Alma - Oskar Lõvi

Скачать книгу

veel natuke sellel põiktänaval, siin on hea juttu ajada, pole kedagi segamas.”

      “Jalutame, mul aega küllalt.”

      Mul polnud küll põrmugi aega, sest õppetükid olid tegemata ja kõht tühi, kuid ma ei teinud sellest väljagi, sest Alma jaoks tuli aega võtta, olgu kas une otsast või söögiajast. Suuremat juttu meil ei olnudki, Alma küsis ainult:

      “Kas sulle meeldib Elsa?”

      “Ei meeldi.”

      “Miks?”

      “Ta… ta ei meeldi mulle, pole ilus tüdruk…”

      “Kes sulle tüdrukutest meeldib?”

      “Mitte keegi…”

      “Mina ka mitte?”

      “Oh… khm…”

      Tundsin, kuidas ma punastasin.

      “Ah-ah-aaa!” helisesid nüüd hõbekellukesed.

      “Alma, khm…”

      Ma ei saanud enam edasi. Alma surus end kõvasti minu vastu, lõi pea selga ja vaatas sulnilt silma. Mingi seletamatu igatsus looris ta lauge ja salajane ohe hääbus ta punastel huultel. Ta ootas minult suudlust, aga ma ei julgenud. Tahtsin küll, aga ei julgenud. Ma ainult ohkasin.

      Alma ei oodanud kaua. Ta tõukas mind pahuralt eemale ja hakkas aeglaselt kodu poole sammuma. Vaikisime.

      Pärast jumalagajättu lonkisin ma nördinult edasi. Olin enda peale vihane. Tundus, nagu oleksin saanud keretäie peksa. Närisin huuli ja sülitasin maha. Nägin, et see oli veri. Suurest vihast olin hammustanud huulde. Ma ei andestanud endale oma tobedust, loidust, häbenemist – kõike. Sadu kordi olin unistanud Alma suudlustest, olin teda katsunud kallistada ja olin kadestanud isegi tuulepuhangut, mis puudutas ta võluvaid huuli, ning nüüd jätsin pakutud juhuse kasutamata. Ma ei andestanud endale ja hakkasin kahtlema oma mehelikes võimetes.

      Mu õhtueine jäi seekord söömata ja õppetöö tegemata. Olin omadega läbi.

3

      Jõulude eel olid kõikides koolides peod. Alma kutsus mind oma kooli peole ja mina viisin tema treffneristide olengule. Enne pidu harjutasin ma kõvasti tantsusamme ja õppisin teistelt poistelt isegi mõne uue tantsu juurde. Almale ei julgenud ma sellest rääkida. Kuid poistega koos harjutades oli see suur häda, et keegi pidi preili osa tantsima ja see ajas alati oma sammud segamini. Sellepärast oligi enne pidusid uus mure juures: kuidas tantsida meeste osa. Siin osutus mulle kasulikuks meie korteri perenaine. Ta oli küll paks ja paindumatu, aga neiupõlvest olid tal valsi- ja vengerkasammud veel veres. Temaga sooritasime tantsuharjutusi enne rätsepa kojutulekut, sest teda ma kartsin. Mitte tema pilkamist, vaid, jumal hoidku, et ta oleks mind perenaise suhtes kahtlustanud – selle koha pealt olid mu tunded õrnad.

      Meie kooli peol oli mul vahejuhtum poisiga, keda hüüti Ablativuseks. See oleks võinud lõppeda kaklusega, kui ma poleks peolt õigeaegselt ära läinud. Asi oli selles, et ma ei lasknud kellelgi Almaga tantsida ja istusin kogu aeg ta kõrval. Elsa ja tema austaja seltsisid ka meiega ning niimoodi oli meil hubane olemine. Korraga tuli Ablativus ja teatas, et Lindpere istub all puhvetis ja tahab minuga kõnelda. Läksin jalamaid alla ja leidsingi sealt Lindpere, kes oli ilmselt purjus. Ta jõllitas mind oma uniste silmadega ja küsis, mida ma tahan. Palusin vabandust ja lahkusin, kuid olin Ablativuse peale tulivihane valetamise pärast.

      Tagasi jõudes ei leidnud ma Almat. Ta tantsis Ritsoga, suure naistekütiga. See ajas mind veel rohkem vihale. Ma otsisin Ablativust. Siis märkasin, et poiss, keda kutsusime Absolutuseks, lähenes Almale, kahmas ta Ritso käte vahelt ja nad tantsisid edasi. Alles hulk aega hiljem sain ma Alma endale.

      Vahepeal leidsin ma kusagilt paberitüki, kirjutasin sellele “Ma olen suur lontrus” ja kinnitasin Ablativuse seljale. Oli küll paha näha, kui pidulised hakkasid naeru kihistama ja osutasid sõrmega tema seljale, aga mu tasumisiha oli rahuldatud ja vihagi leevendunud. Pärast seda lahkusin peolt koos Almaga.

      Temale see temp ilmselt ei meeldinud ja ta oli tusane, mina tundsin aga mingit sisemist rahuldust. Jumalagajätul lausus Alma:

      “Tead, Jaan, sinu tegu polnud sünnis.”

      “Kas sa leiad, et Ablativuse käitumine minu suhtes oli sünnis?” küsisin veidi ägestunult.

      “Seda ka, aga mitte nii…”

      Nüüd nägin, et Alma oli minu peale pahane. Meie jumalagajätt oli jahe. Olin õnnetu.

      See asjaolu mürgitas mu pühade-eelse meeleolu. Tegin endale kibedaid etteheiteid, kuid hakkasin ühtlasi kahtlustama Almat, kas tema tunded minu vastu on ikka siirad. Miks polnud ta Ablativuse peale vihane? Miks naeris ta teiste poistega? Mulle tundus, et mõni teine meeldib talle rohkem kui mina. Võib-olla Ritso, kes on tüdrukute lemmik… Jah, kes muu kui tema!

      Need mõtted hakkasid mind vaevama ja tegid segaseks. Mida enam ma targutasin, seda selgemaks sai, et Alma armastas kedagi teist. Mu armukadedus aina kasvas. Viimaks otsustasin teha südame kõvaks ja loobuda Almast. Las ta käib oma Ritsoga, ma ei tee sellest väljagi. Kui me kusagil kohtume, siis teretan teda külmalt ja lähen ükskõikselt mööda.

      Järgmisel õhtul ei suutnud ma õppida. Riietusin ja läksin välja. Enesele aru andmata olin Tööstuse tänaval Alma akna all. Tahtsin näha, kas Ritso ootab teda seal.

      Alma aken oli valgustatud, aga Ritsot ei olnud. Ehk ta veel tuleb? Jalutasin ja ootasin. Pidasin aru, mida teha, kui Ritso tuleb. Ta oli tugev poiss ja minust vanem, nii et ma polnud sugugi kindel oma võidus, kui peaks kakluseks minema.

      Ootasin, aga Ritso ei tulnud. Viimaks hakkas mul külm. Sörkisin pooljoostes koju. Jõin kuuma teed ja pugesin teki alla. Mu õppetükid jäid tegemata.

      Koolis jälgisin Ritsot. Tahtsin selgusele jõuda, kas tema on Alma uus austaja. Samuti vahtisin Ablativust ja veel teisigi. Poisid kõõritasid mind küll veidike ja küsisid, kas ma käin ikka veel uisutamas, aga Almast ei rääkinud keegi. Ablativus oli minu peale vihane ja pööras mulle selja. Hakkasin kahtlema…

      Õhtul läksin siiski liuväljale. Uisutajaid oli vähe, ka Almat ei olnud. Pühad olid ligidal ja paljud koolilapsed olid sõitnud juba ära või valmistusid kojusõiduks.

      Koju minnes keerasin ma jälle Tööstuse tänavale ja vahtisin Alma akent. Tundsin, kuidas mu süda tõmbus krampi ja meel läks haledaks. Mul oli kahju Almast, aga ka enesest. Nüüd tajusin, kui kallis ta mulle oli.

      Ma ei näinudki Almat enne pühi. Saatsin talle siiski jõulukingi – Knut Hamsuni “Victoria”. Kaalusin kaua, mida talle raamatusse kirjutada. Ükski mõte ei sobinud, ükski sõna polnud nii kaunis ja kohane, et minu tundeid väljendada. Viimaks kirjutasin sinna järgmised read:

      Läkitan Sulle selle raamatuga oma õilsamad soovid jõuludeks.

      Loe tingimata läbi, et võiksime selle sisu uuel aastal arutada.

Jaan

      Jõuludeks sõitsin koju. Tee tundus pikana. Mul ei olnud Almat kaasas. Meenutasin sügisest koolisõitu, mil ma temaga tutvusin. Mingi valus torge pistis südamesse. Kaalusin Alma tundeid minu vastu ja leidsin viimaks, et ta ei armasta mind enam. Seda oli valus tunnistada, kuid ma tegin südame kõvaks ja katsusin tegelda muude asjadega. Vaatasin vagunis ringi ja silmitsesin teisi sõitjaid. Kõrvalkupees istusid kooliplikad, kes naljatasid ja naersid. Ma ei kannatanud seda välja ja siirdusin vaguni eeskotta, kus seisin kuni sõidu lõpuni.

      Rongist väljudes üllatas mind, et lumi kattis maad ja kõikjal oli palju valgust. Valgus tõi südamesse veidike rõõmu. Isa oli mul jaamas vastas ja temal oli omakorda rõõmus ilme näol.

      “Tere-tere, Jaan,” lausus ta. “Tore on sind jälle näha, olid ju mitu kuud ära.”

      “Tere jah, sa oled täna vist saaniga mul vastas,” laususin.

      “Näe, lumi tuli alles hiljuti, just nagu sinu jaoks.”

      Teel päris isa minu kooliasju: kas saan ikka õppimisega hakkama, kas vana Treffner on minuga rahul, millised on mu hinded jne. Vastasin põigeldes ja ükskõikselt, sest

Скачать книгу