LITMIR.BIZ

      Järgmisel hommikul ärkasin jälle laste kilgete peale. Pesin hambad puhtaks, tõmbasin riided selga ja astusin toast välja.

      Ameerikapärases köögis-elutoas oli pool suurest valgest ruumist kaetud valge vaibaga, teine pool kiviplaatidega. Et vältida perenaise huviorbiiti jäämist, asusin lastega tegelema. Lasin neil endale mänguasju näidata, nautides mudilaste kudrutamist.

      Kuid teise päeva pauk ei jäänud tulemata. Laua äärde istudes teatas Cindi, et peab mulle midagi tähtsat ütlema – et selle ütlemata jätmine oleks seadusvastane. Jäin hinge kinni pidades ootama. Ta heitis ebamäärase pilgu kusagile mu pea kohale ja ütles kapi otsa näpuga sihtides: „See seal on kaamera! See mitte ainult ei vaata, vaid ka lindistab.” Kõnetempot kiirendades ja köhatades lisas ta: „See on muidugi rohkem küll varaste pärast… aga paratamatult jääb peale ka kõik muu, mis toas toimub.” Keerasin pea aeglaselt sinnapoole, kuhu perenaine oli osutanud – jah, sealt paistis must, peaaegu märkamatu juhtmekene tillukese kaamerasilmaga.

      Cindi muudkui seletas midagi, aga mina mõtlesin ainult juustutükile, mille olin eelmisel õhtul taskusse libistanud. Selle nurga alt pidi kaamerasilm seda hästi tabama. Olin halvatud! Mis siis, kui perenaine avastab mu juustunäppamise? Kas ta helistab siis politseisse ja mind pannakse juustutüki varastamise eest vangi?

      Suure pingutusega end valitsedes ja salamisi rahustavaid hingamisharjutusi tehes katsusin perenaise jutule keskenduda. Järgnes joru reegleid ja meeldetuletusi. Sain teada, et ma ei tohi telefoni vastu võtta, võõraid koju tuua, televiisorit koos lastega vaadata, küünlaid põletada, aknaid avada, toitu köögist välja viia ja nii edasi. Nõusid tohtisin pesta ainult nõudepesumasinas, sest niisama voolava vee all pestes ei saavat need piisavalt puhtaks. Nõusid peab desinfitseerima.

      Lisaks kohustas perenaine mind tundma õppima maja ustele paigutatud andurite signaale: eesukse andur, garaaži andur ja tagaukse andur. Tagauksest sai välja basseini juurde – kui lapsed peaksid märkamatult tagaukse lahti tegema, annab andur sellest märku. Mul oli lastega keelatud basseini äärde minna, rääkimata ujumisest. Mikinzi ja Alek võisid supelda vaid oma vanemate juuresolekul.

      Kuulasin ja noogutasin. Neelatasin, et mind ei lämmataks klomp, mis oli kurku tekkinud. Sõjavägi, mitte haigla – korrigeerisin saabumispäeval jäänud muljet.

      Seejärel teatas perenaine tähtsalt, et järgmisel päeval läheb ta kodust ära ning jätab mu lastega üksi. Dramaatiliselt silmi kissitades ja mind pilguga puurides tuletas ta meelde, et need lapsed on talle siin ilmas kõik – kui nendega peaks midagi juhtuma, siis…

      Hoidsin end tagasi, et mitte tseremoniaalselt kulpi lüüa. Ootasin järgmist päeva kui hingeõnnistust. Lootsin, et Cindi läheb tööle, ja tundsin juba ette kergendust, et jääme lastega terveks päevaks omapäi. Mul polnud Mikinzi ja Alekiga mingeid probleeme. Lapsed nagu lapsed ikka, toredad, mängualtid ja armsad. Pealegi näisid nad must siiralt rõõmu tundvat!

      Olgu etteruttavalt öeldud, et põngerjate seltsis suutsin õnneks ka ise pingest vabaneda, et mitte hulluks minna selle seitsme kuu jooksul, mis ma valges vanglas vastu pidasin.

      Järgmisel hommikul väljusin toast alles siis, kui kuulsin köögis hääli. Nosisime plastkaussidest magusaid krõbinaid piimaga, siis lippasid lapsed mängima. Cindil ei paistnud äraminekuga kiiret olevat. Ta läks oma tuppa, et sealt tunni aja pärast kergelt meigitud ja föönitatud kujul väljuda. Riietus oli tavapärane: heledad teksad, T-särk ja valged tennised. „Ma lähen paariks tunniks raamatukokku,” teatas ta tähtsalt.

      Raamatukokku? Paariks tunniks? Olin lootnud, et ta läheb kogu päevaks. Puusa peal rippus perenaisel piipar. Vähemalt kolm korda seletas ta, et ükskõik millise probleemiga pean kindlasti talle kohe piiparile märku andma, et ta saaks mulle tagasi helistada. (See oli siis ainus elujuhtum, mille puhul võisin lauatelefoni vastu võtta.) Ausalt öelda tundus kogu see piipariga jahmerdamine mulle hirmus aegunud, aga ma kehitasin õlgu.

      Kui Cindi end viimaks minekule asutas, hakkas Alek nutma ja hoidis emmest kõvasti kinni. Lootsin, et naine paneb karjuva lapse mulle sülle ja läheb lihtsalt ära, kuid ta viis mudilase hoopis tuppa tagasi ning hakkas pikalt-laialt seletama, miks emme peab ära minema ja et emme tuleb varsti tagasi ja et emme armastab oma väikest Alekit ega jäta teda kunagi maha. Olin meeldivalt üllatatud! Mu kiirustav ja närviline perenaine leidis aega, et last rahustada ja talle olukorda selgitada. Poiss jättiski peagi nutu, ei mingit trotsi ega suurt skandaali, ning ronis ema sülest maha. Juba ta mängiski omaette.

      Andsin käega märku, et nüüd oleks Cindil õige hetk minema lipsata, laps ei märkakski seda, kuid perenaisel polnud kiiret. Ta pidas paremaks mulle väikse loengu pidada: „Ei, ei, isegi kui laps nutab ema äraminekul, on siiski parem, et ta teadvustab seda ja saab aru, et ema tuleb tagasi, sest kui ta äkki mänguhoos avastab, et ema on salaja ära läinud, võib ta arvata, et teda on maha jäetud ja ema ei tulegi tagasi. Ainult nii saab lapsele õpetada usaldust.”

      Kuldsed sõnad. Milline ausus ja arvestamine lapse tunnetega! Esimest korda oli mul meeldivoma perenaist kuu-lata – tema hääl tundus pingevaba ja siiras. Kuigi ma olin taas käitunud tema meelest valesti, oli kuuldud mõtteavaldus siiski kõigist senistest sümpaatseim. Hetkeks isegi tundus, et ta räägib minuga kui võrdsega, mitte ülevalt alla nagu teenijaga.

      Tore oli näha seda inimlikku tahku Cindis. Pead tõstis lootus, et vahest muutub kodune õhkkond siiski ajapikku sõbralikumaks.

      Paar minutit hiljem astus ta toast välja, hüüdes ukse pealt veel kord kõva selge häälega head aega. Alek jooksis emmele järele, jäädes paarikümneks sekundiks uksele tihkuma, kuid unustas siis oma mure ning tormas õe juurde mängima.

      Sellega oli pesamuna nutudraama lahendatud. Rohkem ei tulnudki kordagi ette, et Alek oleks ema lahkudes tönnima hakanud.

      Uks sulgus Cindi järel. Hingasin sügavalt sisse ja kasutasin võimalust majas natuke põhjalikumalt ringi vaadata. Palusin, et lapsed mulle oma tuba näitaksid. Sellal, kui nemad mulle enda mänguasju demonstreerisid, jõudsin kindlaks teha, et nende toas kaamerat pole. Hingasin kergendatult. Otsustasin, et suurema osa ajast veedamegi lastetoas.

      Köögis olev salasilm oli mind

Скачать книгу