ТОП просматриваемых книг сайта:
.
Читать онлайн.
Lennuvälja tagaserv ulatus nüüd hõreda männisaluni asula külje all, sealt edasi minna me enam ei tohtinud. Teine äär aga sirutus lausa suurte linnamajadeni välja. See oli ju kohutavalt kaugel, oma kümme kilomeetrit! Jah, me teadsime juba, et ülikiired hävitajad vajavad pikki ja laitmatult siledaid radasid. Meie kandi paeväljad olid reaktiivhävitajatele otsekui loodud. Stardi- ja maandumiskoridor kulges üle püsiprožektoritega markeeritud välja, millest suur osa jäi täpselt meie asula ja koolimaja vahele. Minu koolitee läks nüüd otse lennukoridori alt. Hõbedased reaktiivhävitajad kihutasid madallennul üle mu pea. Nad möirgasid kõrvulukustavalt ja võidukalt. Ähvardavale mürale kaasnes kime vilin, mis üha kerkis ja kerkis, kuni kõrvades valus ja hinges õudne hakkas. Sulgesin kõrvad kätega ja vahtisin ammuli sui üles. Nägin oma pesadest väljasirutuvaid rattaid, eristasin koguni keevituste õmblusrida lennuki all, selle veidi kaitsetuna mõjuval soomuskõhul. Nägin suuri punaseid viisnurki kaarjatel tiibadel, jätsin meelde musti numbreid ja tähti. Mõlema tiiva alla oli kinnitatud mingi sigarikujuline ese. Algul mõtlesin, et need ongi nüüd need pommid, võib-olla koguni kaks aatomipommi, hiljem sain muidugi targemaks: need olid vaid kütusepaagid. Ma tundsin õudu, aga tundsin ka vaimustust. Kui lennuk oli mu kurdiks möiranud ja õud ületas vaimustuse, hakkasin karjuma või laulma.
Mida ma laulsin? Veider küll, kõige sagedamini laulsin ma traagiliselt sõjakat meremeestelaulu „Varjaag“:
„Nüüd dekile, seltsimees, ei oota aeg!“
Öiste lennuharjutuste ajal ärkas kogu meie asula reaktiivmootorite põrgukarjetest. Aknaklaasid vibreerisid ja klirisesid ohtlikult. Kass hakkas urisema ja volksas voodi alla. Aga pikapeale harjusid nii inimesed kui kassid lennuvälja ja lennukitega ära. Kõige raskemini leppisid uute elutingimustega suuremad koduloomad. Asula naabruses Sambi talus, mis niigi oli jäänud ilma oma ilusast kasesalust, purustas lambakari aediku ja tormas laiali. Hiljem otsiti loomi mitu päeva taga. Üks lammas oli vanalt võssakasvanud sillajalamilt alla kukkunud ja surma saanud. Selles talus elas minust aasta noorem tüdruk Piia, kes nuttis kaua oma lammast taga. Hiljem ilmus ta heledatesse silmadesse sünge ja kinnine kõrvalhelk ega kadunud sealt enam kunagi. Temast sai hiljem ilus, ohtlikult vaikne ja salalik neiu.
Muide, neid sillaotsi oli koguni kaks: üks asulas, teine jõe vastaskaldal. Silda ennast polnud nende vahel kunagi olnud, kuigi mõni oletas, et see on sõja ajal õhku lastud. Ning ühispeenramaa taga võsas seisid kaks kapitaalset betoonvundamenti, mida meie hüüdsime millegipärast varemeteks. Tegelikult polnud sillapead ega vundamendid mingid õiged varemed, vaid mälestus ühest suurest plaanist, mis jäi pooleli. Räägiti, et Vene tsaar olevat isiklikult käskinud siia ehitada vägeva raudtee, silla ja jaamahooned, aga siis alanud suur ilmasõda, see esimene. Nii jäi kogu töö pooleli. Meie ehitasime täismehest kõrgemate vundamendirajatiste vahele oma osmikuid või mängisime talapostidel karates tagaajamist. See oli küllalt ohtlik mäng, alla kukkudes võis ennast pahasti veristada. Ja seda meiega aeg-ajalt juhtuski.
Kogu mu lapsepõlvemaa oli täis monumentaalseid, kõhedaid või veidraid mälestusmärke kahest maailmasõjast. Teisel pool jõge, just forelli- ja silmurohke kärestiku joonel oli näiteks hea põldmarjakoht, kus seisid rivis kummalised poisikesekõrgused betoonpüramiidid. Need olid viimase sõja tankitõrjerajatised. Kuulsa linnamäe madalamal platool oli betoonkatusega ja mulda täisvarisenud laskeavadega blindaaž, aga kummast sõjast see pärines, ei tea ma tänini. Ühe ürgoru kõrgel kaldal seisid suure rahvamaja kummituslikud kivivaremed – see oli maha põlenud viimases sõjas. Ning uute, meie meelest lausa loomulike ja möödapääsmatute sõdade kiituseks möirgasid nüüd siinsamas oma laule need uhiuued hõbedased sõjalennukid.
Veel midagi tuttavatest loomadest: must mära Vetka, suurt kasvu ja võõrast verd suurtükihobune, lahinguveteran, kaotas reaktiivmootorite rüma kuuldes närvid ning heitis vankri ees pikali. Rakend läks puruks ja tallimees lonkas pärast mitu nädalat. Vetkat ei saanudki enam usaldusväärse veoloomana kasutada.
…Aga talvel tulid rängad külmad ja siis me nägime virmalisi. Õhk hakkas ümisema, lumeväli lõi vaikse ragina saatel helkima ja virmalised rullusid üle põhjataeva nagu helesinised hiigelkangad. Öö helises. Suurejoonelise, lummavalt ebamaise veikluse foonil hakkasid öötaevas lähenema hääletud värvilised tulukesed, millele tuli kohmakalt ja toorelt järele hilinenud heli – algul kostis prahvatus, siis kare mürin. Lennuk hakkas kiiresti maandumistulede suunas langema. Prožektorite pikk spaleer säras keset sinakasvalgeid lumevälju. Kõikvõimas reaktiivlennuk laskus ülalt virmaliste juurest minu väikesele kodumaale.
Akendest langevas valgusekumas seisis hangedesse sahatatud teeristil härra Korkma, tüüakas ja kardetav vanamees. Ta tõstis kargu taeva poole ja sajatas. Ma ei kuulnud ta häält, aga teadsin niigi, et see on kähe ja põlglik. Sealsamas seisis kurttumm Anatoli ja jälgis teda andunud koerapilguga, et hetke pärast korrata kõiki liigutusi: temagi tõstis käe taeva poole ja raputas vihaselt rusikat. Anatoli raudhambad säratasid talveöös. Onu Korkma oli endisaegne miljonär, aga võib-olla ka pankur. Anatolist ei teatud muud, kui et ta on venelane, aga seegi polnud päris kindel, sest ta ei osanud rääkida üheski keeles. Kuidas sa määrad rahvust mehel, kel pole varuks ühtki sõna ükskõik millises keeles? Ainuke heli, mida ta tekitada oskas, oli terav keelenaksatus – „thõh-thõh“. Muidu oli Anatoli terve ja tugev noormees, peaaegu alati rõõmsas meeleolus. Kõige rohkem meeldis talle köögi juures ahjupuid raiuda. Miljonär Korkma ja kurttumm sõjasant Anatoli olid kaks selle asula kolmesajast või pisut enamast põliselanikust, kellele see oli tavaliselt ka viimane peatuspaik eluteel.
Ülejäänud sadakond inimest oli teenindav personal (sanitarid, kokad, köögitöölised, kontorinaised, meedikud, tallimehed, autojuht ja ülemused) ning nende pered, enamasti noorukid ja lapsed. Neil oli muidugi lootust siit kunagi minema pääseda.
Meie asula oli vanadekodu. Või invaliididekodu. Või varjupaik. Või koguni seek. Kuidas keegi seda nimetas. Meie poistepunt ütles: asutus. See kõlas kõige neutraalsemalt – või siis tähtsamalt. Mida suuremaks me sirgusime, seda keerulisemaks läks võõrastele seletada, kus me elame. Mäletan seda kõhelust tänini. Siis saigi öeldud: ah, ühes asutuses. On muuga kuidas on, aga loodus on seal ilus.
Niisiis: oli kohutavalt külm talv, taeva ida- ja põhjakaares möllasid virmalised. Koguni neid püüdsid oma isekuses kombata piirivalvurite suunaprožektorite võimsad valguskiired, meie lapsepõlvetaeva igaöised kontvõõrad. Neljateistkümne ruutmeetri suuruses kööktoas mängis lampraadio „Moskvitš“, sealt kostis Sergei Lemeševi kime tenor, ta laulis mingit raevukat aariat, vist süüdistas kedagi, aga paraku ei saanud ma veel vene keelest üldse aru. Ma ringutasin ja kukutasin enese aknalaua najalt kitsale kušetile. Pliidiuks praksatas kuumuses. Tuba lõhnas turba tule järele. Ema tõstis pilgu raamatult, lülitas raadio välja ja jäi midagi kuulama. Aga öö oli täiesti vaikne. Lennukid olid puhkama veerenud.
Ema ohkas ja kustutas oma lambi.
Ma lamasin tükk aega liikumatult. Uskudes, et ema on magama jäänud, süütasin laualambi, katsin selle kupli paksu salliga, sättisin valguspilu parajaks ja võtsin padja alt oma raamatu. Mis see võis olla? Ei mäleta. Neid peitus seal alati, peaaegu igal õhtul uus. Võib-olla oli see „Vanake Hottabõtš“, võib-olla „Suvorovlase Krinitšnõi õnnelik päev“, võib-olla Richard Rohu loomalood. Aga äkki oli see ajakiri „Pioneer“, mille tehnikarubriigist olin leidnud põneva artikli Nõukogude Liidu rahumeelsetest reaktiivhävitajatest.
7
Aeg voolas, aastaajad vaheldusid. Aastaajad olid siis väga selged ja piiritletud. Talved olid külmad ja lumerohked, suved soojad ja päikeselised. Sügiseti sadas vihma, kevad tuli alati järsku. Ühel kevadel lõppes niisiis jälle kool. Mina lõpetasin teise klassi. Sain sel puhul kiituskirja, kuigi mu ilukirja hinne oli kõigest „kolm“.
Koolimaja