LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on veidi iseäralik avaldus,” ütles Martinsson kõhklevalt.

      „Mis mõttes iseäralik?” küsis Wallander kannatamatult.

      „Mitte midagi ei varastatud. Aga ta oli sellegipoolest kindel, et keegi murdis ta koju sisse.”

      „Ja mis siis sai?”

      „Mitte midagi. Juhtum kuulutati lõppenuks. Me ei saatnud isegi kedagi kohale, sest midagi ju ei varastatud. Aga avaldus on alles. Ja selle tegi Holger Eriksson.”

      „Imelik,” ütles Wallander. „Vaatame seda pärast lähemalt. Saada koerapatrullid kähku siia.”

      Martinsson naeris.

      „Kas sul ei köida midagi Erikssoni avaldusega seoses?” küsis ta.

      „Mida siis?”

      „See on mõne päeva jooksul juba teine kord, kui me räägime sissemurdmisest, kus midagi pole varastatud.”

      Wallander pidi tunnistama, et Martinssonil oli õigus. Ka Västra Vallgatani lillepoest ei varastatud midagi.

      „Sellega sarnasused ka piirduvad,” ütles ta.

      „Lillepoe omanik on samuti kadunud,” väitis Martinsson.

      „Ei,” vastas Wallander. „Ta pole kadunud. Ta on Keenias. Aga Holger Eriksson on kohe kindlasti kadunud.”

      Wallander lõpetas kõne ja pistis mobiiltelefoni taskusse. Ta tõmbas jopehõlmad koomale. Ta läks uuesti garaaži ja jätkas otsimist. Ta ei teadnud isegi täpselt, mida ta otsib. Enne koerapatrullide saabumist ei saa ta niikuinii midagi tõsist ette võtta. Siis korraldavad nad otsingu ja räägivad kõigi naabritega. Mõne aja pärast katkestas ta otsimise ja läks majja tagasi. Köögis jõi ta klaasi vett. Torudes turtsus, kui ta kraani lahti keeras. Veel üks märk sellest, et majas polnud keegi mitu päeva käinud. Klaasi tühjendades jälgis ta hajevil pilguga eemal kraaksuvaid vareseid. Ta asetas klaasi käest ja läks jälle välja. Sadas lakkamatult. Varesed kisasid. Järsku jäi ta seisma. Talle meenus kohe välisukse kõrval varnas rippuv tühi binoklivutlar. Ta vaatas vareseparve. Selle künka otsas oli vaatetorn. Ta hindas vahemaaks paarsada meetrit. Ta hakkas mööda jalgrada minema. Savi oli seal kõvem. See ei jäänud kummikutaldade alla kinni. Varesed laskusid alla, kadusid silmist ja tõusid siis jälle õhku. Wallander mõtles, et seal on kas auk või kraav. Ta läks edasi. Torn paistis selgemini. Ta arvas, et küllap seda kasutati jäneste või metskitsede jahtimisel. Teisel pool küngast oli väike metsatukk. Tõenäoliselt kuulus ka see Holger Erikssoni maade hulka. Siis nägi ta, et ees oli kraav. Hulk jämedaid lauajuppe paistsid olevat kraavi kukkunud. Mida lähemale ta jõudis, seda rohkem varesed kisasid. Siis tõusid nad kõik korraga õhku ja lendasid minema. Wallander läks kraavi juurde ja vaatas alla.

      Kui ta taipas, mida ta näeb, astus ta sammu tagasi. Tal hakkas hoobilt halb.

      Tagantjärele võis ta öelda, et see oli üks hullemaid asju, mida ta elus näinud oli. Ja politseis töötatud aastate jooksul oli ta näinud nii mõndagi, mida ta parema meelega poleks näinud.

      Aga kui ta seal seisis, vihm jope ja särgikaeluse vahelt sisse voolamas, ei saanud ta esimesel hetkel aru, mis see on, mida ta jõllitab. See oli midagi väga barbaarset ja ebatõelist. Midagi niisugust, millega ta polnud veel elu sees kokku puutunud.

      Päris kindel oli aga see, et kraavis lebas surnud inimene.

      Ta kükitas ettevaatlikult. Ta pidi end sundima vaatama. Kraav oli vähemalt kaks meetrit sügav. Kraavi põhja oli püsti löödud hulk teravaid vaiu. Nende vaiade otsas rippus mees. Veriste vaiade nooletaolised otsad olid mõnest kohast läbi keha tunginud. Mees lamas nägu alaspidi. Ta rippus vaiade otsas. Varesed olid ta kaela nokkinud. Wallander tõusis püsti. Ta tundis, et ta jalad värisesid. Ta kuulis eemalt autosid lähenemas. Küllap need olid koerapatrullid.

      Ta astus sammu tagasi. Vaiad paistsid olevat bambusest. Nagu jämedad õngeridvad, nõelteravate otstega. Seejärel silmitses ta kraavi kukkunud laudu. Kuna rada läks teisel pool kraavi edasi, olid lauad arvatavasti moodustanud purde. Miks need murdusid? Lauad oli nii jämedad, et oleksid pidanud taluma ka suuri raskusi. Pealegi oli kraav kõigest paar meetrit lai.

      Koera haukumist kuuldes pööras ta ümber ja hakkas maja poole minema. Tal oli väga paha olla. Tal oli hirm. Üks asi on leida mõrvatud inimene. Aga viis, kuidas see oli toimunud?! Keegi oli teravaks ihutud vaiad kraavi põhja paigutanud. Mees oli läbi torgatud.

      Ta jäi teerajal seisma ja tõmbas hinge.

      Mälupildid möödunud suvest vilasid ta peas ringi. Kas jälle sama lugu? Kas selles riigis võis tõesti kõike juhtuda? Kellel on vaja, et vana mees kraavi vaiade otsa surnuks kukub?

      Ta astus edasi. Kaks politseinikku koos koertega ootasid maja ees. Ta nägi, et ka Ann-Britt Höglund ja Hansson olid seal.

      Mõlemal olid vihmajakid ja kapuutsid.

      Kui ta teeraja lõppu jõudis ja munakivisillutisega õuele astus, nägid teised kohe, et midagi oli juhtunud.

      Wallander kuivatas nägu ja ütles otse, nagu asi oli. Ta märkas, et ta hääl värises. Ta pööras ringi ja osutas varestele, kes olid pärast tema lahkumist kohe taas platsis.

      „Ta on seal all,” ütles ta. „Surnud. See on mõrv. Ajage kõik kohale.”

      Nad ootasid, et ta ütleks veel midagi.

      Aga ta ei öelnud.

      6

      Kui neljapäeva, 29. septembri õhtul pimedaks läks, olid politseinikud sinna, kus üheksa terava vaia otsas rippus Holger Erikssoni surnukeha, püstitanud vihmakaitse. Veresegune löga kraavi põhjas oli kokku roogitud. Jube töö ja lakkamatu vihm muutsid mõrvapaiga Wallanderi ja ta kolleegide jaoks senistest kõige süngemaks ja eemaletõukavamaks. Savi kleepus nende kummikutaldade külge, nad komistasid savis väänlevate elektrikaablite otsa ning prožektorite ere valgus muutis kõik veel ebamaisemaks ja jubedamaks. Nad olid ka Sven Tyréni kohale toimetanud, kes vaiade otsas rippuva mehe isiku tuvastas. See oli Holger Eriksson. Selles polnud mingit kahtlust. Kadunud isiku otsingud lõppesid juba enne, kui olid jõudnud alata. Tyrén oli märkimisväärselt vaoshoitud, justnagu poleks talle õieti kohale jõudnud, mida ta enda ees nägi. Ta passis veel mitu tundi sõnagi lausumata murelikult piirdelintide taga, kuni ühel hetkel oli ta läinud.

      Wallander tundis end seal all kraavis lõksu langenud läbimärja rotina. Ta nägi oma lähimate kaastöötajate nägudest, et nad suutsid suurivaevu seda kõike taluda. Nii Hansson kui Svedberg pidid korduvalt äkilise iiveldusehoo tõttu kraavist välja ronima. Kuid Ann-Britt Höglund, kelle ta oleks sel õhtul parema meelega ammu koju saatnud, tegi oma tööd uskumatu häirimatusega. Lisa Holgersson oli saabunud kohe pärast seda, kui Wallander teatas surnukeha leidmisest. Lisa oli selles raskelt ligipääsetavas mõrvapaigas kõik nii korraldanud, et inimesed asjatult ei libiseks ega üksteisele otsa ei kukuks. Korra juhtuski, et üks noor politseinik libastus ja kukkus alla kraavi. Üks vai vigastas ta kätt, nii et arst, kes parajasti pead murdis, mismoodi laipa maha võtta, pidi ta üle vaatama. Wallander nägi pealt, kuidas politseiaspirant libastus ja hetke jooksul kujutas ta elavalt ette, mismoodi Holger Eriksson oli vaiade otsa kukkunud. Peaaegu esimese asjana oli ta koos nende ekspert Nybergiga jämedad plangud üle vaadanud. Sven Tyrén teadis kinnitada, et need olid enne tõesti purde moodustanud. Holger Eriksson oli need ise sinna pannud. Ühe korra oli ta Sven Tyréni endaga torni juurde kaasa kutsunud. Wallander teadis nüüd, et Holger Eriksson oli olnud kirglik linnuvaatleja. See polnud üldse jahitorn, vaid linnuvaatlustorn. Puuduva binokli leidsid nad Holger Erikssoni kaelast. Nyberg tegi mõne minutiga kindlaks, et jämedad plangud olid viimse murdumispiirini läbi saetud. Pärast selle ilmsikstulekut ronis Wallander kraavist välja, et järele mõelda. Ta püüdis asjade käiku silme ette manada, ent tulutult. Alles siis, kui Nyberg teatas, et tegemist on öövaatlusbinokliga, hakkas Wallanderil midagi koitma. Samas ei suutnud ta ise oma kahtlusi uskuda. Kui tal oli õigus, oli nende ees mõrvapaik, mida oli kavandatud ja ette valmistatud uskumatu jõhkruse ja õudse täiuslikkusega.

      Hilja õhtul alustasid nad Holger Erikssoni laiba kraavist välja tõstmist. Neil tuli

Скачать книгу