ТОП просматриваемых книг сайта:
Käsi. Teet Kallas
Читать онлайн.Название Käsi
Год выпуска 2016
isbn 9789949975747
Автор произведения Teet Kallas
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Leho isa, kolhoosi brigadir, oli tähtis asjamees ka kooli juures. Komitee esimees või midagi sellesarnast, ega meie asja vastu erilist huvi ei tundnud. Koolijuhataja oli meid aga hoiatanud, et peame tema kõne ajal korralikult käituma.
Leho isa oli nagu kaks korda suurendatud Leho. Isa ja poeg olid väga sarnased, nende kohta sobis kõige täpsemini ütlus, et nad on tehtud ühest puust. See masajas, tugeva kaela ja jonnaka peahoiakuga maamees tõusis püsti, riivas kuklaga madalat õunapuuoksa, ta õlale langes paar roosakat õielehte, ta surus huuled kokku ja kammis vihaste liigutustega oma niigi peadligi liibuvaid leivakarva juukseid. Ta nägu värvus järsult punaseks. Eriti hakkas leekima ta tugev kael. Jälgisin seda vaatemängu vaimustusega. See oli ju täpselt nii nagu Leholgi, kui ta vihaseks läks või matemaatikatunnis jänni jäi. Küsimus oli vaid selles, kas vanem Kauba oli praegu vihane või oli ta jännis. Nüüd ajas ta jalad harki. Nii tegid kõik ülemused, keda olin näinud. Leho isal olid jalas laiad kalifeed ja säravad säärsaapad. Need asjad tähendasid ülemuseks olemist. Aga ta püksitagumik kotitas naljakalt ja see detail tekitas minus kergeid kõhklusi. Leho isa oli kahtlemata tähtis ülemus, aga ta polnud siiski täiuslik ülemus.
Leho isa vaatas natuke aega kooliaia sellesse nurka, kus kuuseheki varjus asus pallimänguplats. Siis ta kivistus ja hakkas kõnet pidama. Teadsin juba üht-teist elust ja koosolekutest: neid peeti ka meie asulas kõigi riigipühade eelõhtul. Teadsin seda liigagi hästi, sest need, kes kõnesid ei kuulanud, rändkinno „Tarzanit“ vaatama ei pääsenud. Sellepärast sain kohe aru, et Leho isa tunneb asja ja et see pole tema esimene peokõne. Ta hääl oli nüüd täiesti võõras ja ta sõnad olid seda samuti. Hääl oli ähvardav, sõnad olid kurjad. Nii see pidigi olema!
„Seltsimehed lapsevanemad! Ja lapsed, meie helge tulevik! Ma ei taha teid siin tänasel ilusal kevadpäeval kaua oma kõnega kinni pidada, aga ma tahaksin ütelda, et tänu Suurele Oktoobrile ja „Aurora“ kogupaugule on võimalik meie tööliste ja talurahva laste… nagu öeldakse, üleüldine harimine. Täiesti tasuta, ma ütlen! See on sotsialism, nagu öeldakse, pursuide ja kliki ajal oli kõik teisiti, ma ütlen, seltsimehed. Jah, ja tuleb teadmiseks võtta ka seda, et juba suur Lenin! Aga ma ütlen nüüd ausalt ja puhtast südamest, et tänu Jossif Vissarionovitš Stalini isiklikule hoolitsusele on meie lastel küll tõesti jälle üks pikk samm tehtud. Tööliste ja talupoegade riik! Vene rahva kangelaslik! Jaa! Millest ma veel… No kurat, siin ilusas kevadises aias, nagu ütleb suur eesti luuletaja Anna Haava, tahaksin ma…“
Natuke aega kõnelejat vahtinud, kiikasin ema poole. Tema istus teiste emade seas, valge siidpluus seljas, tõsine ja keskendunud. Võis arvata, nagu kuulaks ta hoolega. Ta isegi noogutas mõnikord kergelt kaasa. Ka kõigil teistel emadel oli nägu, nagu kuulaksid nad hoolega. Küllap oli neilegi öeldud, et nad viisakalt käituksid, mõtlesin ma. Mulle tikkus millegipärast naer peale. Olin mõnikord, kui hoog peale tuli, otse kohutav lõkerdis. Mõned naised mudisid taskurätti või käekotilukku. Tuul tõi ninna emade lõhnu ja väheste meeste paberosside tomu.
Kui täiskasvanud olid oma igava, aga möödapääsmatu ametliku osa viimaks lõpetanud, kui kõik tohtisid sööma hakata, kui nende laudades hakkas kostma hõikeid ja naljatusi, kui Leho isa tõstis – nüüd juba oma loomuliku praaliva ja vembuka häälega naeru rõkatades – lauajala tagant välja viinapudeli, kui koolijuhataja tõi toast akordioni ja alustas „Saaremaa valssi“, lõpetasime meie oma punase morsi, pühkisime küpsisepuru murusse sipelgaradadele ja jooksime mäest alla jõe äärde. Üheskoos ja korraga terve see kool! Meid oli nelja klassi peale vaid paarkümmend last. Tüdrukud hakkasid kohe omavahel sosistama ja itsitama, poisid aga jagunesid pooleldi alateadlikult kolme põhikampa. Need olid: asutus, hiljuti kolhoosiks tehtud küla ja mõis. Mõisalastel oli koolitee kõige lühem, seda eriti talvel, sest mõis asus joonelt teisel pool jõge vanade jalakate varjus, maanteesild jäi siiski mõnisada meetrit allavoolu. Muidugi, see polnud enam mingi õige mõis, vaid vanadekodu abimajand.
Kõik me teadsime, et enne sügist need kolm punti enam kuigi palju ei kohtu. Kõiki ootasid oma kodukambad. Meid ootas suvi ja see oli täiesti teistsugune aegruum. Meid ootasid täiesti erinevad marsruudid. Juhuslikel kokkupuudetel olime meie vaid ujedad suvised vahemehed, teistest väiksemad ja tühisemad algkoolikutid – aga õnneks mingeid ajaloolisi tülisid meie kampade vahel ei tekkinudki, nii polnud ka vaja neid sügise hakul kooli kaasa tuua ega edasi harutada. Mõis, küla ja asutus suhtusid üksteisesse jaheda ükskõiksusega, ent siiski mõistvalt.
Me togisime saapaninaga niiskeid mättaid, vaatasime vee vahutamist kahe kärestiku vahel ja noorte kõrkjate kohal lendavaid kapsaliblikaid. Meie sõõrmed värelesid: me haistsime suve ja vabadust, millest meid eraldas veel vaid kasin tunnike.
Me seirasime üksteist mingi uudselt kriitilise pilguga. Mõnel olid seljas pidulikumad kuued, ühel mõisapoisil oli kurgu all koguni kikilips. (Me andsime talle selle andeks. Tema isa oli abimajandi juhataja ja tema vanem vend käis linnas keskkoolis. Nagu hiljem selgus, polnud sellele poisile kuigi palju aega antud. Vaid mõne aasta sai ta noor olla, siis maeti ta mustaks söestunud jäänused mulda. Ta põles selliseks äikese ajal ühes väikeses elektrijaamas, kus tudengipraktika korras valvet pidas.)
Enamik poisse oli ikka oma ainsas lapilises tuulepluusis ja takustes pükstes. Leho, tema kandis pidupäeva puhul siiski uusi tumesiniseid treeningpükse, laiu ja lotendavaid. See peegeldas edu ja head elujärge. Mina kannatasin hingepõhjas oma peenutseva välimuse pärast: ema oli jälle sundinud mind jalga tõmbama lumivalgeid põlvsokke ja tikandiga kaunistatud lühikesi rohelisi trakspükse. Ema nimetas neid tirooli püksteks. Mul oli veel rohelise sulega mütsike, mida ema nimetas jahimehekübaraks. Mütsi olin siiski osanud koju unustada. Niimoodi riietatult võis harvadel linnasõidupäevadel tõesti ju tundmatuna pargis jalutada ja munajäätist süüa, aga mitte klassivendade sekka tulla. Mul oli niigi juba paraja veidriku maine, eks ikka sellepärast, et olin kirjatark ja joonistaja.
Ülalt rohtaiast rõkatas täiskasvanute hoogne ja disharmooniline ühislaul. Üle teiste kerkis Leho isa hääl.
„Selle peale vanad eestlased võtsid üks naps!“ Leho heitis sinnapoole lühikese vaenuliku üleõlapilgu. Ta astus minu juurde ja ütles otsustavalt: „Lähme! On üks jutt.“ Ja kõigile teistele: „Me tuleme varsti. Peame ikka inimese moodi hüvasti jätma ka.“
8
Vana toominga all oli jahe, hämar ja natuke jube.
Maapinnal ei kasvanud ühtki rohuliblet. Tüve ümbrusse oli kontsentreerunud tume hämarusetsoon. Pea kohal kummus okstevõlv, mis meenutas kõrget koobast või kirikut. Kõrvaloksad kooldusid maani ja moodustasid läbipaistmatu seina. Kummalisel kombel polnud õiearoom siin puu all sugugi nii vänge kui päikesepaistel.
Olime siia sisenenud kui salakambrisse. Mina seda kohta varem ei teadnudki. See oli üks Leho saladusi. Leho oli loomult luuraja.
Ta vaatas mulle vannutavalt otsa. Ta silmad olid liiga lähedal. Mul oli ebamugav. Aga ma ei julgenud ennast liigutada. Varsti hakkas mul külm ja õudne. Leho sosin oli intensiivne ja hüpnotiseeriv. Ta rääkis kohutavaid asju.
„Sa oled oma poiss, Peep, ja sellepärast ma räägin sulle. Tead sa, ega see värk ikka niisama lihtsalt ka käi. Et muudkui teevad, mida tahavad. Mul on täiesti kindlad andmed! Tead, mees – nad lendavad küll, aga ainult teatava ajani.“
„Kes lendavad?“
„Nemad,“ sosistas Leho ja näitas silmadega kuhugi üles, läbitungimatusse okstehämarusse. „Pole tähtis, kust ma seda teada sain. Mis sa mõtled, et ma binokliga niisama lolli mängin, et ma teiste ees poosetan? Ei! Ma ootan!“
„Mida sa ootad?“
„Kontkätt,“ sosistas Leho. Nüüd kõlas ka tema hääles hirm.
„Mis on kontkäsi?“
„Noh, on! On ja kõik, eks? Ära päri liiga palju, saad ruttu vanaks. No ma ei tea täpselt. Kuule, seda ei tea ju mitte keegi! Aga mina