LITMIR.BIZ

Скачать книгу

põe, mulle küll meeldiks su lillepilte veel saada, pealegi talle nii meeldivad su maalid ja nartsissid ongi ta lemmikud."

      „Olgu, võtame selle, on jah nartsissid ta lemmikud. Kust sina seda nii hästi tead?“ naeris Anna.

      „Teil käib ju pidevalt arutelu, et mis teile meeldib, et mina olen sinu lemmik ja Margus on Liina lemmik ja sinu lemmiklilled on krookused ja lemmikvärv must ja Liina lemmikraamat on „Triumfikaar“ ja sinul on „Vanamees ja meri“ – ma ei saa aru, kuidas see raamat üldse kellelegi meeldida võiks? Nii et näed kui palju ma teist tean. Pane see lilleline kleit täna, kas see on sul siin?“ uuris Silver.

      „Jah, ma panen siis selle, ai, ära kõdista, kuss, oota, su vanemad on siinsamas!“

      Silver suudles teda ja surus ta voodile, silitas paljaid sääri ja surus käe rinnale. Anna värises üle keha ja sasis noormehe juukseid. Suudlused olid magusad-soojad ja Silver kattis nendega Anna õlgu, kaela, käsivarsi. „Ma armastan sind, Anna, kas ma olen seda sulle juba täna öelnud?“

      „Oled, ma armastan sind ka, täna ja igavesti!“ vastas Anna naljatlevalt. Nad põimisid sõrmed kokku ja vaatasid teineteisele silma.

      „Palun, ole minu oma, ole minu oma alati, ka siis, kui ma sinna neetud sõjaväkke minema pean. Ma armastan sind!“

      „Ma olen sinu oma ja sina ole minu oma, ka siis, kui sa sealt neetud sõjaväest tuled, kas lubad?“ usutles Anna vastu.

      Silveri silmad tumenesid. „Ärme lähme Liina sünnipäevale, vaid sõidame sinna oja äärde, sinna meie pärna juurde ja veedame öö seal. Kas tahad?“

      „Läheme küll, Liina on mu parim sõbranna ja ma ei jätaks ta sünnale mingi hinna eest minemata, isegi siis, kui ma haiglas oleksin. Aga me võime ju millalgi sealt sünnipäevalt ära kaduda ja oma pärna alla minna. Kas sul mingi tekk on pakikas olemas?“ küsis Anna kleiti selga tirides. Silver aitas tal luku selja tagant kinni ja haaras neiu õlgadest, embas teda hellalt ja sosistas kõrva: „Mul on seal tekk ja saunalina juhuks, kui ennast pärast pesta tahame, ja kampsun, kui sul peaks jahe hakkama. Sa oled nii ilus!“

      Liina sünnipäeva tähistati tema onu suvilas, Haapsalust veidi eemal. Kohal oli enamik nende klassikaaslastest, mõni neiu rahvatantsurühmast ning paralleelklassist. Poisid grillisid šašlõkki ja tüdrukud valmistasid kurgi-tomati salatit. Lisaks oli Liina vanem õde teinud oma firmakooki, ülihead Napoleoni – kõik armastasid seda ega kujutanud ühtegi pidu selleta ette. Margus oli kaasa tassinud ka oma kassetika koos kõlaritega ning tants käis lausa lageda taeva all. Kõigil oli muljetamist, et kes kuhu ülikooli sisse sai või ei saanud ja kes asub tööle või praktikale ning kes suvel midagi lahedat ette võtab. Kõigil oli lõbus ja paar pudelit šampanjat oli peagi otsas.

      Aeg oli juba kõvasti üle südaöö, kui Anna ja Silveri puudumist tähele pandi. Esialgu otsiti neid suvilast, kuid peagi märgati, et aia tagant on puudu ka Silveri Jawa ning pidu jätkus nendeta.

***

      Silver trampis pikaks kasvanud rohu madalamaks ja laotas teki maha. Anna kõndis paar sammu eemale oja kaldale, kükitas, võttis kätega ojast vett ning rüüpas tubli sõõmu. Vesi oli värskendavalt külm.

      Juulikuine öö oli hämar, kuid peagi silmad harjusid. Ritsikad siristasid kõrvulukustavalt ja eemalt kostus mingi linnu hädaldav hüüd tsiiüüt-tsiiüüt. Silver haaras Anna oma embusesse ja silitas hellalt ta juukseid. Suudles õrnalt huuli ja tundis tema maitset, mis oli ühtaegu magus, hapu ja soolakas. Nad seisid kõvasti teineteise vastas, käed põimunud kallistuseks. Kerge tuul liigutas Anna juukseid ning kleiti.

      Silveri käed liikusid Anna õlgadele ja ta tõmbas vasaku käega ettevaatlikult Anna kleidilukust. Avas selle, silitas Anna paljast selga ja avas rinnahoidja. Siidkleit langes maha, Silveri käed liigutasid hellalt ka rinnahoidja eemale. Anna seisis Silveri ees püksikute väel ja väristas õlgu: „Ei, mul ei ole külm, ma lihtsalt kardan natukene, kallis.“

      „Sa oled nii ilus! Ma tahan sind täna, tahan päriselt, Anna. Ma ei tee sulle haiget, ma luban, ma armastan sind!“ lausus Silver ja imetles neiut. Anna õlgadeni juuksed olid otstest kaardu koolutatud, tema pruunikas-rohelised silmad olid sügavad-selged, pikad ripsmed täiuslikud ning huuled kauni kaarega, kumerad ja pehmed. Mees haaras neiu näo oma käte vahele ja suudles teda laubale, silmadele ja suule, siis kaelale. Paitas õlgu, selga, rindu järjest kirglikumalt.

      „Saa minu omaks, Anna,“ sosistas ta. Silver avas oma särgil nööbid ja lasi sellel murule kukkuda. Ta toetas neiut käega selja tagant ja suunas ta tekile. Kummardudes suudles ta neiu õlgu, rindu, silitas kõhtu. Anna sulges silmad ja võbeles mõnust, ihast noormehe vastu. Ta paitas kätega Silveri selga, õlgu, pead, kaela. Suudles kirglikult ja maitstes vastu, noormehe nägu oli soolane ja kuum.

      „Ega sul külm ei ole?“ küsis Silver ja tõmbas oma särgi neiule peale.

      „Ei, ei ole, ära pane seda, ma tahan sind täna armastada, kallis. Mul ei ole külm,“ vastas Anna ning suudles teda uuesti ja uuesti.

      Tuul sahistas ojaäärsel murul ja kaugusest kostus uuesti hädaldav tsiiüüt-tsiiüüt. Oli kuulda vaid kahe armastaja suudlusi, paitusi, sosinat. Nad ei rääkinud rohkem, vaid küsisid ja vastasid silmadega, nii, nagu seda vaid armunud oskavad. Noormees liigutas hellalt armastatu jalgu, nihutas end ja noorte kehad põimusid kokku. Suletud silmad avanesid ja sulgusid taas, huuled kohtusid, et eemalduda vaid hetkeks, hingamiseks ja oheteks. Käed paitasid põski, rindu, kaela, sääri, tuharaid. Noormehe liigutused olid hellad ja aeglased, neiu julgustas teda silmadega, haaras kätega Silveri vöökohast ja surus ta tugevamalt enda vastu. Noormees värises, lasi enda Anna vastu ja sosistas: „Kas sul oli hea, kallis?“

      „Jah, aga sul?“

      „Ma armastan sind, palun ole minu oma alati!“ sosistas Silver edasi. „Sa oled nii hea!“

      Armunud istusid teineteise embuses, seljad vastu vana puud. Aovalgus laskus üle niidu ning linnud alustasid oma hommikutervitushüüde.

      „Ma lubasin emale, et aitan teda poes, täna on kaubapäev. Mis kell on? Kas viid mu koju?“ katkestas vaikuse Anna.

      „Kell on viis hommikul, vara veel, lähme kõigepealt meile, saad end puhtaks pesta ja natukene ka magada, sealt on lühem maa poodi,“ vastas Silver.

      „Ma armastan sind, Silver!“ jätkas Anna ja suudles noormeest uuesti. Ta tundis, et huuled olid öistest suudlustest hellad ja silmad väsinud ning keha rammestunud.

      „Ma olen nüüd tänasest sinu naine, igavesti, kas kuuled!“

      „Ja mina olen sinu mees, igavesti, kas lubad? Ka siis, kui ma peaks sõjaväkke minema. Kui ma sealt tagasi tulen, tahan vaid sinuga olla, sa oled mulle nii kallis!“ embas Silver vastu. „Tead, teeme nii, et tuleme alati 28. juulil siia pärna alla tagasi ja oleme siin, nii nagu me täna öösel olime, kas oled nõus?“

      „Jah, teeme nii, siin sain ma päriselt sinu omaks,“ vastas Anna õnneliku naeratuse saatel.

      Anna ja Silver külastasid oma salakohta sageli, nad tulid vahel varahommikul, vahel südapäeval, nii suvises äikesevihmas kui hilissuvises ööpimeduses. Nende ojaäärsest kohtumispaigast sai nende unistamiste ja armastuse jagamise koht. Vana pärn pakkus kaitset.

      Suve lõpus, kui ees ootasid Silveri õpingud pealinnas, tulid nad salapaika valusa teadmisega, et ei saa siia naasta paar nädalat.

      „Sa võiksid minuga koos Tallinnasse tulla, mõtleme midagi välja, ma räägin vanematega,“ alustas Silver. „Ma ei taha sinuta olla.“

      „Ma ei saa, lubasin emale, et aitan teda seni, kuni mul mingit kindlat töökohta pole. Ja vendadega on ka kogu aeg probleeme,“ vastas Anna ohates. „Kuhu sa mu seal linnas paneksid ja mis ma tegema hakkaksin? Pealegi tuleb sul ju novembris ikkagi sõjaväkke minna. Vastik sõjavägi, mõtle, kaks aastat!“

      „Ma ei tea, mis saab, ei taha üldse minna, võiks endale mingi vigastuse hankida,“ jätkas Silver.

      „Mis sa räägid, ma küll endale mingit santi ei taha, sul põlv niigi haige. Kuidas

Скачать книгу