LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keldripõrandale veriseid kriipsujukusid.

      „Sa võid joonistada, kui sa süüa ei taha,” ütles vanamoor, keda Donnaks kutsuti, ja silitas väriseva käega Raineri pead.

      „Mul pole isu!”

      „Kumma isu sul ei ole, kas joonistamisisu või söögiisu?” küsis Donna.

      „Mul pole üldse mingit isu!”

      „Siis istu ja joo veini, muud mul anda ei ole,” ütles vanamoor ja hakkas nõusid koristama. Ta korjas vanameeste taldrikud kokku ja nühkis need vana ajalehega puhtaks.

      „Varblane,” ütles Varblane ja sirutas käe, aga temast ei tehtud välja.

      Kui vanaeit taldrikud puhtaks oli saanud, süütas ta veel ühe küünla ja kiskus keldriseinas olevalt puuslikult presendi maha. Ta põlvitas kuju ette ja sosistas midagi, silmad kinni, siis käratas meestele: „Mida te vingute, sina Rainer, vana mõrtsukas, ja sina, kuradi liigkasuvõtja, marss palvetama, muidu ei saagi enam laudade vahelt välja!”

      Vanamehed kuulasid sõna. Rainer pani noa tasku ja roomas puusliku ette. Sholem palvetas pisut kaugemalt.

      „Mis jumal see on?” küsis Varblane vaikselt.

      „Mis tähtsust sel on,” lõi vanamoor käega. „Üks jumal puha. Ära ometi sega, mees, kui sa siia oled juba tulnud!”

      Varblane oli vait ja hoidis hinge kinni, niikaua kuni mehed olid palved ära lugenud ja Donna puusliku uuesti presendiga kinni kattis. Kui eit oli töö lõpetanud, vaatas ta Varblast veidi sõbralikumalt.

      „Ole hea, aita nad üles tassida, aeg on täis.”

      Loomulikult ei ütelnud Varblane ära. Nad olid kerged, nagu poleks neid olnudki, ja külmad kui surnud. Nad ei hakanud vastu ega tõstnud häält, kuigi mõlema silmist võis lugeda sõnatut palvet – kas või üks minut veel!

      „Tänan,” ütles Donna Varblasele, kui mehed läinud olid. „Las see jääb, homme sööme edasi, ega ta halvaks ei lähe.”

      „Kas ma võin homme tagasi tulla?” küsis Varblane arglikult.

      „Kui sa tahad,” ütles Donna. „Eks tule siis.”

      S.O.S

      Hommikuks oli Varblasel kõik sassi läinud. Talle tundus, et see, mis ta oli näinud unes, oli olnud tegelikult, ja kui ta hommikul ärkas, arvas ta, et nüüd on ta siis lõpuks magama jäänud ja näeb und. Seetõttu ei keeranud ta külgegi, kui Egemon ukse taga trampis ja karjus: „Varblane, sa vana türa, kui sa kohe üles ei tõuse, lasen ma su raisa kohalt lahti!”

      Halb uni, mõtles Varblane ning nägi unes, et ta on luuletaja, kes istub hanesulg käes, kirjutuslaua taga ning silmitseb mõtlikult lumivalgeid pilvi, mis lendavad sinises taevas. Luuletajad näevad unes tihti selliseid asju. Varblane pidas seda tegelikkuseks ja tundis end päris hästi, kuid ta ei saanud hästi aru, mis paganama vea tõttu ta taevasse vaadates Egemoni kriiskamist kuuleb, sest ta ometi ei maganud ju samal ajal.

      „Sa vana pask,” ütles Egemon ja torkas Varblasele luuaga perse, nii et Varblane kiunatas. Ta kargas istuli ja hõõrus silmi, valgete pilvede vahelt vaatas talle otsa suure punase ninaga mees, Egemon.

      „Mine seaputsi, Varblane, kas sa tõesti arvad, et töö jääb tegemata, kas sa tõesti arvad, et kogu ülejäänud linn on koristamas, aga sina magad nagu hunnik sitta ja luuletad?”

      „Ei,” ütles Varblane alandlikult.

      „No aja oma sitamaja siis karkudele, kell on kaheksa, kõik teised juba koristavad.”

      „Anna andeks, Egemon, ma vist magasin sisse.”

      Varblane kargas püsti, ajas püksid jalga ja pesi kiiresti nägu. Egemon seisis harkisjalu keset tuba ja kiskus pläru ning sülitas tsilksti läbi hammaste põrandale.

      „Davai, lõpeta see nühkimine, töö käib.”

      Varblane lõpetas „selle nühkimise“, pani hambaharja nii, et sitikad väga ligi ei saaks, ja tormas Egemoni järel uksest välja.

      „Luud ja labidas võta kaasa,” käratas Egemon, kuid ise seisma ei jäänud. Varblane haaras peast kinni, jooksis tagasi, võttis luua ja labida.

      Selle kohani, kus Varblane koristama pidi hakkama, oli hulk maad minna. Peale kojameeste olid koristamas ka kõik teised inimesed – arstid, politseinikud, kooliõpilased, sõjaväelased ja isegi lendurid. Need tundis Varblane pagunite ja nokkmütside järgi ära.

      „Ei saa nii, Varblane, et sina sügad mune ja riimid, kui teised tööd teevad. Pärast hakkab kogu see kamp mu käest küsima, et miks see türapea Varblane magab, kui meie tööd teeme, las ta siis luuletab edasi, anna tema palk meile,” seletas Egemon.

      Hinges tundis Varblane, et Egemonil ei ole alati õigus, aga välja öelda ei kavatsenud ta seda niipea. Igal juhul mitte lähemal ajal.

      „Sul on õigus Egemon,” ütles Varblane.

      „Ma seisan sinu eest, Varblane. Ainult ära ole selline türalutsija, eks?”

      Egemon oli seisma jäänud ja vaatas Varblasele sügavalt silma. Tegelikult oli ta ju Varblase poolt. Kui ma ainult ei oleks selline türalutsija, mõtles Varblane.

      „Ära, muretse, Egemon.”

      „Mehesõna?”

      „Mehesõna!”

      Kuigi Varblane üritas kätt selja taha peita, sai Egemon selle siiski oma pihku ja muljus terve igaviku. Varblane püüdis mitte minestada, kuigi Egemoni haare oli põrgulik, ja vaatas samal ajal üle Egemoni suure punase nina tema ausatesse silmadesse. Kui Egemon lõpuks käe lahti lasi ja järgmiste kojameeste juurde läks, tolknes Varblase käsi veel tükk aega lõdvalt küljel nagu tükk sülti. Tuleb röntgenist läbi astuda, mõtles Varblane, kui Egemon lahkunud oli.

      Nüüd oli aega ringi vaadata. Torm oli teinud puhta töö. Majadelt olid katused pealt kistud ja kogu ilm oli täis jätipabereid, katkisi toole, kummuli autosid, riideid, õhupalle, telliseid, juurtega välja rebitud puid. Prügihunnikud kõrgusid kuni väiksemate majade korstnateni. Egemon oli rääkinud, et isegi üks tramm koos reisijatega oli rööbastelt maha jooksnud ja mitu inimest lendasid pööristuulega kaasa, ja kahtlustatakse, et tuul viiski nad ära. Siis neid enam kätte ei saa kah, arvas Egemon. Kuigi otsitakse. Kogu seda prügi oli siiski liiga palju. Varblane võrdles prügimägesid oma musklitega ja kahetses äsjast elukutsevalikut. Ta tahtis luuletajaks tagasi. Kõigest hoolimata on luuletajal lahe põli, vaid südamevalu, ei muud. Varblane lõi labida prügihunnikusse ja vihkas luuletajaid, sest just samal hetkel läks kamp poeete mööda tänavat, pilk taevas, pastakas rinnataskus tõlgendamas. Mida teavad nemad elust? Tuhkagi. Kuid Varblane teadis. Ta laadis esimese portsu prügi kärule, kuid väsis kohe nii ära, et ei jaksanud kärn minema sõidutada, vaid istus prügimäe jalamile ning tegi suitsu. Ja kohe sealsamas, haisva prügimäe jalamil, kuhu oli loobitud inimkonna ajaloo suurim ja koledam prügi, sündis Varblase peas luuletus…

S.O.S

      minu hinge tormil pole lõppu

      see kestab igavesti ja kõik hukkuvad

      hukkuvad naised, lapsed ja madrused

      kapten jääb igaveseks sillale

      minu tormist ei pääse

      sest minu hinges ei ole päästepaate

      Varblane imestas isegi, et selle kuue rea kokkupanemine võttis tal terve tööpäeva jagu aega. Kui ta lõpuks märkas, et teised kojamehed hakkavad luudasid nurka viskama, lõpetas ta taevavahtimise ning viis oma prügikäru minema. Kui ta tühja käruga tagasi jõudis, oligi tööpäev läbi, kuid prügimägi polekski justkui väiksemaks jäänud. See on nüüd mu elutöö, mõtles Varblane, aga ta lootis siiski salamahti, et kui teised on oma osa koristanud, tulevad nad talle appi, ja kui nii edasi läheks, oleks tal veel enne prügimäega ühele poole saamist uus kogu koos, saaks parnassile tagasi. Veidi piinlik on küll nii mõelda, kuid lõppude lõpuks oli ta end luulega ammu sidunud. Koristamine oli

Скачать книгу