LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mulle? Kas olete kindel?”

      „Ei mingit kahtlust. Helistaja ütles, et tal on tähtis teade Gabriel Tretjakile. Oma nime ta ei nimetanud.” Mees heitis pilgu paberilipikule. „Võitja neljandas jooksus, hobune number 6, Nu Pogadi. See ongi teade.”

      Juba tänavat ületades saab inimese aju hakkama tõeliselt meisterliku saavutusega. Ta hindab vahemaad ühelt tänavapoolelt teiseni ja aega, mis kulub selle läbimiseks, kaasa arvatud astumine kõnniteele ja maha. Ta hindab läheneva auto kaugust ja kiirust, arvutab välja aja, mis sellel kulub tema kohani jõudmiseks, kaasab arvutustesse ka maapinna omadused, samuti kaks jalgratturit paremat kätt – ja otsustab siis: minna või jääda ootama? Kui vaid üks nendest arvutustest on vale, on inimese elu läbi ja tema aju laiub kleepja massina asfaldil.

      Sri Lanka hotellis New Oriental otsustas Gabriel Tretjaki aju tol hetkel, et sellest telefonikõnest ei lähtu mingit ohtu, et tegemist on ilmselt eksitusega. Keegi ei teadnud, kus Tretjak käesoleval hetkel viibib. Ja veel kunagi elus polnud ta käinud hobuste võiduajamisel.

      Niisiis Tretjak ainult tänas, ootas, kuni administraator oli eemaldunud, võttis pastapliiatsi kätte ja kummardus, et lõpetada vaikus enda ja Schwarzi vahel.

      „Kuulake mind nüüd hästi, härra Schwarz,” alustas ta. „Ma tean, et teil on kavas ülehomme Mumbaisse lennata. Seal tahate sõlmida oma ettevõtte koostööleppe India kiibitootja Union Carryga.” Tretjak tegi väikese pausi. „Ma tean sedagi, et asja taga on intriig teie oma juhatuses. Koostöölepe jääb sõlmimata ja järelevalvenõukogus on juba niite tõmmatud nii, et see ebaõnnestumine läheb teile maksma juhatuse esimehe koha.”

      Schwarz vaatas Tretjakile üle laua nõutult otsa. Veel kolme tunni eest oli tema elu olnud selge, ülevaatlik, väikseimaski sopis varjudeta – hea elu, ilma suuremate probleemideta silmapiiril. Sel 11. mail oli ta võtnud ette väikese paadisõidu, mõistagi giidiga, kes oli ta puutüvest lootsikus mööda jõge ülespoole viinud. Ta oli käinud jalutamas väikesel saarel täis mangopuid, näinud jõe kaldal alligaatoreid. Lootsikust oli ta saatnud SMS-i Londonisse oma tütrele, kes oli kinkinud talle selle peatumise New Orientalis sünnipäevaks. Tütar oli kord Sri Lankal reisides seal ööbinud, ja kui kuulis, et isal on äriasjus vaja Indiasse sõita, leidis, et see sobiks hästi väikeseks, nelja päeva pikkuseks aja mahavõtmiseks. Kord ka midagi muud, paps, kui need sinu klima tiseeritud anonüümsed hotellid, kord ka midagi uut, midagi ainult sulle endale… Õhtul oli ta parimas tujus hotelli naasnud.

      Nüüd istus ta vastamisi võõraga, kes oli teatanud, et naine tahab ta maha jätta, õigemini öeldes, on ta juba maha jätnud – ja et ta on kaotamas oma tööd. Firma, mille juhatuse esimees ta oli, tootis jahutusagregaate. Leping Union Carryga käis elektroonilise juhtkiibi kohta, mille abil saanuks muuta jahutusagregaadid kogu maailmas kokkusobivaks ja konkurentsivõimelisemaks. Nii igatahes olid tema eksperdid kinnitanud ja valmistanud ette muljet avaldava esitluse. Varem oli juhatuses olnud eraldi ametikoht rahvusvahelise koostöö jaoks. Kuid personalikulude kokkuhoiu käigus oli tahetud ka ettevõtte juhtimises eeskuju näidata ning nõnda lükati see valdkond esimehe alla, kes pidi oma eksperte usaldama. Mida mõistis see Tretjak siin jahutusagregaatidest?

      „Mul on kaasas mõned dokumendid, mis kinnitavad teile seda, mida ma räägin,” seletas Tretjak. „E-kirjad, märkmed otsustest ja telefonikõnedest, tõendid salajastest kohtumistest. Ma jätan need siia, te saate neid rahus lugeda. Pole just rõõmustav lektüür. Nüüd aga teen teile selge ettepaneku, härra Schwarz.”

      Tretjak lükkas laudlina veidi kõrvale, pani paberilehe otse laua peale, et oleks kõva alus, ja tõmbas pliiatsiga keset puhast lehte sirge joone, ülevalt alla. „Lehe vasakule poolele paneme kirja, mida teie peate tegema,” ütles ta. „Paremale poole paneme kirja, mida mina teen. Alustagem teie ülesannetega.”

      Tretjak rääkis nüüd väga sugereerivalt, tegi lausete vahel väikesi pause, ei lasknud oma vastast silmist. Olles ühe punkti lõpetanud, pani ta paberile sellest paar märksõna kirja.

      „Teie naine on pärit Heidelbergist, ta tahab sinna tagasi minna. Teie avate oma naisele Heidelbergis väikese raamatukaupluse, mis spetsialiseerub esoteerilisele kirjandusele. See kauplus ei too oletatavalt kunagi tulu sisse, kuid te toetate oma naist ja hoolitsete alati väikese sissetuleku eest. Kauplus ja väike korter kesklinnas – kaks tuba, rõdu –, rohkem ta ei soovi. Peale selle räägite tütrega, seletate talle, et vanemad lähevad lahku, et see sünnib heaga, pole mingit paksu verd. Teie advokaadid valmistavad lahutuspaberid ette. Ja te kirjutate oma naisele kirja. Selles ütlete, et ei kanna tema peale viha, ka selle pärast mitte, et ta valis säärase tee oma otsuse teostamiseks. Te kirjutate, et jääte eluks ajaks tema sõbraks. Mõlemad hobused Potsdamis müüte maha, aga nii, et nende eest kenasti hoolitsetakse, et teie naine saab loomi vaatamas käia; te teate ju, kui kiindunud ta neisse on. Te räägite Melanie vanematega ja te räägite oma vanematega. Juba nüüd hakkate valmistama ette perekondlikku pidu jõuluajal. Võib-olla imeilusas mõisas Schaalsee ääres, mida teie naine nii armastab. Kõik sõidavad kohale ja pühitsevad jõuluõhtut, kõik lepivad omavahel ära. Kui teil peaks ükskõik millises nendest ettevõtmistest mingi probleem tekkima – mida ma küll ei usu –, siis helistate mulle.”

      Vasak lehepool oli nüüd täis. Kenasti selgelt üksteise all seisid märksõnad, igaühe ees pikikriips. Tretjak kummardus taas oma portfelli poole, võttis sellest tumepruuni mapi, mis oli nahkpaelaga kinni seotud, ja pani selle lauale. „Siin on dokumendid, millest ma rääkisin,” ütles ta ja haaras uuesti pastapliiatsi.

      „Minu osa kokkuleppest: ma päästan teie töökoha. Ma hoolitsen selle eest, et mõlemad teie vastased juhatuses ettevõttest lahkuvad. Et järelevalvenõukogu toetab taas teid. Loomulikult toimib see vaid siis, kui te teete täpselt seda, mida ma ütlen.”

      Tretjak kirjutas paberilehe paremale poolele: Elimineerida vaen lased. Ja selle alla, uus kriips: Järelevalvenõukogu arvamust muuta. Siis tõmbas ta veel kolmanda kriipsu. Aastapreemiat kahekordistada. „Lõpuks peaks teie kontol veidi rohkem raha olema. Kasvõi sellepärast, et teil tuleb mulle tasuda.”

      Tretjak istus taas Peugeot’ tagaistmel, teel Colombosse. Pimedas oli sõit veelgi seikluslikum, kuigi väike vaikiv juht jättis mulje, nagu teaks ta täpselt, mida teeb. Kell lähenes südaööle, Tretjak arvestas kiirelt välja ajavahe Euroopaga. Seal oli alles pärastlõuna. Ta võttis telefoni ja valis Sintra lähistel Portugalis Atlandi rannikul paikneva hotelli numbri. Hotelli nimi oli Palacio de Seteais, see oli väike, ümber ehitatud loss, muinasjutulise asukohaga künkal ürgsete puude vahel, vaatega merele. Melanie Schwarz polnud parasjagu oma numbritoas, niisiis jättis ta ainult teate. Olen teel teie raamatupoeni hulk maad edasi jõudnud. T.

      Hiljem lennukis – Lufthansa lend 2017, esimene klass, esimene rida – nõjatus ta istmele ja mõtles veel korra sellele Peter Schwarzile, kes nüüdseks oli ilmselt dokumendid läbi lugenud. Mingil moel oli mees mõjunud sümpaatselt, kuigi Tretjaki tööpõhimõtete hulka ei kuulunud sellistes kategooriates mõtlemine. „Te olite ju kunagi suurepärane seinatennisemängija, härra Schwarz,” oli ta nende vestluse lõpul mehele öelnud. „Niisiis teate, et peab valitsema väljaku keskpaika, seda ei tohi mingil juhul loovutada.”

      Kui oli vaja manipuleerida inimese tulevikuga, siis oli vaid üks tõesti mõttekas tee: tagasi. Pidi pöörduma tema minevikku. Seda oli Tretjak õppinud ühelt CIA psühholoogilt. „Kui te lendate Mumbaisse, siis liigute keskpaigast väga kaugele, väljaku kaugemasse nurka,” oli ta Schwarzile öelnud. „Seda te ei tohi teha, mängu kulg nii ette ei näe. Homme peate pöörduma tagasi oma peakorterisse…”

      Tretjak keeldus einest, jõi vaid klaasi vett, laskis oma istme alla ja uinus rahustava tundega, et asjad arenevad just nii, nagu ta oli kavandanud.

      Kui ta kohaliku aja järgi varahommikul Münchenis oma korteriukse lahti tegi, märkas ta väikest muudatust. Läbiloetud ajalehtede kuhi esikupõrandal oli ikka veel alles. See tähendas, et tema koduabiline, truu proua Lanner, polnud käinud. Kuid selleks võis lõpuks sadu põhjusi olla. Tretjak ei omistanud sellele väikesele muudatusele oma argipäevas mingit tähendust.

      Kiirtee

Скачать книгу