LITMIR.BIZ

      Ootamatult kuulsin garaažiust avanemas. Kargasin instinktiivselt püsti, et oma riideid kohendada. Lausa imekspandav, kui närviliseks Cindi tulek mu tegi, süda hakkas peksma ja laupa kattis higi. Siis aga meenus ta hommikune suhteliselt meeldiv olek ning ma hellitasin vaikselt lootust, et ehk on juhtunud vahepeal ime ja kurjast võõrasemast on saanud hea haldjas.

      Andur piiksatas, seejärel lendas pereema uksest sisse. Kuidagi väga kiirelt käis see tal! Pehmed sammud tõttasid lastetoa poole. Ainuüksi nende sammude järgi võisin oletada, et perenaine polnud tulles niisama pingevaba, kui oli olnud lahkudes. Ta nõksatas lävepakul seisma ja vaatas punetava näoga üle ukse. Võin vanduda, et ta hoidis isegi hinge kinni. Suunurki sunnitult ülespoole kiskudes piiksatas Cindi viimaks kõrgendatud toonil: „Hi!”

      Juba tabas ta kõrgepingena särisev energiavoog mindki – tundsin, et parem on olla ettevaatlik. Tervitasin vastu, lapsed jätkasid kilgates mängu. Jälgisin perenaist silmanurgast. Nägin, kuidas ta rind vajus kohinal allapoole, nagu oleks õhku täis ahmitud kopsudelt punn minema veerenud – nad on elus! Kas ta oli terve äraoldud aja hinge kinni pidanud? Ja nüüd, nähes, et kahtlane lapsehoidja polegi lapsi minema viinud või maha löönud, sai jälle hingata?

      Küsimuse peale, kuidas meil läks, kirjeldasin ausalt ja nii hästi, kui mu inglise keel seda võimaldas, mis vahepeal oli juhtunud. Mainisin, et meil oli Alekiga väike arusaamatus – „No big deal!”11. Seda ütlust ma teadsin ja tundsin uhkust, et see mulle õigel hetkel meelde tuli.

      „Mis arusaamatus?” tahtis Cindi teada. Kuna mulle ei meenunud, kuidas on inglise keeles sõna „tülitsema”, kasutasin vahejuhtumi kirjeldamiseks sõna fight. Olin filmidest kuulnud, kuidas abielupaarid kurdavad: „We fight all the time.”12 Seletasin siis Cindile oma konarlikus keeles, et „I fight with Alek little bit”13.

      Oh sa poiss, seda poleks ma küll tohtinud öelda! Cindi rind kerkis jälle kummi, nagu ta oleks mitu kuupmeetrit õhku sisse hinganud, ning naine hüüatas silmi punnitades: „Did you fight with your hands!?”14 Issake, ta hääl värises ja nägu muutus kaameks! Tundus, et ta peab tõesti võimalikuks, et olen Alekit halastamatult nüpeldanud.

      Mõistsin, et olin vist siiski valet sõna kasutanud. Kokutades ja värisedes üritasin leida sõnu enda õigustamiseks keeles, mida ma sugugi ei osanud. Sooritasin peas kiire tõlkeharjutuse ja kuigi grammatiliselt valesti, suutsin konkreetselt ning pealtnäha rahulikuks jäädes öelda: „No, we only fight with words.”15

      Mul polnud aimugi, kas sellest lühikesest lausest võib abi olla. Tundsin end kui laps, kes on hirmust halvatud. Mis ta järgmisena ette võtab? Sekundid liikusid aegluubis. Kummaline, kuidas paari tühise hetke jooksul võib peast läbi käia terve stsenaarium.

      Kujutasin ette, kuidas mind käeraudades minema viiakse, süüdistatuna lapse ahistamises ja juustu varastamises.

      TUHKATRIINU UNISTUS

      Cindi umbusaldus minu vastu aina kasvas, atmosfäär majas muutus iga päevaga üha lämmatavamaks. Mul oli tunne, nagu elaksin ühe hingetõmbe abil – kui Cindi oli kodus, hoidsin hinge kinni, niipea kui ta lahkus, lasin tossu välja.

      Mulle oli antud uus ülesanne. Proovikivi seisnes selles, et ma pidin lapsed igal hommikul magamistoa lävelt kinni püüdma enne, kui nad ema tuppa jõuavad joosta. Cindi ei soovinud, et lapsed teda hommikuti häirivad. Ta tahtis rahus juukseid pesta ja föönitada. Esimesel hommikul kargasin, käed laiali, oma toast välja niipea, kui olin kuulnud laste hääli. Kuid väike Alek tahtis ikkagi minna emale tere ütlema. Katsusin teda küll nii- ja naamoodi meelitada, aga tema nõudis oma tahtmist ning pääses mu käte vahelt plehku. Hetkel, kui poiss ema magamistoa ukse avas, läks mul silme eest korraks mustaks. Lootsin Cindi mõistmisvõimele, aga temal polnud plaaniski olukorda lapse või minu seisukohast vaadata. Tema jaoks oli hommik rikutud, millest ta ka valjuhäälselt teada andis.

      Kirjeldatud vahejuhtumi tõttu hakkasin öösiti halvasti magama. Juba kella nelja paiku ärkasin hirmuga, et olen sisse maganud. Panin end valmis ja istusin ukse juurde, käed süles, ootama, millal lapsed ärkavad. Toolil istudes vaatasin oma sõrmi – need värisesid! Tõstsin käed korraks põlvedelt, et kontrollida, kas see on tõsi. Jah, mu käed tõmblesid silmanähtavalt.

      Alandus, häbi ja pidev hirm midagi valesti teha olid minust lühikese ajaga endassetõmbunud inimese teinud. Peakuklas-ärinaise-imagost polnud midagi järel – ainult fotod, millelt naeratas vastu mu endine, enesekindel ja rõõmus mina. Olin nädalaga muutunud omaenda halliks varjuks. Kahetsesin oma kodust uisapäisa lahkumist, tundsin koduigatsust. „Sa vana tobe paigalpüsimatu seikleja,” tümitasin end mõttes, „said nüüd, mis tahtsid!”

      Suures toas ma telekat vaadata ei julgenud. Kartsin, et järsku unustan kaamera olemasolu ning kratsin endal kogemata tagumikku või haigutan ennastunustavalt ja see jääb lindi peale. Köögis käisin kikivarvul ja hinge kinni hoides. Ladusin plastkausse nõudepesumasinasse ühtlase tempoga nagu robot, siis nühkisin kraanikausi ümbruse veeplekkidest puhtaks, üritades nii palju kui võimalik kaamera poole seljaga olla.

      Silmad on hinge peegel, ma ei suutnud taluda mõtet, et keegi jäädvustab mu pilgu – otsekui soritaks alatult hinges. Selleks, et oma tublidust demonstreerida ja olemasolu õigustada, pesin kaks korda päevas mikrolaineahju ning otsisin pidevalt uusi asju, mida korrastada või puhastada.

      Püüdsin iga hinna eest Cindi pilku vältida, kuulates teda nagu teenijanna, silmad maas. Ainult noogutasin nõusoleku märgiks. Tegin ära kõik vajaliku ja rohkemgi, et end tegevuses hoida. Niipea kui lapsed magama said, sulgusin oma tuppa. Mitte et mul olekski muud valikut olnud – ka Cindi ise lukustas end oma magamistuppa juba pool kaheksa õhtul. Peale seda jäi maja haudvaikseks.

      Loomulikult ei saanud õhtuti Cindiga veiniklaasi taga sõbrannatamisest juttugi olla. Samas polnud mul ka üksi kuhugi minna. Kesklinn oli kaugel, ümberringi laius miilidepikkune eramurajoon. Iga mõnekümne meetri järel kõrgus järjekordne iseloomutu karpmaja, nagu oleks kinnisvaraarendajad rikki läinud ning lasknud sirklil ja joonlaual omapäi tegutseda. Uued hooned kerkisid kolme kuuga. Kusjuures ehitusmaterjalid ja – meetodid, mida kasutati, olid minu jaoks seninägematud ning panid imestusest ahhetama. Huvi pärast jäädvustasin fotokaga aeg-ajalt ühte ja sama kohta. Piltidelt on näha, kuidas silmapiir paari kuuga muutus. Majakarpe aina kerkis ja kerkis – näis, et ostjatest puudust ei tule.

      Mul polnud linnaosa

Скачать книгу