LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Tänan, nii palju ma tean. Ratalzick ei ole rahul suure suremusega Hohenschönhausenis.”

      Hausser kehitas õlgu. „Kui tema enda ülekuulajad veidi paremat tööd teeksid, siis pääseksime sellistest vahejuhtumitest. Nad kuulasid Leo Danzigit kolm kuud üle ja ainus tulemus oli see, et Leo mehed kaevasid end vahepeal Charlottenburgini välja,” ütles ta irooniliselt.

      „Nad on seal närvis. Ratalzick ei taha tähelepanu.”

      „Tähelepanu? Ta juhib salajast vanglat, mille olemasolust avalikkusel ei ole aimugi. Ma arvan, et ta võib end üsna kindlalt tunda.”

      „Praegusel ajal ei saa me endale vigu lubada. On ülimalt tähtis, et me ei satuks kriitika alla.” Strauss lasi rohelist vormilipsu lõdvemaks. Hoolimata kabinetis valitsevast palavusest ei avanud ta akent.

      „Leo suri kopsupõletikku,” vastas Hausser. Ta kummardus, haaras oma portfelli, avas selle ja võttis välja Leo surmatunnistuse. „Alla kirjutanud Pommerni vanglaarst,” lisas ta ja asetas tunnistuse Straussi ette lauale. „Leo lähedastele on koopia saadetud ja teavitatud, et matus on juba toimunud.”

      „Veel üks kopsupõletik?” Strauss trummeldas oma paksude sõrmedega lauda. „Sa oled lausa terve epideemia valla päästnud. Mis tema meestest saanud on? Arreteerisite nad?”

      „See asi on pisut keerulisem. Meie jälgimistöö on näidanud, et ülejooksikute seas on olnud mitmeid silmapaistvaid isikuid siseministeeriumist ja ka mõned kohalikud SED-lased.”