Alma - Oskar Lõvi

Скачать книгу

olen koolitamisega juba oma osa kätte saanud.”

      “Seda küll, Jaan, aga õdede asi pole kuigi kindel, tuleb mõni poiss ja viib minema – ega meie kehvas talus tahagi keegi rassida peale meie endi.”

      Isa sõnad panid mind mõtlema ja tegid meele kurvaks. Isa tahtis, et tuleksin tallu tema tööd jätkama, aga varem oli ta tihti väitnud, et soovib oma lastele kergemat põlve kui talutööd. Vist oli ta nüüd minu võimetes kahtlema hakanud, kuna mu äsjane vastus oli põiklev ja ükskõikne.

      Sõitsime vaikides edasi.

      Varajane talv oli laskunud maale. Lagendikud ja väljad kandsid valget sametist vaipa, tumeda linikuna katsid kuusemetsad maastikku ja ojaveed õmblesid hõbedaste niitidena katkisi vaibaääri nagu habrast palistust looduse kuuel. Üle tee oli jooksnud jänes ja jätnud sügavad jäljed pehmesse lumme. Minus nõksatas ürgne jahimehekirg. Oleksin hüpanud saanist, et looma jälitada.

      Isa üritas uuesti:

      “Talu on meil nüüd küll kehv, aga kui kõrvaldada kivid, kuivatada heinamaad ja kraavitada mõned põllud, siis saaksime korraliku talu.”

      “See vajab palju rassimist ja kondimurdmist,” arvasin mina.

      “Õigus ta on, aga selle-eest saab koht armsaks. Kui mul veel talu ei olnud, siis mõtlesin, et oleks mul raasukenegi oma maad, küll ma teda hariks ja küll teda armastaks. Kui ma viimaks talu kätte sain ja rassima hakkasin, muutus ta nii armsaks, et ei taha teda kellelegi võõrale pärandada.”

      Isal oli õigus. Ta ei olnud veel vana, alles üle viiekümne astunud ja osa elu veel ees, aga juba muretses ta talu tuleviku pärast.

      Olime jõudnud metsa vahele. Puud ja põõsad suikusid talvist und. Okstel paindusid paksud kumerad lumepatsakad nagu taevased pilvetükid.

      “Kui nüüd tõuseb tuul, siis on tuisul tegemist,” lausus isa lahtisele lumele osutades.

      Jõudsime viimaks koju. Ema oli õuel vastas ja kuivatas põlleäärega rõõmupisaraid.

      “Sa, Jaanikene, oled kõhnemaks läinud,” lausus ta mind teraselt silmitsedes.

      “Ah, ta jääb alati linnas elades kõhnemaks,” ütles isa.

      “Kas need on koolimured või oli toitu vähe?” küsis ema.

      “Jaanil on ehk muud mured, mis teevad lahjemaks,” arvas õde.

      “Mõni pruut viimaks mängus,” naeris teine õde.

      “Mis te nüüd jälle oma pruudiga, teisel rasked õppimised,” noomis neid ema ja tõttas siis kööki mulle süüa valmistama.

      Mina läksin kohe talli noort sälgu kaema. Isa oli teda korralikult jooksutanud ja kaertega poputanud, sellepärast nägi loom ilus välja. Patsutasin ja kallistasin teda.

      “Saad endale toreda kosjahobuse,” märkis isa.

      “Ega nüüdsel ajal enam hobuse järgi meest hinnata, otsitakse ehk midagi muud nagu näiteks kooliharidust,” arvasin mina.

      Kodus valmistuti pühade vastu: kraamiti tube, pesti põrandaid, pruuliti õlut ja tehti vorsti. Käisin ise metsas jõulupuud otsimas. Isa läks poodi heeringaid ja püülijahu ostma. Saia pidi ju küpsetatama, ilma selleta polnud jõulusid. Õlut pidi pruulitama, ilma selleta polnud ju pühi.

      Jõululaupäeval käisime kirikus. Isa sidus loogale kellad külge. Jõulukellad. Ilma nende helinata polnud jõulusid.

      Aga nood jõulud ei olnud mulle kuigi rõõmsad. Tundsin end kogu aja mälestuste ja mõtete kammitsais. Ma ei saanud lahti Almast. Nägin teda tihti unes ja mõnikord vist isegi ilmsi. Taipasin, et olin temasse lootusetult armunud, pidasin seda aga suureks saladuseks. Ootasin kannatamatult koolivaheaja lõppu. Minu tujutus ja hajameelsus torkasid emale silma ja ta tegi sellest juttu.

      “Sul on nagu mingi mure südamel?” küsis ta.

      “Eks mul ole mured koolitööde pärast ja rahade pärast kah.”

      “Raha pärast ole küll mureta, isa müüs sügisel pulli ja kartulite rahad tulevad ka, sellest peaks sulle jätkuma. Me ise ei kuluta ju raha millegi peale.”

      Tänasin teda ja katsusin teha rõõmsama näo.

      Maie käis oma vennaga meil uue aasta esimesel päeval külas.

      “Miks sa meile ei tulnud? Kas oled uhkeks läinud või? Ootasime sind pühade ajal ja nüüd tulime ise,” kurtis Maie.

      “Ah, kodus oli palju tegemist ja pea valutas ka,” vastasin.

      Aga Maie märkas kohe muudatust minu juures, muutus vaiksemaks ja vajus mõttesse. Seekord ta ei laulnudki. Mulle oli see ükskõik, sest ma ise ei harjutanud viiulit ega küsinud ka laulu järele. Maie vend tegi sellest juttu, kuid ma väitsin, et pea on õpitud tarkust täis ja ei seedi enam muusikat. Mu õed kihistasid selle peale paljutähendavalt naerda.

      Õde-venda läksid varsti minema, aga ma märkasin Maie kurba pilku ja ta tavaliselt naeratav suu tõmbus murelikku kurdu.

      Almaga sain kokku kohe pärast kolmekuningapäeva. Võtsin südame rindu ja läksin laupäeva õhtul tütarlaste poole, et neile head uut aastat soovida. Seda ei saanud nende korteriperenaine ometi keelata. Alma avas ukse ja hüüatas imestusest, aga vist ka rõõmust. Elsa ja korteriperenainegi tulid mulle vastu. Soovisin neile kõigile õnnerikast uut aastat. Mind paluti sisse, võeti üleriided seljast ja pakuti istet.

      Tütarlastel oli laual pühademaiustusi ja õunu. Mind kostitati nendega ja avaldati head meelt mu tuleku üle.

      “Noh, küll on tore, et sa tulid. Kuidas pühad möödusid? Sa, Jaan, oled vahepeal muutunud. Miks sa varem ei tulnud?” sadas küsimusi, millele ma ei saanud aega vastatagi.

      “Mis juhtus? Sa kadusid enne pühi nagu tina tuhka,” ütles viimaks Alma.

      “Ei midagi, niisama,” püüdsin vältida otsest vastust.

      Märkasin muudatust Alma näos, see oli kõhnem ja kahvatum kui varem.

      Mulle oli see südamlik vastuvõtt üllatuseks. Arvasin, et kohtan Alma turris nägu.

      “Ah, unustasin sind raamatu eest tänamast. Suur aitäh, Jaan, ma lugesin selle kohe läbi.”

      “Pole tänu väärt. Mõtlesin, et mida ma ikka muud kingin kui ühe ilusa romaani.”

      Meie jutud kulgesid harilikku rada, rääkisime kodust ja koolist, saanisõidust ja jõulupuu otsimisest. Ma teesklesin, et olid lõbusad pühad ja sai palju nalja. Alma vaikis selle koha pealt. Ta tundus olevat uje.

      Ilmad seisid talvised, näärikülmad olid pannud paksu jääkatte Emajõele. Otsustasime Almaga teha pühapäeval uisumatka Kvissentali. Almal pakitses midagi südamel ja ma ise tahtsin temalt siiralt vabandust paluda.

      Järgmisel päeval oli ilus ilm. Puud olid härmas, räästastele olid ilmunud jääpurikad, lattidele ja telefonitraatidele tekkinud siksakilised pitsid. Päikesekiired naeratasid juba kevadist naeratust.

      Almale oli kingitud pühadeks valge kootud jakk koos väikese mütsikesega. Lühike volditud muhu kirjaga seelik oli tal seljas ja valged uisusaapad jalas. Kaks kuldset juuksepatsi mänglesid ta õlgadel ja silmad pildusid sädemeid. Mul endal ei olnud millegagi uhkustada. Alma käitumises oli aga palju tarmukust ja õrnust. See hajutas mu halva enesetunde.

      Jääle astudes haaras Alma mu käe ja hoidis seda kogu uisutamise aja. Olles naha soojaks jooksnud, vähendasime kiirust ja alustasime juttu.

      “Miks sa kinkisid mulle just “Victoria”?” küsis Alma järsku.

      “Miks? Sellepärast, et see romaan meeldib mulle väga ja ma soovisin, et sina seda loeksid.”

      “Kas sa mõtlesid, et sina oled möldri poeg ja mina Victoria?”

      “Ei, see ei tulnud mulle mõttessegi.”

      “Aga ma arvasin, et sa tegid seda meelega, et…” ja Alma pahvatas nutma.

      “Kuidas? Miks sa seda arvasid? Ja

Скачать книгу