennis liiga tige, et Sophie’ga rääkida. Sophie’l polnud sellest sooja ega külma.

      „Küll sa mind veel kunagi tänad,” ütles ta.

      „Miks ma, pagana pihta, peaksin sind tänama oma elu kõige piinarikkama veerandtunni eest?”

      „Sest tasu tuleb vaevast suurem.”

      „Maailmas polegi nii palju raha,” ütles Dennis.

      „Aga asi pole ju rahas,” ütles Sophie.

      „Ei ole või? Milles siis?”

      „Ma veel ei tea,” ütles Sophie. „Ja sina ka ei tea. Ah jaa, ka mina pole sulle andeks andnud.”

      „Mulle?”

      „Jah, sulle. Sulle ja su kuramuse Marcia Bellile.”

      „Kavatsed sa alati nii nõudlik olla?”

      „Pea pöialt, et see nii oleks,” ütles Sophie.

      5

      Dennis elas koos oma naise Edithi ja kassiga Hammersmithis üürikorteris. Sel õhtul ei ilmutanud ei Edith ega kass tema kojutuleku vastu vähimatki huvi – kass seetõttu, et ta suurema osa ajast magas, ja Edith seetõttu, et tal oli käsil armulugu abielumehega. Ehk polnudki see kaua käsil olnud, ehk oli üsna alguses, aga lõppu polnud küll lähimal ajal oodata, sellest sai Dennis aru. Edith oli eemal isegi siis, kui nad kodus olid, ja külastas Dennist vaid selleks, et pettumust ja rahulolematust väljendada.

      Vaatamata sellele, mida Dennis oli Sophie’le öelnud, polnud tema elu kõige piinarikkamad hetked möödunud Tom Sloani kabinetis. Tema elu kõige piinarikkamad hetked olid möödunud, lugedes ja siis uuesti üle lugedes kirja, mille ta oli leidnud käsikirja vahelt, mille Edith oli töö juurest koju toonud. Dennis oli pannud kirja tagasi sinna, kust selle leidnud oli, ega öelnud selle kohta sõnagi, ja nüüd ta lihtsalt ootas, ehkki tal polnud aimugi, mida ta ootab. Ahastus tegi temast kehva abikaasa, vaikse ja valvsa ja verilihal.

      Edith oli pikk, tõmmu, kaunis ja nutikas, ja kui ta nõustus Dennisega abielluma, viskasid Dennise sõbrad sääraseid nalju, mida sõbrad sellises olukorras ikka viskama peavad, kõik eranditult mitmesugused umbusuväljendused stiilis „Kuidas sa küll sellise oma õnge otsa said, kuramuse õnneseen?”. Enam need nii naljakad ei tundunud ning Dennis ei paistnudki säärane õnneseen olevat. Ta poleks pidanud Edithit õnge otsa saama. Edith polnud seda sorti saak, keda koju viia ja kellega teiste ees eputada; ta oli seda sorti saak, kes õngitseja paadisilla otsast vette sikutab ja merele veab ning siis keset uppumist lõhki rebib. Dennis poleks pidanud üldse õngitsema hakkamagi, vähemalt mitte nii nadi varustusega.

      Miks oli Edith temaga abiellunud? Dennis ei saanud sellest endiselt aru. Küllap oli Edith arvanud, et ta jõuab kaugele, aga aimanud siis, et Dennis ei liigu nii kiiresti või nii kaugele, nagu ta lootnud oli. See polnud aus, sest vaatamata pidevatele torgetele Teise Dennise kohta, mida Dennis taluma pidi, läks tal tegelikult päris hästi. Tom Sloanile ta meeldis, vähemalt kuni hiljutiste intsidentideni; ta sai stsenaristide ja näitlejatega hästi läbi ning saated olid enamjaolt head, kui mõni harv puussepanek välja arvata. (Dennis teadis küll, et „Kurat võtku” eest tuleb tal osa süüd enda peale võtta.)

      Häda oli selles, et Edithil polnud tegelikult karvavõrdki huumorimeelt ning ta ei mõistnud, et komöödia võib ülikooliharidusega mehele paslik elukutse olla. Edith oli eeldanud, et Dennis venitab paar aastat koos Billi ja Tony suguste inimestega välja ning hakkab siis tegelema millegi arukamaga, uudiste ja poliitikasaadetega või mõne kunstisaatega. Ent Dennis armastas oma ametit ja tahtis vaimukate stsenaristide ja naljakate näitlejatega elu lõpuni töötada.

      Edith töötas Penguin Booksi kirjastuses toimetajana ja oli oma armukesega tuttavaks saanud töö juures. Vernon Whitfield oli luuletaja ja esseist, BBC kolmanda programmi sage kaastööline, Edithist vanem ja täiesti talumatult tõsimeelne. Tema viimatise raadioloengu pealkiri oli olnud „Sartre, Stockhausen ja hinge surm”. Dennis oli juba isegi enne kirja leidmist alati raadio kinni pannud, kui ta tuttavat monotoonset mõminat kuulis. Kui ta oleks saanud valida ükskõik millise elus oleva isiku, kes kehastab kõike, mis talle närvidele käib, oleks Whitfield ilmselt õige mees olnud.

      Ja nüüd magas Edith temaga ja Dennis ei teadnud, mida ette võtta. Ta oletas, et Edith jätab ta lõpuks maha, kuid teadis, et ei suudaks ise eluilmaski Edithit maha jätta, kui ta just ei ärka sellest haletsusväärsest unenäost ega taipa, et abikaasa, kes otsustab magada teise mehega, ei tee teda tõenäoliselt lähimal ajal eriti õnnelikuks, ning et abikaasa, kes suvatseb Vernon Whitfieldile kas või naeratadagi, on igal juhul kõige ebasobivam elukaaslane, keda Dennis võiks leida. Kui hirmus asi on haridus, mõtles Dennis, kui see toodab mõtteviise, mis põlgavad meelelahutust ja seda väärtustavaid inimesi.

      Muidugi ei tahtnud Edith Penguin Booksi jääda. Esiteks jälestas ta linnast väljas Londoni lennujaama lähistel Harmondsworthis konutamist ja teiseks tahtis nagunii siirduda Jonathan Cape’i või Chatto & Windusesse, korralikesse kirjastustesse, mis juhtumisi paiknesid linna korralikes osades. Edith poleks eluilmaski tunnistanud, et halvustab Penguini põhimõtet, ideed müüa raamatuid sellistele inimestele, kes pole kunagi varem raamatuid ostnud; Edith oli sotsialist ja intellektuaal, ja teoreetiliselt pooldas ta omasuguste inimeste juurdeloomist kõigest südamest. Kuid oli näha, et miski selles ajas Edithil südame pahaks, ning ta oli olnud šokeeritud, kui seksinäljas pööbel „Leedi Chatterley armukest” miljonite kaupa kokku ostis. Dennis ostis ka ise ühe eksemplari vaid selleks, et Edithit närvi ajada, ja luges seda voodis, pruusates totakate roppude kohtade peale naerda. See ajas Edithit marru, nii et Dennis jättis järele. Ega see talle nagunii ühegi kandi pealt kasuks ei tulnud.

      Mida ta küll Edithi kõrval tegi? Kuidas ta küll võis seda naist armastada? Aga ta armastas. Või vähemalt tekitas Edith temas iiveldust, kurbust ja hajameelsust. Ehk oli olemas ka mõni teine moodus selle harukordse ja mõttetu tundekombinatsiooni kirjeldamiseks, kuid esialgu pidi piisama „armastusest”. Dennis nagu ka kõik ülejäänud selles ruumis olid olnud võlutud Sophie’st, tema naerust ja silmadest ja naljasoonest, ja koduteel katsus Dennis ette kujutada, mis tunne oleks Sophie’t restorani viia, voodisse viia, temaga abielluda. Kuid ta ei saanud sellega hakkama. Ta oli Cambridge’i inglise keele ja kirjanduse diplomand piibu ja habemega ning ta oli määratud mõne Edithisuguse kõrvale.

      Kuna Edith polnud poes käinud, siis polnud midagi süüa.

      „Kas tahad välja sööma minna?” küsis Dennis temalt.

      „Vist mitte,” ütles Edith. „Mul on palju lugemist. On vist mune, kui sul peaks kõht tühi olema. Ja leiba ka.”

      „Kuidas päev läks?”

      „Ah, veri ninast väljas,”

Скачать книгу