LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei tekita. Tekib vaid miljon küsimust.

      „Misasja?” suudan õhku ahmides lausuda. Küsimus, mis iseenesest on pigem retooriline ega nõuagi otsest vastust, vaid vallandab hulgaliselt teisi küsimusi. Millal? Kellega? Lolliks oled läinud või?

      Mu mõistmatusel ei ole piire. Anna – ja abiellub! See lihtsalt ei mahu mulle pähe.

      „Jah, ma abiellun ja kolin juba homme välja.”

      „Kes ta siis on? Ja miks mina temast midagi ei tea?”

      „Me kohtusime restoranis, ta on mu töökaaslane. Pakistanist.”

      Kaua Anna on nüüdseks juba restoranis töötanud? Kolm päeva? Igal juhul naeruväärselt vähe selleks, et töökaaslasega abielluda. Vean kihla, et ta ei tea mehe perekonnanimegi. Kuid pärast mehe päritolumaa avalikustamist hakkab mulle kohale jõudma, millega siin tegemist võib olla. Siiski ei ole ma endas päris kindel ja lasen Annal rahulikult selgitustööd jätkata, sest selleta minu näoilmet arvestades lihtsalt ei saa.

      „Tead, Kristiina, see ei ole päris traditsiooniline abielu, nagu sa arvata võid. Mul on hädasti raha vaja ja temal hakkab elamisluba lõppema. Nii et majanduslikel ja ratsionaalsetel kaalutlustel on see hetkel ainuõige otsus.”

      „Sõlmite fiktiivse abielu või? Miks sa seda teed, Anna? Maksab ta sulle siis tõesti nii palju?”

      „Kaks tuhat eurot. Ma olen isale võlgu,” lisab ta hetke pärast justkui vabandust paludes.

      Kaks tuhat eurot! Seda on ju nii vähe! Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et keegi oleks nõus võhivõõraga leivad ühte kappi panema, riskima ametivõimudele vahelejäämisega, elama aastaid pidevas hirmus, et keegi kontrolli käigus nende elamisse sisse sajab, ja seda kõike näruse kahe tuhande euro pärast, näruse kolmekümne tuhande krooni pärast.

      Siiski hakkan mõttes kalkuleerima, kui suure summa eest ma ise oleksin nõus sellise abielu sõlmima. Kõik me oleme müüdavad, jõuab minuni igihaljas ja põhjapanev tõetera.

      Ega Anna ole ju esimene tüdruk Iirimaal, kes sellise otsuse vastu võtab. Kindlasti ka mitte viimane. Poisid on rääkinud, kui paljud naisterahvad, tihti slaavi päritolu, neile „abieluettepaneku” on teinud. Lausa hämmastav, milleks on inimesed valmis ainuüksi raha nimel.

      „Mis siis nüüd edasi?” küsin Annalt, sest tundub, et ta on oma otsuse langetanud ja minul ei ole siinkohal mingisugust sõnaõigust.

      „Asi pole üldse nii keeruline ja trööstitu, kui sulle näib. Ta on tegelikult päris tore poiss, temaga kannatab mõnda aega ühe katuse all elada küll. Kes teab, äkki teeme temaga mõned pildidki, laseme ära raamida ja seame kaminasimsil aukohale.”

      Seda kaminat tahaksin ma näha, mõtlen endamisi. „Kui kaua te siis abielus peate olema?”

      „Vähemalt viis aastat,” tuleb kiire ja konkreetne vastus. Viis aastat tundub mulle, kahekümne kolme aastasele tüdrukule, suisa igavikuna. Annast ma parem ei räägigi, äsja gümnaasiumi lõpetanule tähendab see vist küll sajandipikkust abielu. Nõjatan selja vastu jahedat seina ja ei oskagi enam midagi lisada. Äkki peaks palju õnne soovima?

      Anna jääb samuti vait, justkui oleks kõik järsku öeldud, keerab selja ja läheb trepist üles oma väheseid asju pakkima.

      MINU ESIMENE TÖÖKOHT

      Järgmisel päeval olengi üksi viie poisiga suurde majja elama jäetud.

      On päikeseline pärastlõuna. Meespere on tööl ning olen mõnda aega täiesti omapäi. Süütan kamina ees sigareti ja mõtlen Annast. Kuidas tal läheb? Kas meist oleks tulevikus sõbrannad saanud? Kas ta kunagi kahetseb abiellumist? Minu mõttelõng katkeb telefonihelina peale. Võõras number.

      „Kas see on Kristiina?” küsitakse teisel pool ragisevat telefoniliini.

      Minu jaatuse peale tuleb instruktsioone justkui kuulipildujast: „Tere! Olen Keerulise Iiri Nimega naisterahvas. Ma helistan selle tööpakkumise pärast. Kas sa saaksid, palun, homme oma tulevase ülemusega kokku? Palun kirjuta aadress üles.”

      Rebin kaminasimsilt esimese ettejuhtuva paberi ja üritan aru saada, kuhu ma pean minema. Kirjutan paberile enamvähem häälduspärase tänavanime, pealegi annab Keerulise Iiri Nimega naisterahvas mulle nõu, et sinna saab bussiga number neli. See rahustab veidi.

      „Homme kell üksteist siis. Ole tubli ja kõike head tulevikuks.”

      Järgmine hommik. Kaheksateist minutit puudub üheteistkümnest. Buss keerab mere äärde ja ma hoian silmad pärani, sest Keerulise Iiri Nimega naisterahvas ütles eile, et just mere ääres mu töökoht asubki.

      Vaatan vasakule ja paremale, et tabada õige mahaminemise hetk. Vasakule muidugi eriti mõtet vaadata ei ole, sest kahtlen, kas bensiinijaam on keset merd ehitatud. Ega see mõni naftaplatvorm ole. Märkan kaugel eemal sinist bensiinijaamakatust ja suuri teeäärseid plakateid. Vajutan kiirelt bussi peatumisnuppu. Bussijuht peatab sõiduki ja avab uksed. Tänan teda sõidu eest, ja see on siinmail lausa kohustuslik, nagu kooliharidus Eestis – bussijuhti tänavad absoluutselt kõik.

      Siin ma siis töötama hakkangi, mõtlen ümbrust vaadates. Meri ulatub peaaegu maanteeni välja. Valgest liivarannast ei ole juttugi, mereäärne riba on kaetud asfaldiga, et jalakäijatel oleks mugav kõndida ja lastevanematel vankrit lükata. Ju siis liivarannad asuvad kuskil mujal, mitte Sandymountis. Rohelised puust pingid on peenest uduvihmast niisked ja inimtühjad, taamal sörgib mõni harrastussportlane, muidu on kõik vaikne ja inimtühi. Merekohina summutab paremale jääva maantee täisvereline liiklus, mis isegi lõuna ajal vaibuda ei taha.

      Lähen üle tee ja süütan sigareti. Mõni minut on veel aega. Tõmban suitsu sealsamas bensiinijaama nurgal. Lähemale igaks juhuks minna ei julge, sest bensiinijaamas lihtsalt ei suitsetata. Loodan, et töötajatele on selleks tarbeks ikka mõni poetagune nurgake ette nähtud. Küll varsti saan selgust. Niimoodi mõtiskledes märkan, et mulle läheneb lühemat kasvu, kergelt kiilaneva pea ja õllekõhuga keskealine meesterahvas. Minuni jõudes sirutab ta terekäe ja lausub üllatavalt sõbralikult:

      „Tere, mina olen Mister G, sinu tulevane mänedžer. Ja sina oled vist…”

      „Kristiina,” vastan. „Loodan, et jõudsin õigeks ajaks,” lisan, kuigi tean selletagi, et ei jäänud hiljaks. See lihtsalt ei ole mu loomuses. Sissemagamine – see on muidugi teine asi.

      „Jõudsid küll õigeks ajaks. Tule aga edasi, paljud on juba kohal, ma tutvustan teid omavahel.”

      Viskan suitsukoni laia kaarega teisele poole maanteed ja järgnen Mister G-le, kes kiirel sammul ja seejuures kätega pisut liiga elavalt hoogu andes poe poole suundub.

      Poodi sisenedes näen, et koht ei ole veel avatudki, vaid alles valmimisjärgus. Seinad on juba püsti ja põrand betoonitud, aga viimane lihv on andmata. Selle all pean ma silmas seda põhilist, mis poe poeks muudab – nimelt kaupa. Ja kauba väljapanekuga hetkel tegeletaksegi. Märkan india päritolu noormeest ja hiina tüdrukut, samuti üht mustanahalist tüdrukut, kes, nagu hiljem välja tuleb, on jamaicalane. Siis olen veel mina, üks lätlane ja isegi iirlane. Ühesõnaga, päris kirju seltskond.

      Mister G teeb meid tuttavaks. Aga nimed ei jää mulle iialgi esimesel korral meelde, ilmselt tuleb tutvumist hiljem korrata, siis juba Mister G abita. Hetkel aga on kõik kibedas tööhoos. Šokolaadid, kartulikrõpsud, karastusjoogid ja muu kraam tuleb riiulitele laduda. Kaubaartikleid on mustmiljon ja tundub lausa võimatu kõigega valmis saada juba ülehomseks hommikuks, kui on plaanis uksed avada.

      Mulle surutakse pihku patakas hinnasilte, mille väljarebimisele ja õigetesse kohtadesse paigutamisele minu esimene tööpäev enamjaolt kulubki. Muuks aega üle ei jäägi, kuni kell saabki märkamatult viis. Ahjaa – töövormi saame ka, kollase ja minule esmapilgul liiga suure. Ja kirju kaelarätiku, ja nimesildid. Mulle on mõistetamatu, mis nende töörõivastega õieti lahti on. Tööriiete disaineriteks palgatakse justkui nimme maailma kõige halvema fantaasiaga inimesed,

Скачать книгу