LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kukkus. Wallander tundis, et peab selle ebameeldiva lõppmängu – Holger Erikssoni surnukeha lahtitõmbamise ja minema toimetamise – kaasa tegema. Kell näitas juba üle kesköö, kui nad lõpuks tööga valmis said. Vihmasadu oli nõrgenenud, ent ei kavatsenudki järele jääda. Ainsateks helideks olid elektrigeneraatori põrin ja nende endi tatsumine kleepuvas savis.

      Siis tekkis korraks tegevusetuse hetk. Keegi tõi kohvi. Väsinud näod helendasid eredas valguses kummituslikult. Wallander mõtles, et peab mõtteid koguma. Mis siin õieti juhtus? Millest edasi minna? Öö oli ammu käes ja kõik olid surmväsinud. Nad olid masenduses, läbimärjad ja näljased. Martinsson seisis, mobiiltelefon vastu kõrva surutud. Kindlasti ta naine jälle muretseb, mõtles Wallander. Ent kõne lõpetades ütles Martinsson, et valvemeteoroloog ennustas vihma lakkamist öö jooksul. Wallander otsustas, et kõige targem on oodata päikesetõusuni. Nad polnud veel hakanud mõrvarit jälitama, nad otsisid alles lähtepunkte, millele juurdlus rajada. Koerapatrullid, kes olid kohale tulnud Holger Erikssoni otsima, ei leidnud mingeid jälgi. Korra õhtu jooksul olid Wallander ja Nyberg käinud üleval tornis. Kuid nad ei leidnud sealt midagi, mis oleks neid kuidagi edasi aidanud. Kuna Lisa Holgersson oli ikka veel seal, pöördus Wallander tema poole.

      „Hetkel ei saa me rohkem midagi teha,” ütles ta. „Teen ettepaneku jätkata koidikul. Praegu oleks kõige targem puhata.”

      Keegi ei vaielnud vastu. Igaüks tahtis koju. Kõik peale Sven Nybergi. Wallander teadis, et ta jääb sinna. Ta teeb öö läbi tööd ja on siin veel ka siis, kui nad tagasi tulevad. Kui teised hakkasid autode poole liikuma, jäi Wallander veidikeseks maha.

      „Mis sa arvad?” küsis ta.

      „Ma ei oska midagi arvata,” vastas Sven Nyberg. „Võin ainult öelda, et ma pole elu sees midagi sellist näinud.”

      Wallander noogutas tummalt. Ka tema polnud millegi seesugusega kokku puutunud.

      Nad seisid ja vaatasid alla kraavi. Suur kilekangas laius nende peade kohal.

      „Mida me praegu õigupoolest vaatame?” küsis Wallander.

      „See on aasia metsloomapüünise koopia,” vastas Nyberg, „selliseid kasutati ka sõjas.”

      Wallander noogutas.

      „Nii tugevat bambust Rootsis ei kasva,” jätkas Nyberg. „Seda imporditakse õngeritvadeks ja sisustusmaterjaliks.”

      „Pealegi pole Skånes metsloomi,” ütles Wallander mõtlikult. „Ja sõda ka ei ole. Mida me siin siis näeme?”

      „Midagi, mis ei kuulu siia,” ütles Nyberg. „Midagi, mis on väga vale. Mis ajab mulle hirmu nahka.”

      Wallander vaatas teda tähelepanelikult. Nyberg rääkis harva nii palju. Ning väljendada isiklikku vastumeelsust või hirmu polnud üldse tema moodi.

      „Ära liiga kaua tööta,” ütles ta lahkudes.

      Nyberg ei vastanud.

      Wallander ronis üle piirdelintide, noogutas hüvastijätuks kuriteopaika valvama jäävatele politseinikele ja läks maja poole. Lisa Holgersson oli teda poole tee peale ootama jäänud. Tal oli taskulamp käes.

      „Ajakirjanikud on platsis,” ütles ta Wallanderile. „Mida meil õieti öelda on?”

      „Üsna vähe,” vastas Wallander.

      „Me ei või neile isegi Holger Erikssoni nime anda,” ütles Lisa Holgersson.

      Wallander mõtles järele.

      „Ma arvan, et võime,” ütles ta siis. „Ma usun, et see kütuseauto juht teab, mida räägib. Holger Erikssonil polnud sugulasi. Ja kui keegi sel teel surmateadet ei saa, siis võime vabalt ta nime avalikustada. Sellest võib abi olla.”

      Nad läksid edasi. Eemal nende selja taga helendasid tontlikud prožektorid.

      „Mida me veel ütleme?” küsis Lisa Holgersson.

      „Et see on mõrv,” vastas Wallander. „Vähemalt selles pole mingit kahtlust. Aga meil pole motiivi, mitte ühtegi jälge ega kahtlusalust.”

      „On sul mingi ettekujutus?”

      Wallander tundis, et on väga väsinud. Iga mõte, iga väljaöeldud sõna nõudis tohutut pingutust.

      „Ma nägin täpselt sama, mis sinagi,” ütles ta. „Igatahes oli see põhjalikult ette valmistatud. Holger Eriksson läks otseteed lõksu. Selle põhjal võib ilma vaevata järeldada kolme asja.”

      Nad jäid uuesti seisma. Vihm oli nüüd peaaegu järele jäänud.

      „Esiteks võime väita, et see, kes seda tegi, tundis Holger Erikssoni või vähemalt osaliselt tema harjumusi,” alustas Wallander. „Teiseks seda, et kurjategija tahtis tõepoolest temalt elu võtta.”

      Wallander asutas end minekule.

      „Sa ütlesid, et võime järeldada kolme asja?”

      Wallander vaatas Lisa Holgerssoni kahvatut nägu taskulambi valguses. Ta mõtles, milline ta ise välja näeb. Kas tänase öö vihm oli Itaalias saadud pruuni jume viimseni minema uhtunud?

      „Kurjategija ei tahtnud mitte ainult Holger Erikssonilt elu võtta,” ütles ta, „vaid talle ka piina valmistada. Holger Eriksson võis nende vaiade otsas tükk aega rippuda, enne kui surm lõpuks saabus. Keegi ei kuulnud teda. Ainult varesed. Seda, kui kaua ta piinles, kuuleme võib-olla hiljem arstidelt.”

      Lisa Holgersson tegi vastikusest grimassi.

      „Kes midagi niisugust teeks?” küsis ta, kui nad edasi astusid.

      „Ma ei tea,” ütles Wallander. „Mul on sellest süda paha.”

      Kui nad üles põlluservale jõudsid, ootasid seal paar külmetavat ajakirjanikku ja fotograaf. Wallander noogutas tervituseks. Ta teadis neid kõiki varasemast. Ta vaatas Lisa Holgerssoni poole, too raputas pead. Wallander rääkis siis ise võimalikult lühidalt, mis oli juhtunud. Kui ajakirjanikud tahtsid veel küsimusi esitada, tõstis ta tõrjuvalt käe. Ajakirjanikud lahkusid.

      „Sa oled väga hinnatud kriminaalpolitseinik,” ütles Lisa Holgersson. „Suvel ma nägin, milleks sa võimeline oled. Iga politseijaoskond Rootsis tahaks sind oma koosseisu.”

      Nad olid peatunud Lisa Holgerssoni auto juures. Wallander mõistis, et teine mõtleb oma sõnu tõsiselt. Aga ta oli liiga väsinud, et heameelt tunda.

      „Mõtle läbi, kuidas sa tahad tegutseda,” jätkas Lisa Holgersson. „Ütle, mida sa vajad ja ma korraldan ära.”

      Wallander noogutas.

      „Mõne tunni pärast näeme,” ütles ta. „Praegu vajame mõlemad und.”

      Kui Wallander koju Mariagatanile jõudis, oli kell peaaegu kaks. Ta tegi endale paar võileiba ja sõi köögilaua ääres. Siis läks ta magamistuppa ja heitis voodisse. Ta seadis äratuskella helisema viieks.

      Kell seitse, hallis koiduvalguses, olid nad jälle kogunenud. Meteoroloogil oli olnud õigus. Vihm oli järele jäänud. Kuid ilm oli jahenenud ja tuul tõusnud. Öösel valves olnud politseinikud olid koos Nybergiga pidanud kuriteopaika katvale suurele kilekangale lisakinnitusi otsima, et tuul seda minema ei viiks. Kui vihm siis äkitselt lakkas, oli Nyberg tujukate ilmajumalate peale vihastanud. Kuna paistis, et lähemal ajal enam sadama ei hakka, olid nad kilekatuse kokku voltinud. Selle tõttu töötasid Nyberg ja teised eksperdid nüüd kraavis tuule eest täiesti kaitsetutena.

      Wallander oli autoga Erikssoni maja poole sõites nuputanud, kust otsast juurdlusega pihta hakata. Nad ei teadnud Holger Erikssonist midagi. Fakt, et ta oli rikas, võis olla üks mõeldavatest motiividest. Aga Wallander suhtus sellesse algusest peale kahtlusega. Teravad bambusvaiad kraavi põhjas rääkisid teist keelt. Ta ei osanud seletada, millele see viitas, aga ta kartis, et neil tuleb tegemist millegi niisugusega, mida ei saanud tavaloogikaga mõista.

      Nagu alati, kui tal tekkis kahtlusi, pöördus ta mõttes Rydbergi, vana politseiniku poole, kes oli kunagi olnud tema õpetaja ja kelleta oleks temast saanud üsna keskpärane uurija. Rydberg oli

Скачать книгу