LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tahaksin sinuga veel vähem rääkida kui menstruatsioonist.” Ma lohistan ennast minema.

      “Nil desperandum!” ütlen ma endale. “Ikka leidub keegi kaastundliku kõrva ja lohutava jutuga, kelle juurde minna!” Loll uus koer on mu voodi all. Teises tänava otsas elav väike koer Oscar on ta tiineks teinud. Mitte keegi meist ei suuda päris täpselt hoomata, kuidas see juhtuda võis, kuna Oscar on üks neid pisikesi klähvivaid koeri, kes on ainult õige pisut kogukam kui suuremat sorti oakonserv, loll uus koer on aga täismõõtu saksa lambakoer.

      “Ta pidi ilmselt maasse augu kaevama, et piisavalt madalale kükitada,” ütleb Caz tülgastusega. “Ta pidi selle järele hullumas olema. Su koer on hoor.”

      “Minust saab peagi naine, koer,” ütlen ma koerale. Too lakub oma jalgevahet. Ma olen tähele pannud, et ta teeb seda alati, kui ma temaga räägin. Ma ei ole veel selgust saanud, mida ma sellest arvan, aga mulle tundub, et see teeb mind pisut kurvaks.

      “Ma leidsin ühe voldiku, mis ütleb, et mul hakkavad varsti päevad,” jätkan. “Kui nüüd aus olla, koer, siis ma olen pisut mures. Ma kardan, et see on valus.”

      Ma vaatan koerale silma. Ta on loll nagu lauajalg. Tema silmis on universumitäis tühjust.

      Ma tõusen püsti.

      “Ma lähen ja räägin emaga,” seletan. Koer jääb voodi alla ja tundub koeraksolemise pärast närviline olevat nagu tavaliselt.

      Ma taban ema vetsus. Ta on kaheksandat kuud rase ja püüab aastast magavat Cherylit süles hoides kuidagi pissida.

      Ma istun vanniäärele.

      “Ema?”

      Mingil põhjusel on mul tunne, et tohin küsida sellel teemal ainult ühe küsimuse. Üksainus võimalus menstruaaltsüklivestluseks.

      “Jah?” Kuigi ta magavat beebit süles hoides pissib, sorteerib ta samal ajal mustapesukorvist valgeid esemeid välja.

      “Tead küll, mu päevad?” sosistan ma.

      “Jah?”

      “Kas see on valus?”

      Ema mõtleb hetke.

      “Jah,” ütleb ta lõpuks. “Aga sellest pole midagi.”

      Siis hakkab beebi nutma, nii et ta ei jõua seletada, miks sellest midagi pole. See jääbki seletamata.

      Kolm nädalat hiljem algavad mul päevad. Ma leian, et see on sügavalt rõõmutu sündmus. Nad algavad autos teel keskraamatukokku, mis asub linnas, ja ma pean pool tundi teaduskirjanduse riiulite vahel ringi jalutama lootusega, et midagi pole näha, enne kui isa meid koju tagasi sõidutab. “Mul algasid esimesed päevad, väkk,” kirjutan päevikusse.

      “Ma ei usu, et näiteks Judy Garlandil kunagi päevi oleks olnud,” ütlen ma hiljem samal õhtul õnnetult koerale. Vaatan ennast väikeses käsipeeglis nutmas. “Või Cyd Charisse’il. Või Gene Kellyl.” Pakk sidemeid, mida ema vannitoas ukse taga hoiab, on nüüd ka minu oma. Ma tunnen kurblikku kadedust nooremate õdede vastu, kes veel ei ole kogu asja segatud. Sidemed on paksud ja odavad – aluspükste sisse kinnitatult tunduvad nad justkui madrats jalge vahel. “Mul oleks nagu madrats jalge vahel,” ütlen ma Cazile.

      Me mängime Sindy-nukkudega. Neli tundi hiljem tapab Cazi nukk Bonnie salaja kõik kruiisilaeval viibijad. Minu Sindy, Layla, püüab seda müsteeriumi lahendada. Ühe jalaga Action Man Bernard käib nende mõlemaga korraga kohtamas. Me vaidleme pidevalt, kummale Bernard kuulub, kuigi õigupoolest on ta Eddie oma. Kumbki meist ei taha, et tema Sindy peaks vallaline olema. “Vastik kõva madrats,” kordan ma. “Nagu “Printsess herneteras”.” “Kui kaua need kestavad?” tahab Caz teada.

      Kümme minutit hiljem oleme kümme sidet ühiselamu stiilis laiali laotanud ja Sindyd nende peale magama pannud. “Kas pole mitte õnnelik juhus!” ütlen. “Nagu siis, kui avastasime, et Brüsseli kapsad on täpselt nagu Sindy-kapsad. Vot, Caz, see on menstruatsiooni puhul see tore asi!” Et sidemed on odavad, räbalduvad nad kõndides mu jalge vahel ning muutuvad ebaefektiivseks ja hakkavad lekkima.

      Ma loobun päevade ajal kõndimisest. Mu esimesed päevad kestavad kolm kuud. Ma arvan, et see on täiesti normaalne. Ma minestan üsna regulaarselt. Ma kaotan nii palju verd, et mu sõrme- ja varbaküüned muutuvad kahvatusiniseks. Emale ma sellest ei räägi, sest olen oma küsimuse päevade kohta juba ära küsinud. Nüüd peab nendega lihtsalt hakkama saama.

      Veri linadel on masendav – mitte dramaatiliselt punane nagu mõrv, vaid tüütult pruun nagu õnnetus. See näeb välja, justkui ma roostetaksin seestpoolt ja hakkaksin katki minema. Ennetamaks igal hommikul käsitsi linade pesemist, topin ma oma aluspüksid lisaks kasutule sidemele paksult vetsupaberit täis ja püüan lamada terve öö nii paigal kui võimalik. Mõnikord tuleb sealt suuri vereklompe, mis näevad välja nagu toores maks. Ma oletan, et tegemist on mu emaka vooderdusega, mis sealt tollipaksuste tükkidena maha koorub, ja et täpselt nii koeline üks menstruatsioon olema peabki. See kõik lisab sünget aimdust, et midagi on kohutavalt valesti, aga juba selle mainimine on mängureeglitega vastuolus. Mõtlen päris tihti kõigile neile naistele, kes läbi ajaloo on pidanud niisugusest metsikust pasamerest vaid räbalate ja külma vee abil välja ujuma.

      “Mõni ime, et naised on nii kaua meeste võimu all olnud,” arutlen vannitoas aluspükse harja ja tõrvaseebiga küürides. “Kuivanud vere puuvillasest riidest välja pesemine on jube töö. Me olime enne pesumasina leiutamist hõõrumisega liiga ametis, et hääletamise eest võidelda.”

      Kuigi Caz on minust kaks aastat noorem, algavad temal päevad ainult kuus kuud minust hiljem – siis, kui nad minul teist korda algavad. Kui kõik teised magavad, tuleb ta nuttes mu magamistuppa ja sosistab need hirmsad sõnad: “Mul hakkasid päevad.”

      Ma näitan talle, kus sidemed vannitoas asuvad, ja seletan, mida teha.

      “Pane see oma aluspükste sisse ja ära kolm kuud kõnni,” ütlen. “See on lihtne.” “Kas see on valus?” küsib ta suurte silmadega.

      “Jah,” vastan täiskasvanulikult ja suursuguselt. “Aga sellest pole midagi.” “Kuidas sellest midagi pole?”

      “Ma ei tea.”

      “Miks sa siis ütled nii?”

      “Ma ei tea.”

      “Jeesus! Miks sa üldse midagi ütled? Kogu see jama, mida sa suust välja ajad.” Cazil tekivad kohutavad krambid – ta veedab oma päevad vannitoas, kardinad ette tõmmatud, ümbritsetud kuumaveepudelitest, ja karjudes “Käi perse!” igaühele, kes püüab ruumi siseneda. Et ema on hipi, siis ei usu ta valuvaigistitesse ja sunnib meid otsima abi taimsetest vahenditest. Me loeme kuskilt, et salvei peaks aitama, ning istume nuttes voodil, ajades peotäite kaupa sibula-salveitäidist sisse. Me ei suuda kumbki uskuda, et peame seda veel kolmkümmend aastat taluma. “Ma niikuinii ei taha lapsi,” ütleb Caz. “Nii et mul ei ole sellest kõigest mitte mingit kasu. Ma tahan, et kogu mu paljunemiselundkond eemaldataks ja asendataks asenduskopsudega juhuks, kui ma peaksin suitsetama hakkama. Ma tahan seda võimalust. See on täiesti mõttetu.” Niisuguses pöördepunktis ei tundu olevat midagi, mis räägiks naiseksolemise poolt. Suguhormoonid on väiksed värdjad, mis muutsid mind elavast lapsest veritsevaks, nutvaks, minestavaks pesunaiseks. Need hormoonid ei pane mind ennast naisena tundma: igal ööl, kui ma kurnatuna voodis laman, näeb mu aluspükstest pungitav side välja nagu riist. Ma tõmban kurvalt riided seljast ja võtan sahtlist öösärgi. Kui ma ümber pööran, on koer voodi alt välja hiilinud ja hakanud mu verist sidet sööma. Terve põrand on kaetud pisikeste punaste puuvillatükikestega ja tema suust ripuvad mu aluspüksid. Ta vaatab mind meeleheitlikult.

      “Appi – su koer on lesbivampiir,” ütleb Caz oma voodist ja pöörab magamiseks teise külje.

      Ma lähen püksikuid päästma ja minestan.

      Kogu selle hormonaalse sünguse keskele saabub üle mägede kannuste kõlinal ja pagunite kiisates lõpuks siiski päästev ratsavägi: mu roheline raamatukogukaart. Nüüd, kui olen kolmeteistkümneaastane, saan ma raamatukogust

Скачать книгу