LITMIR.BIZ

Скачать книгу

talle otsa.

      „Kas sa üritasid mulle helistada? Ma pidin linna koosolekule minema.”

      „Ei üritanud. Aga pärastlõuna oli ilus.”

      „Aa,” ütles Edith. „Jah.”

      „Ega ma muud ei mõelnudki.”

      Eks ta mõtles tegelikult ikka muud ka. Kuid see oli säärane ohtlik mürginoolepiirkond, kuhu tühise ilmakommentaariga sattuda võis.

      „Aga sina?” Edith ei küsinud seda tihti ning Dennis võttis teeseldud huvi süüdlaslikkuse märgina.

      „Oli üks hästi riskantne koosolek,” ütles ta.

      „Mis mõttes riskantne?”

      Dennis kujutas endale igasuguseid asju ette, ta teadis seda väga hästi, aga ta oli kindlalt kuulnud õhkõrna pilkavat üleolekut, suutmatust uskuda, et meelelahutusega võib eales midagi ränka seotud olla.

      „Ma arvan, et see tähendab täpselt sama mis sinu töökohas. Tähendab, verd muidugi ei valatud. Aga seoses väga tugevate karakteritega esines väga raskeid hetki.”

      Edith ohkas raskelt ning võttis käsikirja. Dennis oli oma hääletooniga jälle mööda pannud. Nagu alati. Kuidas Edith teda küll armastada võib? Aga ei armastagi.

      „Ma lähen vanni,” ütles Dennis. „Kas sa munarooga tahad, kui ma pärastpoole teen?”

      „Tänan, ei,” ütles Edith. „Ja mulle tundub, et ta just äsja läks vannituppa.”

      „Ta” oli proua Posnanski, nende poolatarist korteriperenaine, kes elas maja kahel ülemisel korrusel. Kogu alumine korrus oli Edithi ja Dennise päralt, kuid vannituba asus trepimademel. Kui proua Posnanski oli alles sisse läinud, tähendas see, et ta jääb sinna tundideks.

      „Kas sa pahandad väga, kui ma raadio mängima panen?”

      „Siis ma peaksin magamistoas lugema.”

      „Ma lähen siis jalutama.”

      See oli mõeldud pahuralt kõlama, kuid Edith ei kostnud midagi, nii et Dennis läks jõe äärde jalutama. Koduteel astus ta läbi Roosist ja Kroonist, et süüa üks keedumunaga lihapall ja võtta klaas õlut, ning vaatas noolemängu. Kui keegi oleks tema ja Edithi kihluse ajal tahtnud talle selgeks teha, kui üksildane võib abielu olla, poleks Dennis seda uskunud.

      Proovid olid neljal hommikul teisipäevast reedeni kümnest üheni. Laupäeval said nad kokku saate režissööri, Berti-nimelise meeldiva, mõnevõrra igava mehega, kes oli palju Komöödiateatri osi lavastanud, ning paistis, et seetõttu polnud tal selle osa jaoks ühtki uut mõtet. Nürile jutuajamisele Bertiga järgnes tehniline läbimäng, millele kulus terve ülejäänud päev; Tony ja Bill vaatasid abitult pealt, kui Bert ütles näitlejatele, kus seista, ning paistis selle käigus nende stsenaariumist väärtuslikku elujõudu välja imevat. Pühapäev oli päev, mil kõik aset leidis – veel mõned kaameraproovid ja õhtul etendus publiku ees.

      Sophie’ suhtes polnud neil hetkekski kahtlust, sest ta ei jätnud neile kahtlemiseks vähimatki ruumi. Ta õppis repliigid selgeks, parandas neid, kutsus oma palunite ja tänanite ja pausidega esile naerupahvakuid. Ta kuuletus käsklustele ja võlus Clive’i vähemalt ajutiselt uskuma, et see töö on tegemist väärt.

      Ja stsenaariumist, mis enne oli haiglane, ebaoriginaalne ja kohati piinlik praht, oli saanud teos, mille üle Tony ja Bill olid äärmiselt uhked. Sophie oli neid karmilt mäest üles nüginud, kuni nad olid jõudnud kõrgustesse, millest nad olid alati unistanud, kuid mille vallutamise võimalikkuses nad olid kahelnud. Teise katse esimeses variandis sai Jim selles kõrtsis, kus Barbara töötas, kokku sõbraga – sõbraga, kes jäi sedamööda, kuidas Jimi ja Barbara vastastikune tõmme ja särts teda kõrvale puksisid, sootuks mängust välja. Nad olid palunud Bobi osa lugema Warren Grahami „Käpardite salgast” ja ta sai sellega kenasti hakkama, kuid oli selge, et iga sekund, mis Jim ja Barbara teineteisega ei räägi, on käestlastud võimalus. Nii et Bob visati välja ning Jim ja Barbara saavad tuttavaks, sest Jimil on vaja pool tundi parajaks teha. Ta kavatseb seda parajaks teha klaasitäie õlle ja õhtuste lehtedega; selle asemel armub ta dramaatiliselt ja peadpööritavalt.

      Tempo oli kiirem, kui ükski osapool varasemast meenutada suutis: Clive ja Sophie lausa tulistasid repliike. Stsenaariumi lõppversioon oli nelikümmend lehekülge, kümme lehekülge pikem kui tavalised pooletunnised komöödiad, ja kui režissöör Bert selle kõigepealt läbi sirvis, käskis ta Billil ja Tonyl teksti kärpida. Nad pidid teda veenma, et selline pikkus sobib küll, ehkki Bert ei jäänud neid uskuma enne, kui näitlejad seda talle tõestasid. Tükk oli kiire, naljakas ja tõetruu ning ütles Inglismaa kohta asju, mida Tony ja Bill BBC-s kordagi kuulnud polnud. Ning ka paarikese omavaheline suhe oli midagi uut. Sa ei jõudnud silmagi pilgutada, kui Barbara ja Jimi tülist oli saanud flirt ja flirdist jälle tüli. Kõik tulid tööle õnnelikuna ja elevil ning omapoolseid panuseid ja täiendusi vadistades.

      Kõik oleks läinud nagu lepase reega, kui Sophie’le poleks öeldud, et ta isa on infarkti järel ohtlikus seisus. Ta sai seda teada laupäeva hommikul just enne läbimängu; isa oli kaks päeva haige olnud, aga Sophie’l polnud telefoni ning pühapäevaõhtune rühkimine telefoniputka juurde oli viimastel nädalatel muutunud iga kahe nädala taguseks, kui see talle üleüldse meelde tuli, nii et Marie oli talle kirja kirjutanud.

      Sophie helistas niipea, kui oli kirja läbi lugenud.

      „Oi, Sophie, kullake, tänu taevale.”

      „Kuidas isaga on?”

      „Ta on väga kehvas seisus.”

      Sophie sattus paanikasse ning kogu paanika allikaks polnud sugugi üksnes mure isa pärast. Oh, palun, Jumal, mitte täna, mõtles ta. Ega homme. Ei täna ega homme. Esmaspäeval teen kõik, mida ma tegema pean.

      „Mida arstid ütlevad?”

      „Tal on praegu kõik kenasti, aga nad kardavad, et ta võib uue südamerabanduse saada.”

      „Kas ta räägib?”

      „Ei, ta on viimased kaks päeva maganud. Ma vaatasin rongiaegu, et midagigi teha. Sa saad keskpäevasega tulla ja siis oled sa õhtuseks külastusajaks haiglas.”

      „Just.”

      „Kas sul piletiraha on?”

      Sophie mõtles hetke. Kui tal piletiraha poleks, ei saaks Marie suurt midagi ette võtta, vähemalt laupäeval mitte.

      „Jah,” ütles ta lõpuks.

      „Tore,” ütles Marie. „Lasen Jackil sulle jaama järele tulla.”

      Järsku tuleb veel mõni võimalus. Järsku nad annavad talle andeks, et ta neid kakskümmend neli tundi enne salvestust plindrisse jätab; ja kedagi tema asemele võtta nad ei saaks, enam mitte, nii et võib-olla nad lükkavad kõik edasi. Aga võib-olla ei lükka.

      „Ma ei saa koju tulla, Marie.”

      Vastuseks oli vaikus, mida katkestasid ainult piiksud, mis käskisid Sophie’l raha juurde panna.

      „Halloo?”

      „Ma kuulen küll,” ütles Marie. „Sa ei saa koju tulla?”

      „Ei.”

      Paanika oli kadunud.

      „Miks siis?”

      „Ma saan tulla esmaspäeval. Siis räägin.”

      „Järsku on ta esmaspäevaks surnud.”

      Sophie’ silmis polnud see argument põrmustav, nagu Marie paistis arvavat. Ta ei tahtnud, et isa sureks. Ta jääks teda leinama. Ta võlgnes isale … mitte just kõik, sest oli palju asju, mida ta oli pidanud ise saavutama, aga ta võlgnes isale piisavalt palju. Ent kui valida tuli üürikese hüvastijätu ja uue elu vahel, oli valik selge.

      „Ma veaksin väga paljusid inimesi alt.”

      „Derry and Toms pole laupäeva pärastlõunati ju isegi avatud või mis? Enne esmaspäeva sa tööl olema ei pea.”

      „Asi

Скачать книгу