ТОП просматриваемых книг сайта:
Katkenud armastus. Ulvi Kullerkupp
Читать онлайн.Название Katkenud armastus
Год выпуска 2014
isbn 9789949922482
Автор произведения Ulvi Kullerkupp
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ma luban, et ootan sind! Ja me näeme juba kahe nädala pärast, kui Tallinnast koju tuled, eks!“ Nende sõrmed olid kokku põimunud ja ninad vastamisi. Suudlused muutusid kuumemateks ja embused kirglikumaks. Anna palus Silveril tekk maha laotada ja nad heitsid sellele pikali.
„Ma armastan sind, Silver! Luba, et meie armastus ei unune kunagi. Ma ei lakka sind iialgi armastamast!“ muutus neiu äkitselt härdaks. Noormees suudles Anna silmi ja nägu ning lohutas teda. Tal oli raske ette kujutada, kui ränk võib lahusolek olla pärast sellesuvist kokkukasvamist. Olid nad ju ühise katuse all nüüd mõlema kodus öid veetnud ja tundsid end üha enam paarina. Nende suhe polnud enam kellelegi saladus.
Kuni septembrini ei varjutanud miski nende õnne, kuid siis ühel varahommikul tuli emotsionaalne lahkumine Silveri koduväravas ja pärast seda saabus Anna jaoks aeg, mis kattis kõik ilusa nagu tume linik. Naine käis norus peaga ringi, miski ei maitsenud, ei pakkunud rõõmu. Tema päevi täitsid nüüd majapidamis- ja aiatööd ning hommikuti müüjakohustused kohalikus toidupoes. Õhtuti kuulas ta oma toas muusikat, kuid kõik laulud meenutasid Silverit ja ajasid nutma. Ta tundis end üksiku ja mahajäetuna.
Aeg-ajalt jooksis ta tänavanurgale telefoniputkasse, et püüda Silverit ühikanumbril kätte saada. Vahel see õnnestus, kuid mõnikord oli Silver majast välja läinud ja siis tuli loota, et järgmisel õhtul on rohkem õnne.
Noormees oli eemalt kuulates nagu teine inimene, konkreetne, napisõnaline ega maininud kordagi, et ta Annat igatseb või armastab. See tegi Annale väga haiget ja koduteel nuttis ta end hingetuks.
„See on põrgulikult raske!“ teatas Anna esimese asjana, kui Silver paar nädalat hiljem reede õhtul koju tuli ning Anna tema uksest sisse tormas.
„Meie päralt on kaks pikka päeva, need kuuluvad ainult meile!“ vastas Silver teda kirglikult emmates. „Sõidame linnast välja, vana pärna juurde.“
Seekord ei mallanud nad tekilaotamisele aega raisata ja jagasid armastust kiirustades, poolistukil, vanalt pärnalt tuge võttes. Hiljem, rahunenult tõusid nad puu najale seisma, külg külje vastas, sõrmed vaheliti.
„Nad saadavad meid sõtta!“ pahvatas Silver. „Linna peal juba jutud käivad, et kõik, kes novembri esimesel nädalal sõjaväkke võetakse, saadetakse kuskil mägedes mingit konflikti maha suruma. Igavene jama!“
„Mis, mida, sõtta, kas kuskil käib sõda?“ imestas naine, kes ei suutnud korraga aru saada, millest mees räägib. Anna mõtles nende armastust täis suvele, kus ei olnud ruumi sõjauudistele.
„Jah, ja Nõukogude Liit saadab sinna oma väed, nii nagu ta ka Afganistani on saatnud,“ jätkas Silver. „Ma pean midagi välja mõtlema, ma pole mingi sõdur, ma ei oska ju relvagi käes hoida, meist saab seal vaid kahuriliha.“
Noormees jätkas rutakalt: „Isa arvab, et ma pean vait olema ja oma aja ära teenima, nagu kord ette näeb. Kas ta siis ei saa aru, et võin seal sõjas surma saada?“
Silveri pilku täitis ahastus ja ta hakkas hääletult nuuksuma. Anna laotas oma käed ümber noormehe kaela ja surus oma näo tema näo vastu: „Ei, ma ei taha, et sa sõtta lähed, see on nii ebaõiglane. Kas siis pannakse sind vangi, kui sa end varjad?“
„Jah, ja saadetakse ikkagi teistele järgi ja pärast istud seal veel mitu aastat!“
Nende õnnelik taaskohtumine mattus tumeda murekoorma alla. Anna võdistas õlgu. „Kallis, sul on külm,“ ärkas Silver otsekui painavast unenäost ja tõmbas naist kättpidi mootorratta suunas. „On aeg.“ Mootorratta tagaistmel istudes hoidis Anna Silveri ümbert nii tugevasti kinni, et käed lausa surisesid. Tema kõrvus vihisesid need kaks sõna: on aeg…
Nädalavahetusel kogunesid nende ühised sõbrad Silveri poole. Kõik rääkisid rõõmsalt läbisegi, mida nad on viimasel ajal teinud. Peaaegu kõik olid läinud edasi õppima, kes Tallinna, kes Tartu ülikooli. Kõigil oli jagada uusi muljeid. Mingil hetkel asendus rõõmus sumin aga ehmatava vaikusega.
„Ma olen samuti neid sõjajutte kuulnud,“ poetas Margus otsekui möödaminnes. „Mida sa ette võtad?“
„Ma ei tea. Kas ma saan üldse midagi teha?“ Silver tundis end häirituna, tume teadmatus pani neelatama. „Ah, ärme täna sellest räägime. Täna on meil pidu!“ Ta valas klaasidesse viinakokteili ja peatselt taastus toas endine rõõmus sumin.
Silver läks Anna juurde, surus suu tema kõrva juurde ja sosistas: „Kallis! Lähme tantsima!“
Pühapäeva pärastlõunal sõitis Silver tagasi pealinna. Anna ei suutnud mitu päeva mitte midagi ette võtta, masinlikult tegi ta vaid hädapärased majapidamistööd ja sulgus seejärel oma tuppa.
„No kuule, tüdruk, mine otsi siis endale uus peika, kui sa ilma elada ei oska!“ hurjutas teda ema.
„Jäta mind rahule!“ karjus muidu tasakaalukas Anna vastuseks, pani end riidesse ja uitas tunde linnatänavatel, jõudes koju alles keskööks. Uni aga ei tulnud, nutt tahtis hinge matta. Viimased päevad Silveriga, tema armastuseavaldused ja lahkumissõnad aina keerlesid tal peas. Ühelgi õhtul ei olnud ta enam Silverit kätte saanud, telefon küll kutsus, kuid toru ei võetud. „Küllap mingi tehniline rike!“ otsustas Anna endamisi, aga see ei toonud hingerahu.
Kaks nädalat möödusid kui unes, nii ei märganud ta koduste kaklemisi, vendade omavahelisi sõdasid ega vanemate käsikähmlusi – isa oli taas joomatuurides ja koju saabudes vägivaldne kõigi suhtes. Ainult Anna jäi puutumata. Neiu oli aastaid tagasi isa noaga ähvardanud, kui too teda lüüa tahtis. See ähvardus oli isal meeles ja kainena heitis ta selle üle isegi nalja.
Ema varjas oskuslikult kõigi võõraste eest oma sinikaid ja tambitud hinge. Vahel tuli tal ka soojal suvepäeval kanda pikkade varrukatega pluusi, mis varjaks muljumisjälgi kätel. Kord oli üks terasem õpetaja pööranud tema tähelepanu noorema poja järsule käitumisele ja küsinud, kas kodus on kõik korras, aga ema tõdes vaid, et igas peres on keerulisemaid aegu ja üldiselt on neil kõik hästi.
Silver tuli järgmine kord koju alles oktoobri eelviimasel nädalavahetusel. Anna tahtis välja valada kogu oma ahastuse, kuid Silver ei andnud talle selleks mahti. „Vanaemal on sünnipäev, kohe läheb buss!“ kiirustas ta asju pakkima. Ilm oli hallane ja ta ei riskinud pikka teed Lõuna-Eestisse mootorrattaga ette võtta.
Niipea kui õnnitlused olid üle antud ja kohustuslik süldilauas istumine läbi sai, hiilisid noored üles väikesesse katusekambrisse, kus nad said lõpuks nautida kirglikke suudlusi ja jagada õrnusi. Alles hommikul uinusid nad teineteise embuses.
Kui Silver pühapäeval taas Tallinna poole teele asus, suutis Anna mõelda vaid sellest, et neil on võimalus kohtuda veel ainult üks kord, enne kui mees lahkub sõjaväeteenistusse.
Anna ei suhelnud neil ootusnädalatel eriti kellegagi, ka mitte kodustega. Vanem vend Aare, kes oli murdnud sisse ühte linnaäärsesse suvilasse ja purjuspäi motikaroolis sõitnud, oli suunatud kinnisesse erikooli. Ema nuttis õhtuti patja, teda valdas häbi ja kaastunne. Noorem vend Allan peitis pea raamatusse ja õppis veel usinamalt kui enne, tuues koju ainult neljasid ja viisi. Isa püsis kodus, üle ootuste kaine ja vagusi.
Ainukesena oli Annat lohutamas Liina, kes oli Tartust paaril nädalavahetusel kodulinna käima tulnud. Koos käisid nad kinos ja korra isegi diskol. Hetkeline rõõmusolek tundus Annale aga sama hea, nagu ta oleks Silveri reetnud. Süümepiinad närisid Anna hinge veel ka mitu päeva pärast tantsuõhtut.
„Ma pean minema, isa ootab. Anna, lase lahti, ma pean tõesti minema,“ oli Silver nende lahkumishommikul konkreetne. „Me sõidame ära poole tunni pärast, kuid ma tahan veel duši alt läbi käia, mõistad?“
Anna ohkas ja lasi mehel pesema minna, hakates ise aeglaselt riietuma. Juba veerand tundi hiljem seisid nad trepil.
„Sul on nii kenad ja sügavrohelised silmad, mustad ripsmed, ma jään neid igatsema!“ Anna silmad olid taas märjad. „Palun, ära mine veel!“
Ta