LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei olnud enam nii varjuline ja puhus tugev tuul. Hiiglaslike kuplite rebenenud present tegi tema pea kohal häält, nagu oleks tegu kummituslaeva laperdavate purjedega. Tuul kiunus otsekui halba ennustades kinni aetud šahtide ja maa-aluste käikude meetrikõrgustes sissepääsuavades. Sel silmapilgul tundis Mogens, et Teufelsberg on oma nime vääriline, ja ta leidis kiiresti põõsa, kus oma häda ära ajada. Kui ta seal seisis, pimestas teda üksik tugev valgusvihk. Ta vaatas lähima šahti sissepääsu poole. Sealt vilkus talle taas tuli vastu. Ta arvas, et keegi tahab tema kulul nalja teha, ja kiirustas lõpetama. Kui ta põõsast välja astus, kuulis ta, kuidas keegi teda šahtist kutsub. Hääl kõlas nagu pikaks venitatud meloodiline sosin, mis kadus tuuletuhinasse. Ta astus aeglaselt šahti poole. Hääl kõlas taas.

      „Halloo?” küsis ta pimeduselt ja tundis end pisut lollisti.

      „Tuleee…” sosistasid hääl ja tuul.

      Mogens kõhkles, aga astus siis edasi šahti, kus pimedus ta endasse haaras.

      Mäe kohal värvisid viimased päikesekiired taeva punaseks ja vana kindlus seisis selle otsas, suur ja võimas. Kolm radaritorni kõrgusid pilvede poole ja meenutasid hämarduvas valguses kuratlikku kolmharki, mis taeva läbi torkas.

      7

Christianshavn, aprill 2014

      Kanali veetase oli tõusnud normaalsest pooleteise meetri võrra kõrgemale ja Christianshavni kanali sillad nägid välja, nagu oleksid nad põlvili surutud. Kõrge veetaseme tõttu laevad kanalil ei sõitnud ja vaid kajakid pääsesid madalate võlvide alt läbi. Talve kaks tormi olid vee sadamabasseini surunud, ja nendele järgnenud paduvihm oli linna veereservuaari täitnud ning teinud selle naabruses olevate kanalite olukorra veel hullemaks.

      Bianca märjal ahtritekil istusid Ronk ja Eduardo ning sõid sinki ja munaputru. Ronga jalad puhkasid reelingul, sel ajal kui ta sooja kohvi lürpis. Oli krõbekülm, aga kaunis hommik ning kohv ja munapuder aurasid nende hingeõhuga võidu.

      „Globaalne soojenemine,” alustas Eduardo ja noogutas nende ees laiuva kõrgvee poole. „Asi läheb aina hullemaks.”

      „Vähemalt pääseme kanalituuri giidide jutu kuulamisest, kuni nad sildade alt läbi sõitma ei mahu.”

      „Kallis hind, mida maksta tibakese rahu eest, amigo.”

      Ronk kehitas õlgu, võttis oma taldrikult singitüki ja hoidis seda Møffe pea kohal. Inglise buldog haaras välgukiirusel liha tema näppude vahelt ja seda saatis kokku lajatavate lõugate laksatus.

      „Ronk, kas sa toidad oma koera gurmeesingiga? Kas sa tead, kui palju ma selle eest maksin?”

      „Ei, aga see pidi üsna kallis olema, kuna ta soostub seda sööma.”

      Møffe matsutas rahulolevalt ja Ronk patsutas tal pead.

      Mõne aja pärast tõusis Ronk toolilt, tiris nahktagi luku kurguni kinni ja tõmbas dressipluusi kapuutsi pähe.

      Eduardo vaatas talle otsa. „Kuhu sa nüüd lähed?”

      „Mul on kümne minuti pärast kohtumine.”

      „Kas sa oled tööd saanud?” küsis Eduardo irooniliselt.

      „Käin korteris. Maakler on ostja leidnud.”

      Eduardo kergitas kulmu. „Veel ühe?”

      Ronk noogutas. „Kaheksas kolme kuu jooksul. Nad seisavad lausa järjekorras, et seda ära osta.”

      „Aga miks see siis ikka veel müüdud pole?”

      Ronk ei vastanud.

      „Sa pead edasi liikuma, Ronk. Miks sa ei lase maakleril neid asju korda ajada?”

      „Seda ma ju teengi. Ma lihtsalt aitan teda. Selle vastu pole tal midagi…” Ronk võttis laualt kruusi ja viskas sisu üle reelingu.

      „Kas ma tulen kaasa?”

      „Mille kuradi pärast sa seda peaksid tegema?”

      „Ei, ei, rahu nüüd. Ma lihtsalt mõtlesin…”

      „Ole kena ja lõpeta ära.” Ronk keeras ringi ja vaatas kaile. Ta polnud ikka veel harjunud nii kõrge veetasemega, mis tõstis laevas olijad kaiga ühele kõrgusele. „Kas sa tunned teda?”

      Eduardo keeras tooli peal ringi ja vaatas halli kere ja bordoopunase riidekatusega Fiat 500 poole, mis oli teisele poole teed pargitud. „Ei, aga mul poleks selle vastu midagi.”

      Rooli taga istus hilistes kolmekümnendates sale naine. Tema riietus oli elegantne. Naine käivitas auto, kui avastas, et mõlemad mehed teda vaatavad.

      „Kas ta on seal juba kaua istunud?” küsis Eduardo.

      „Pole aimugi,” vastas Ronk ja kehitas õlgu. „Aga ma nägin teda ka mõni päev tagasi.”

      Naine andis gaasi ning Eduardo ja Ronk saatsid autot pilguga, kui ta mööda Overgaden neden Vandet’d minema sõitis. „Sul on vanad võmmiharjumused veel alles.”

      „Mõned asjad ei unune kunagi. Tule, Møffe,” vastas Ronk ja patsutas vastu oma reit. Koer puhises nagu auruvedur, enne kui liikuma hakkas ja vastumeelselt üle teki tema juurde loivas.

      „Kindel, et ma kaasa ei tule?”

      „Kes siis nõud ära peseks?”

      Eduardo protestis kõva häälega, samal ajal kui Ronk kaile hüppas, Møffe süles. Ta oli üsna kindel, et Eduardo kobib aega raiskamata oma paati, mis seisis Bianca ees ankrus, ja jätab nõudepesu tema hooleks.

      8

      Ronk lonkis mööda Dronningensgade’i ja otsis välisukse juurde jõudes välja korterivõtme. Uksetelefoni kõrval oli alles vaid pisikene riba kleebisest, kus kunagi olid kirjas tema ja Eva nimed, ning sellest vabanemiseks pidi uus omanik olema varustatud kõigest üsnagi tugeva pöidlaküünega. Ta pani Møffele rihma kaela, sest teadis, et peab koera terve tee treppidest üles vedama. Kui nad kolmandale korrusele jõudsid, avas tema endine altnaaber ukse. Ketty silmi suurendasid paksud prilliklaasid ja koos siniste juustega andsid need naisele putuka ilme. Ronk tervitas viisakalt. Vana daam noogutas talle jahedalt vastu. „Mis voorimine siin täna käib?”

      „See on kindlasti minu kinnisvaramaakler, kellel on kaasas uued ostjad.”

      „Kas jälle? Nad trambivad seal üleval nii kõvasti, et varsti kukub mu kroonlühter laest alla.”

      „Ma ei teadnudki, et sul kroonlühter on.”

      Ketty pilgutas silmi, enne kui ukse kinni pani. Ronk ronis veel ühe korruse kõrgemale, kus tema välisuks oli praokil. Ta hingas sügavalt sisse, enne kui ukse pärani lükkas ja korterisse astus. Esikupõrandale oli kerkinud reklaamlehtedest mägi. Ta oli ammu oma posti Bianca pardale suunanud, kus see tavaliselt ahtritekile maandus, aga reklaamitsunami vastu oli ta võimetu.

      Köögist kostsid hääled ja silmapilk hiljem ilmus maakleri pea ukse vahele. Ronka märgates kustus müügimehe naeratus. „Tho… Thomas Ravnsholdt,” tervitas ta kuivalt.

      Ronk noogutas ja astus reklaamihunnikust üle. Maakler nimega Kjeld midagi kohendas oma hõbedast lipsu, mis rippus nagu surnud uss tema kaela ümber, pea punnitaval kõhul puhkamas. Mees tasandas häält. „Ma arvasin, et me leppisime kokku, et ainult mina tegelen korteri näitamisega.”

      „Jajaa, muidugi. Ma tahtsin lihtsalt läbi astuda ja vaadata, kuidas sul läheb.”

      „Siiani läks hästi.” Ta saatis Møffele kahtlustava pilgu. „Aga tema siia vedamine ei aita küll müügile kaasa.”

      Ronk raputas pead. „Mida sa sellega mõtled? Møffe meeldib ju kõigile.”

      Kjeld andis käega märku, et Ronk vaiksemalt räägiks. „Muidugi, ta on ju… nunnu. Aga korteritega on sama lugu kui autodega: koduloomad hinnale kasuks just ei tule.”

      „Või nii?” Ronk astus sammu köögi poole.

      Kjeld tõkestas tal tee ja surus talle õrnalt käe rinnale. „Thomas. Võib-olla sa peaksid endale

Скачать книгу