LITMIR.BIZ

      Priidu sõpru oodates jõuame omavahel tuttavaks saada ja pool elulugugi ära rääkida. Õhtu on käes ja on viimane aeg oma kohvrid hostelist ära tuua, enne kui need hävitamisele lähevad. Administraator ei tee meile etteheiteid, et oleme oma varanatukese terveks pikaks päevaks tema hoolde jätnud.

      Hostelist väljudes näeme, et Priidu sõbrad on kohale jõudnud. Nad näevad välja nagu Suur Peeter ja Väike Peeter. Suur Peeter on ahelsuitsetaja, see saab meile esimese kümne minuti jooksul selgeks. Väike Peeter ei suitseta, samuti ei ela ta majas, kuhu me teel oleme. Ta on lihtsalt Suure Peetri sõber, kes ei suuda vastu panna kiusatusele kahte eesti tüdrukut oma silmaga üle kaeda. Tundub, et eestlasi ei olegi siin vist nii palju, kui statistika kajastab, või siis on kõik kaasmaalased ühtlaselt üle Dublini hajutatud, mis teeb nendega juhuslikult kohtumise keeruliseks.

      Teel Phibsborosse, kus me tänu õnnelikule juhusele elama hakkame, põikavad Suur ja Väike Peeter läbi pisikesest poest – neid on siin iga mõnekümne meetri tagant. Nendest poodidest saab osta kõike hädavajalikku, alates ajalehtedest ja lõpetades söögipoolisega. Just viimase järele poisid hetkel lähevadki.

      „Mida teie süüa tahate?” küsib Suur Peeter ja osutab letile, kus eraldi kausikestes on ritta seatud majonees, lehtsalat, sink, kana, tuunikala, mais ja nii edasi.

      „Täiesti ükskõik. Valige ise,” ütleme, sest meil pole õrna aimugi, mida sealt valikust tahta.

      „Neli roll’i4 palun,” esitab Suur Peeter hiinlasest teenindajale tellimuse. Too võtab neli pikka krõbedat saia ja lõikab pikuti pooleks, jättes ühenduskoha lahti lõikamata. Seejärel määrib ta mõlemad saiapooled või ja majoneesiga ning hakkab nendesse täidist laduma. Kaks singi ja juustuga, kaks kana-filee ja salatiga. Osava liigutusega surub ta kaks poolt kokku ja keerab paberisse. Suur Peeter võtab neli kuuma täidetud saia vastu ja suundub kassasse ostude eest maksma. Müüja selja taga on ritta seatud tundmatute nimedega sigaretid. Märkan hinnasilte ja olen minestamise äärel – üks pakk sigarette maksab üle seitsme euro. See teeb ju kõvasti üle saja krooni paki eest! Mind läbivad hirmujudinad ja kirun end mõttes, et pidin ma üldse kunagi suitsetajaks hakkama. Suitsude eest tuleb siinmail ju lausa hingehinda maksta. Märkan, et müügil on ka poole väiksemad pakid. Maksavad need siis umbes kolm ja pool eurot. Röövimine seegi.

      Seades samme O’Connell Streetile, et Phibsborosse viiva bussi peale minna, on mul nüüd esimest korda pärast linna saabumist aega korralikult ringi vaadata. O’Connell Street on kõige tähtsam kesklinna tänav, aga mitte sugugi nii pikk ja lai, nagu peatänavalt eeldada võiks. Tänava lõunapoolses otsas, linna poolitava jõe läheduses, kõrgub taevasse kummaline roostevabast terasest torn, mis näeb välja nagu suur nõel. Lähemal vaatlusel on see lausa hiiglaslik monument, mille alumise osa läbimõõt ulatub kindlasti oma kolme meetrini ja kõrgus tublisti üle saja meetri. Otse monumendi all seistes ja üles vaadates tundub, et selle ahenev tipp kaob otsaga pilvedesse.

      „See on Spire,” ütleb Väike Peeter. „Nendele, kes linna hästi ei tunne, on see populaarne kohtumispaik. Lihtne on ju öelda, et saame Spire’i juures kokku, sest ei ole vist küll inimest, kellele see monstrum märkamatuks jääks.”

      Vaatan imetlusega seda modernset skulptuuri, mis oma lihtsuse ja materjaliga on tugevaks kontrastiks ülejäänud kesklinnale – see näib Spire’i kõrval veelgi madalam, kui esialgu tundus. Majad on pea eranditult nelja-viiekorruselised, mis jätab petliku mulje, et tegu ei olegi südalinnaga.

      Rebime saia ümbert paberi ja asume süües bussijaama poole teele. Selgub, et Phibsboro ei ole üldse kaugel, kõigest paar kilomeetrit põhja poole, aga meie kohvreid arvestades on siiski mõttekam bussiga minna. Busse läheb sinna meeletu hulk, nii et valime selle, mis kõige esimesena saabub.

      Maja asub St Peter’s Roadil, mis on oma nime saanud lähedal asuva Püha Peetri kiriku järgi. Kahekordne punasest tellisest maja on tegelikult ridaelamu, kuid elamised on omavahel eraldatud kõrge aia ja põõsastega. Majauks on üllataval kombel potisinine, jättes pruunikaspunasel taustal sünge ja raskepärase mulje. Selle keskel ilutseb taas nikerdustega metallkoputi. Enamik Dublini vanemast arhitektuurist on Georgian style’is ehk kunagise Suurbritannia ja Iirimaa kuninga George’i ajastule iseloomulikus stiilis – majad on üldjuhul pruunikad, kitsaste pikkade akende ja kõrgete lagedega ning värvikirevate ustega. Dublinis ei kardeta ka praegu värve, linna ehivad kuldkollased, erkpunased ja mürkrohelised majauksed.

      Uksi siin vist ei lukustata, tundub mulle, kui Suur Peeter meid majja juhatab. Esimese hooga ei saa ma aru, kas siin on remont pooleli või mis. Milline kohutav korralagedus, eriti just elutoas, kus on roosad seinad ja salatirohelised tugitoolid ning nurgas vedelevad tapeedirullid… Kõige selle keskel vestleb elavalt toatäis noormehi, kes meie saabudes korrapealt vait jäävad ja meid uudishimulikult vaatavad. Vaikus kestab kõigest sekundi ja jutuvada algab taas. Tuleb välja, et tagasihoidlikkusega kedagi neist õnnistatud ei ole ja juttu jagub hilise õhtutunnini.

      Suure Peetri lahkusel ei näi piire olevat. Ta loobub ajutiselt oma ülemise korruse toast, et me saaksime end seal sisse seada ja ilusti välja puhata. Ise magab ta järgnevatel päevadel all elutoas, ja ei mingit vastuvaidlemist! Madrats, mis enne oli seina najal püsti, lastakse voodiks alla ja sellest saab Suure Peetri ase.

      Vaielge vastu, kui tahate, aga mina arvan, et eestlased on tegelikult vägagi abivalmis rahvas. See lihtsalt avaldub veidi ebatraditsioonilistes ja ekstreemsetes olukordades. Nagu näiteks meie tänane päev.

      Pärast seda, kui elukohaprobleem lahendatud ja asjadki juba kohvrist välja tõstetud, meenub mulle järsku,

Скачать книгу