LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Rooliratta kõrval vasakul oli väike ekraan, millelt ta sai näha, mis toimub transpordiruumis. Tundliku veebikaamera oli ta ise paigaldanud. Tegemist oli omalaadse kõrgturvalise treileriga, mida Krug oli nimelt tahtnud, lõpuks vedas ta ju tõelist aaret. Võimalik, et Euroopa parimat võidusõiduhobust, kes oli alles nelja-aastane. Milline tulevik sel hobusel ees oli! Nimeks oli tal Nu Pogadi – vene kõnekäänd, mis tähendas „Oota sa”. Krug oli ise sellise nime peale tulnud. Paljude aastate eest oli ta Saksa DV Rahvaarmee sõdurina õppinud Leningradis sõjaväeakadeemias. Juba toona meeldis talle kuulata, kuidas venelased sageli pisut pilkavalt ütlesid: „Nu pogadi.”

      Hobune oli Krugile juba pool miljonit eurot võitnud. Ta oli liiga ebausklik, et mõtiskleda selle üle, kui palju raha veel tulla võis. Lõpuks võib ju ühe hobusega äkitselt midagi juhtuda. Sellepärast oli ta lasknud looma kallilt kindlustada – igaks juhuks – ja investeerinud sada tuhat eurot sellesse treilerisse.

      Nu Pogadi reisis alati üksi, vasak boks jäi sõitudel tühjaks. Kaamera oli suunatud ainult paremale boksile. Sellepärast ei näinud Krug paksu halli tekki, mis alates viimasest peatusest teeäärses puhkepaigas vasaku boksi põrandal lebas ja midagi enda all varjas. Midagi suurt, mis ei liigutanud.

*

      Umbes kakskümmend kilomeetrit hiljem pani Krug esimest korda tähele, et Nu Pogadi muutus närviliseks, rahutuks. Hobune korskas, kraapis kapjadega, niheles siia-sinna. Ka Krug läks närviliseks, sest tavaliselt oli Nu Pogadi rahu ise, ka sõitude ajal. Kas seekord oli sõit lihtsalt liiga pikk? Või mis oli viga?

      Muidugi oli Krug kuulnud lugusid suurte võidusõiduhobuste kapriisidest reisidel. Prantsuse supertäkk Ourasi oli nõus ainult sel juhul treilerisse minema, kui enne teda läks sinna väike valge kits. Teised jäid rahule vaid siis, kui nendega sõitis kaasa teatud teine hobune, nii-öelda parim sõber. Kas Nu Pogadi hakkab nüüd ka sääraseid trikke tegema? Krug nägi ekraanilt, kuidas tema hobune iga minutiga rahutumaks läks. Oli selge, et ta peab kinni pidama. Viie kilomeetri pärast pidi tulema järgmine parkimispaik. Võib-olla on Nu Pogadil lihtsalt kõht tühi. Selleks oli ta valmistunud. Krugil olid kaasas kõik suksu lemmiktoidud: porgandid, banaanid, magus piimatumm.

      Täpselt 22,6 kilomeetrit Müncheni keskusest põhja pool oli väike parkimispaik, kuhu Max Krug teelt sisse keeras. Mis seal juhtus, see jäi talle elu lõpuni meelde. Kolm ja pool kuud hiljem läks ta psühholoogi, ühe traumaspetsialisti juurde, kes pidi ta mälust peletama pildid mõnest hetkest parkimispaigal, mis ei lasknud tal sestpeale magada.

      Krug vajutas turvakoodi, treileri tagauks läks lahti – ja ta nägi otsekohe tekki, mis sinna ei kuulunud, mida ta ei olnud sinna pannud. Peale tema ei saanud keegi treilerisse. Krug kergitas tekki ja nägi meest: pruun ülikond, valge särk, mantlit ei olnud. Mees lamas kõhuli, ei liigutanud ennast. Sale mees, kiilaspeaga. Krug mõtles kohe, et ei tunne seda meest, see on keegi võõras. Võib-olla mõeldakse alati nii, kui nähakse surnud inimest. Surnud näivad alati võõrad. Surnud peaksid võõrad näima.

      Krug püüdis pulssi kombata. Aga polnud enam mingit pulssi. Siis tegi Krug selle vea, et keeras mehe ümber. Verd oli vaid õige vähe näha, tühisel hulgal. Kuid näoga oli midagi juhtunud. Midagi kohutavat. Ikka uuesti arutas Krug selle stseeni hiljem psühhoterapeudiga läbi. Ikka ja jälle pidi ta selle hetke uuesti läbi elama. Ainult nõnda, ütles terapeut, kaovad need pildid ükskord tema silme eest.

      Kõike muud, mis juhtus järgnevate tundide jooksul seal parkimispaigas, Krug pärast vaevu veel mäletas. Selge see, et millalgi saabus politsei. Millalgi ka teine hobutreiler, millesse ta Nu Pogadi talutas. Küllap ta jättis endast õige haleda mulje, mõtles Krug hiljem, kuidas ta seal kõikidele ümberringi seletas, kui suurepärase ja väärtusliku hobusega on tegemist. Ja samas see surnud mees… Ah jaa, selle komissari nimi, kes teda üle kuulas, oli tal ka veel meeles. Vaevu vaid mehe välimus – peale selle, et tal oli põsel silmatorkav arm –, aga nimi oli Krugile meelde jäänud. Komissari nimi oli Maler, August Maler – ja Maler oli olnud kuulsa võidusõiduhobuse nimi, kes paljude aastate eest oli võitnud Saksa Derby. Hiljem sõnas Krug oma terapeudile, et loodab väga, et ta seda komissarile endale ei öelnud.

      Nu Pogadi juures ei ilmnenud mingeid järelmõjusid. Krug laskis ta läbi vaadata, iial ei saanud ju kindel olla. Aga kõik oli korras, nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Ainult kaks päeva pärast kohutavat vahejuhtumit võitis Nu Pogadi München-Daglfingis oma järgmise võidujooksu – ülekaalukalt, nagu ikka. See oli tol õhtul neljas jooks. Krugi terapeut ütles hiljem, et kuskilt peab ju olema tulnud väljend „tuim kui setukas”.

      Teine päev

      12. mai

      Sankt-Anna-Platz, München, kell 14

      August Maleril olid hallid velvetpüksid, beež särk ja beež kergest kangast jakk. Beež ja hall – need olid tema värvid, ükspuha, mida ta selgapanemiseks ostis, lõpuks oli seal ikka midagi halli või midagi beeži. Naine oli talle kord ühe punase särgi ostnud. Eriti tihti ta seda selga ei pannud.

      Sankt-Anna-Platz, maja number 9 – nii kõlas Gabriel Tretjaki aadress. Komissar Maler lubas endale luksust sel soojal pärastlõunal paariks minutiks rohelisele pargipingile istuda, otse kiriku, selle suure ees, ja vastas oli teine, väike kirik. Maleril polnud kirikutega mingit erilist suhet, aga Sankt-Anna-Platz oli Münchenis üks tema lemmikpaiku. Mõlemad kirikud, võimsad kastanipuud, eespool paremat kätt nööbipood, selle kõrval paksu türklanna ja selle veel paksema poja pagariäri. Kool, kohvik, galerii ja karn. Maler astus sageli karnist läbi ja ostis endale kaks lihaleiba. Täna ta sellest siiski loobus. Hommikul kaalule heidetud pilk oli põhjustanud mõningase vapustuse.

      Otse ees Sankt-Anna-Platzi nurgal asus lokaal, mis varemalt oli kandnud nime Wienerwald, siis oli Itaalia restoran, seejärel kohvik. Praegusel ajal oli see taas Itaalia restoran. Kuid Malerile oli tegelikult tähenduslik see, et lokaalis vändati kunagi ammu ühe teleseriaali osi, „Müncheni lood” nimeks. Malerile oli see seriaal meeldinud ja meeldis veel nüüdki, tal olid kõik osad DVD peal. Grupp noori inimesi, spetsialistid olemise kerguses, suured unistused, ei mingeid reegleid – peamiselt oli asi kuidagi selles. Maler muheles tahtmatult, kui talle meenus üks dialoog teleseriaalist. Charly – peategelane – istub taksosse. Juht küsib: „Kuhu sõidame?” Charly vastab: „Ükskõik kuhu.” Ja taksojuht ütleb: „Ükskõik kuhu – see on keeruline.”

      Nüüd, pingil, mõtles Maler seda, mida ta tegelikult siin ikka mõtles: Sankt-Anna-Platz, siin peaks elama, see oleks kui unenägu. Ent Leheli linnajagu oli nagunii kallis Münchenis üks kallimatest kantidest. Kuidas võiks üks politseinik seda iial saavutada? Aga tal tuli veel muu mõte pähe – ja sellega üllatas ta iseennastki: kui too hobusega tüüp oleks nelikümmend kilomeetrit varem parkimispaika sõitnud, siis peaksid nüüd kolleegid Ingolstadtist jubeda mõrvajuhtumiga tegelema. Surnuga hobutreileris. Ja mobiiltelefoniga. Ja tema võiks jääda istuma pingile, kuhu nüüd paistis päike, mis oli just väikese kiriku kupli tagant välja tulnud. Komissar August Maler, 51-aastane. Kas oli mõni mees juba tsipake ära väsinud?

      Paar minutit hiljem helistas Maler Tretjaki ukse taga kella. Hääl uksetelefonist vastas ruttu: „Jah, palun?”

      „Minu nimi on Maler. Politseist. Mul on vaja teiega rääkida.”

      Maler oli võtnud tavaks esitleda end politseinikuna. „Mõrvarühm” kõlas tema arvates alguseks liiga dramaatiliselt.

      Tretjak seisis juba ukselävel, kui Maler mööda treppi kolmandale korrusele jõudis. Hea väljanägemisega mees, tõmmu, peaaegu lõunamaine tüüp. Jalas teksased ja nende peal valge särk. Ta muigas pisut. „On vast päev. Maksuametist juba tuldi ja nüüd saabub veel politsei…”

      Komissar juhatati suurde ruumi, omalaadsesse elukööki. Ta märkas pliiti, suurt külmkappi, letti ja selle ees musta lauda, millel lebas paar kausta, üks neist avatud. Laua ääres istus noor naine, Tretjak tutvustas teda kui Müncheni maksuameti teise osakonna inspektorit: „Proua Neustadt kontrollib minu maksukäitumist. Me oleme parasjagu poole peal.”

      „Maler,” ütles Maler ja surus proua Neustadti kätt. Siis pöördus ta Tretjaki poole: „Te olete kindlasti väsinud. Teil on pingutav lennusõit seljataga,

Скачать книгу