LITMIR.BIZ

Скачать книгу

datud USA merejalaväele, mis on väga suur väeüksus, ja Briti rajaleidjatele, kes teenivad väga väikeses üksuses. Esimesele neist Semper Fi1 ja teisele Pigem sina kui mina

      Tänusõnad

      Tänan kõiki, kes aitasid mul selles raamatus olevat informatsiooni leida. Nagu ikka, polnud lubatud umbes poolt sellest kasutada. Kuid need, kes elavad päevavalguse käes, ja need, kes töötavad varjus, tunnevad end ise ära ja saavad mu tänu vastu võtta.

      Tegelased

      Jutlustaja – terrorist

      Jälitaja – inimestekütt

      Hall Rebane – TOSA direktor

      Roger Kendrick ehk Ariel – arvutigeenius

      Ibrahim Samir ehk Troll – arvutigeenius

      Javad – CIA agent Pakistani luureteenistuses

      Benny – Mossadi osakonnajuhataja Tel Avivis, Aafrika Sarve harukontoris

      Opal – Mossadi agent Kismayos

      Mustafa Dardari – Masala Picklesi omanik

      Adrian Herbert – Briti välisluureteenistuse esindaja

      Laurence Firth – MI5 esindaja

      Harry Andersson – Rootsi merendusmagnaat

      Kapten Stig Eklund – Malmö kapten

      Kadett Ove Carlsson – Malmö meeskonnaliige

      Al-Afrit – Somaali klannijuht ja piraadipealik

      Gareth Evans – vahendaja

      Ali Abdi – vahendaja

      Emily Bulstrode – sekretär

      Jamma – Jutlustaja erasekretär

      David, Pete, Barry, Dai, Curly ja Tim – rajaleidjad

      Proloog

      OTSE WASHINGTONI SÜDAMES, SÜNGES SALAPAIGAS HOITAKSE lühikest ja väga rangelt kaitstud dokumenti. Sinna on kirja pandud nende terroristide nimed, keda peetakse USA kodanikele ja huvidele nii ohtlikuks, et neile mõistetud surmaotsus viiakse täide ilma vahistamise ja kohtuta. Seda dokumenti kutsutakse tapmisnimekirjaks.

      Iga teisipäeva hommikul kaaluvad president ja kuus meest Ovaalkabinetis tapmisnimekirja tehtavaid võimalikke muudatusi. Kunagi pole otsustajaid rohkem ega vähem. Nende hulgas on CIA direktor ning maailma suurima ja kõige kardetavama salaarmee neljatähekindralist juht. See on J-SOC2, mida ametlikult pole olemas.

      Ühel 2014. aasta külmal kevadhommikul lisati tapmisnimekirja uus nimi. Selle kandja oli nii püüdmatu, et isegi tema pärisnime ei teatud ning Ameerika Ühendriikide tohutus terrorismivastase võitluse masinavärgis polnud ta pilti. Nagu USA-Jeemeni päritolu fanaatik Anwar al-Awlaki, kes laadis internetti üles vihkamisjutlusi, sattus seetõttu tapmisnimekirja ning likvideeriti 2011. aastal Põhja-Jeemenis droonilt tulistatud raketiga, tegi ka uus lisatu internetipropagandat. Tema palvused olid nii vägevad, et diasporaa noored moslemid võtsid omaks ultraradikaalse islami ja hakkasid selle nimel tapma.

      Just nagu Awlaki, valdas ka uus mees veatut inglise keelt. Kuna pärisnime ei teatud, tunti teda lihtsalt Jutlustaja nime all.

      J-SOC sai ülesande endale ja selle komandör delegeeris asja edasi TOSA-le3. Sellest üksusest polnud üheksakümmend kaheksa protsenti tegevteenistuses viibivaid USA ohvitsere iial midagi kuulnud.

      Tegelikult oligi TOSA väga väike Põhja-Virginias paiknev üksus, kes tegeles end Ameerika karistavate kohtute eest peitvate terroristide püüdmisega.

      Sel pärastlõunal astus TOSA direktor, keda kõigis ametlikes allikates teati vaid Halli Rebase nime all, oma inimesteküttide juhi kabinetti ja pani ta lauale ühe paberi. Sel olid kirjas vaid mõned sõnad:

      „Jutlustaja. Identifitseerida, üles otsida, likvideerida.”

      Alla oli kirjutanud vägede ülemjuhataja ehk siis president isiklikult. Allkiri tegi paberilehest täideviimist nõudva hukkamiskäsu.

      Dokumenti uuriv neljakümne viie aastane mees oli sama salapärane USA merejalaväe kolonelleitnant, keda nii kontoris kui sellest väljaspool tunti vaid koodnime järgi. Tema koodnimi oli Jälitaja.

      ESIMENE OSA

      Ülesanne

      Esimene peatükk

      JERRY DERMOTT OLEKS VÕINUD KÄTT SÜDAMELE pannes vanduda, et pole iial kellelegi teadlikult viga teinud ega vääri surmamõistmist – kui keegi seda temalt oleks küsinud. Ning seegi poleks teda päästnud.

      Idaho osariigi pealinnas Boise’is oli märtsi keskpaik ja talv hakkas tasapisi taanduma. Ometi olid kõrged mäetipud osariigi pealinna ümber veel lumised ja neilt mägedelt puhus alla lõikavalt külm tuul. Tänavail liikuvad inimesed olid end seepärast üpris soojalt riidesse pannud, kui osariigi kongressi saadik astus välja West Jefferson Street 700 asuvast parlamendihoonest.

      Ta väljus Kapitooliumi peasissepääsust ning hakkas liivakivist hoone trepist alla tänava poole liikuma, kus ootas tema auto. Noogutanud portikuses vahti pidavale politseinikule lahkelt nagu alati, märkas ta, et teda palju aastaid ustavalt teeninud autojuht Joe tuleb juba ümber limusiini talle tagumist ust avama. Paksult riietesse mässitud inimesest, kes kõnnitee-äärselt pingilt tõusis ja liikuma hakkas, ei teinud ta väljagi.

      See inimene kandis pikka tumedat mantlit. Nööbid olid lahti, kuid mees hoidis hõlmu kätega paigal. Peas oli tal ornamendiga kaunistatud kufi4 ja ainus veider asi, mis võinuks silma jääda, kui keegi oleks tulijat nägema juhtunud, oli see, et mantli alt ei paistnud mitte teksapükstes säärepaar, vaid mingi valge ürp. Hiljem tehti kindlaks, et see oli araabia dišdaša5.

      Jerry Dermott oli juba avatud autouksest sisenemas, kui keegi hõikas: „Härra rahvaesindaja. Dermott pöördus hõike peale. Viimane, mida ta siin ilmas nägi, oli talle otsa vaatav tõmmu nägu. Selle silmade pilk oli kuidagi tühi, eemalviibiv. Mantlihõlmad vajusid lahti ja nähtavale tuli kärbik.

      Politsei tegi hiljem kindlaks, et tulistati mõlemast rauast korraga ning et püss oli laetud kartetšipadrunite, mitte tillukeste linnuhaavlitega. Lask sooritati umbes kümne jala kauguselt.

      Lühikeseks saetud relvarauast väljuv laeng oli paiskunud üsna laiali. Mõned terashaavlid lendasid rahvaesindajast mõlemalt poolt mööda, mõned tabasid Joed, kes pöördus ja tuikudes sammu tagasi astus. Autojuhil oli küll hõlma all teenistusrelv, kuid ta varjas oma näo kätega ega kasutanud seda.

      Trepil seisnud politseinik nägi juhtunut, haaras revolvri ja jooksis alla. Ründaja tõstis mõlemad käed õhku, kärbik ikka veel paremas käes, ning hüüdis midagi. Ohvitser ei teadnud, kas tulistatud on ühest või mõlemast rauast, ning ta tegi kolm lasku. Relv oli tuttav ja vahemaa kakskümmend jalga. Ta ei saanud mööda lasta.

      Kolm kuuli tabasid karjuvat meest rindu ning paiskasid ta vastu limusiini pakiruumi. Sealt põrkas ründaja tagasi ja vajus surres näoli rentslisse. Portikuse uksest väljunud inimesed nägid kahte maaslamajat ja autojuhti, kes oma veriseid käsi vahtis. Politseinik seisis kahe käega relvast hoides ründaja juures ja sihtis teda. Inimesed jooksid hoonesse tagasi, et abi kutsuda.

      Laibad viidi linna surnukambrisse ning Joe toimetati haiglasse, et seal tegeldaks kolme talle näkku sattunud haavliga. Rahvaesindaja oli surnud. Ta rinnakorvist leiti üle kahekümne südamesse ja kopsudesse tunginud haavli. Ka ründaja oli surnud.

      Surnukambri lahkamislaual lamava alasti mehe kohta polnud midagi teada. Tal polnud ühtegi dokumenti kaasas. Kummalisel kombel polnud tal ka mingeid kehakarvu peale habeme. Õhtustes ajalehtedes avaldatud foto peale võttis ühendust kaks inimest: linna servas asuva kolledži dekaan tundis ära Jordaania päritolu õpilase ning pansioni perenaine ühe oma üürilistest.

      Surnu tuba läbi otsinud uurijad viisid kaasa hulga araabiakeelseid raamatuid ja sülearvuti. See viimane toimetati politsei tehnikalaborisse. Arvutist leiti salvestisi, milletaolisi Boise’i politsei peakorteris

Скачать книгу