ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Eesti II. Justin Petrone
Читать онлайн.Название Minu Eesti II
Год выпуска 2011
isbn 9789949479290
Автор произведения Justin Petrone
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ma lähen ja räägin omanikuga,” ütles Epp.
Mõne hetke pärast juhatati meid öömaja omaniku koju.
„Mul on teile koridori lõpus teine tuba pakkuda,” rääkis ta andekspaluval toonil. „See on mu poja endine tuba.”
Külalistemaja sisemus valmistas mulle pettumuse. Olin arvanud, et Hiiumaad eraldab mandrist muudki peale vee. Olin oodanud midagi mereteemalist, näiteks laevu kujutavaid maale seintel, kalavõrkudest baldahhiine, kausikest merekarbihautisega kauba peale. Kujutasin ette, et siin võiks olla nagu mõne Uus-Inglismaa rannaküla külalistemajas, kus ma lapsepõlves viibisin. Olin toona poole ööni ärkvel, istusin kuuvalgel ja kuulasin, kuidas seal tööl olnud kaunilt tedretähnilised iiri tüdrukud istusid kambakesi aias, mängisid kitarri ja laulsid meremeeste töölaule.
Käina külalistemaja oli täiesti teistsugune. See oli hämar ja kopitanud. Seal oli kurb sinine tapeet ning nõukogudeaegsed läikivad raamaturiiulid, mida võis leida paljudest Eesti kodudest. Seintelgi rippusid samasugused mustvalged fotod tüdinud nägude ja identsete vuntsidega eesti meestest: ei mingeid naeratusi, ei mingit kehakeelt, isegi mitte mingit hiiu huumorit. Selliseid pilte võis siin maal leida igast majast. Vabalt võis mõne majapidamise pildid omavahel ära vahetada ning kindla peale poleks omainimesed mitu nädalat mingit vahet teinud.
„Need on mu pojad,” osutas omanik meestele.
„Kas nad elavad siinkandis?” küsisin ma.
„Enam mitte,” ütles ta nukralt. „See on teie tuba.”
Meie uut tuba risustas küll tolmune mööbel ja ämbrid täis vanu ajakirju, ent mul oli ükskama. Tahtsin ainult pikali visata. Istusin voodiservale ja võtsin jälle sandaalid jalast.
„Kena siin just pole,” kehitas Epp õlgu, kui omanik oli lahkunud. „Aga vähemalt ei haise.”
Külalistemajas peatus ka üks sakslaste paar. Mehel olid vuntsid ja kallis kell. Naisel oli tukk ning ta näis olevat väga korraarmastaja. Hommikuks sõid nad kaeraküpsiseid ja lehitsesid reisijuhte.
„Ulrika, mida me täna teeme? Lähme äkki kõigepealt Rudolf Tobiase muuseumi?” küsis mees.
„Kes on Rudolf Tobias?”
„Siin on kirjas, et oli mingi helilooja.”
Sakslased. Miks nad pidid just Hiiumaale tulema? Kas end kunagise aupaiste lõõsas soojendama?
Võimalik. Pärastpoole, kui olime teisel pool Käina lahte Kassari saare kabeli kalmistul, kummardusin ja tõmbasin sõrmega üle vanadesse hauakividesse ja ristidesse uuristatud vagude. Mõni neist ütles vaid eesti keeli „Puhka rahus”, ent vanemad olid kaetud saksa turistide keelega. Kas need hiidlased olid siis saksa soost? Ei. Lihtsalt 19. sajandil pandi elu kirja sakslastest mõisnike keeles. Eestlased sündisid, abiellusid ja surid saksa keeles. Paljudel oli ning on siiani saksa nimi. Üldisest saksastamisest hoolimata aga eestlastest sakslasi ei saanud. Hiidlased jäid jonnakalt iseendaks.
Kassari kabel oli valge ja kössis nagu vana naine. Tegime surnuaial puhkepeatuse ning ma laskusin põlvili, et vanadelt kääpakividelt nimesid lugeda. Georg. Elsa. Karl. Minna. Kõigist neist inimestest olid järel vaid luud. Lahkunud olid kõik, kes oleks mäletanud kedagi, kes neid mäletas. Ent üks nimi torkas mulle silma. See nägi pisut teistsugune välja. Kuidagi elav. See ei tundunud ei saksa- ega eestipärane, vaid midagi suuremat. See võinuks olla mõne Itaalia filmitähe või Brasiilia laulja nimi.
Marta.
Marta Petrone. Nägin seda juba vaimusilmas tulukestega kirjutatult. See oli otsekui tuline sähvakas. Selles nimes oli energiat ja adrenaliini. Kas niimoodi tuntaksegi ära oma lapse õige nimi? Ma ei osanud öelda, ent tunne oli õige.
„Mul oli vanatädi Marta,” kükitas Epp minu kõrvale maha.
„Kas sa mäletad teda? Milline ta oli?”
„Ta suri väga ammu,” kortsutas Epp kulmu. „Aga mul on meeles, et tal oli kapi otsas väga vahva nukk.”
„Mida sa arvad?”
„Et meile? Kõlab küll rahvusvaheliselt,” ütles Epp. „Ning see on suguvõsa vana nimi.”
„Meie Marta ei teagi,” küünitasin käe välja ja puudutasin kivi veel kord, „et ta saab nime ühe surnud Hiiumaa neidise järgi”.
„Jah,” nõustus Epp. „Juhul, kui ta on tüdruk!”
Tagasiteel Kassari kabeli juurest peatusime korraks ühes vanamoelises villavabrikus. Panime jalgrattad parkimisplatsile kivimüüri najale seisma. Autosid parklas polnud, ümberringi ei paistnud kedagi. Polnud vähimatki elumärki peale mõne kaugemalt paistva üksiku elamu, oma tumedate palkseinte ja paksude rookatustega nägid need välja iidsed ja õdusad nagu „Sõrmuste isanda” võtteplats.
„Kui me Tallinna tagasi jõuame…” hakkas Epp ütlema, kui tehase ukse poole sammusime.
„Kuss!”
„Mis on?”
„Kas sa kuuled?” sosistasin.
„Ei.”
„Kuula.”
Seal me seisime, mõlemad vait ja kõrvad kikkis. Me ei kuulnud mitte midagi. Ei vähimatki häält. Ei ühtegi autot. Ainsatki raadiot. Mitte mingit ehitusmüra. Siis määgis kusagil kaugel üks lammas.
„Siin on nii vaikne,” ütlesin ma kivimüüri taga laiuvat linapõldu vaadates.
„Tere!” üllatas meid üks hääl tehasetrepilt. Pöördusin sinnapoole ning nägin meest, kel olid pruunid külgedelt hallinevad juuksed tutiga kuklas ja ees naeratav keskealine vats. Tal olid seljas sinised tunked, otsekui tulnuks ta just lehma lüpsmast.
„Tere,” vastas Epp talle. „Kas teie pood on lahti?”
„On küll, astuge sisse.”
Pood oli puhas ning seda ehtisid villased mütsid, kampsunid ja kapukad. Epp leidis koju kaasaviimiseks ühe kohaliku käsitsi valmistatud salli. Maksime ning ajasime omanikuga juttu.
„Kas olete siitkandist?” küsisin mina.
„Siin sündinud ja üles kasvanud,” ütles ta. „Ning ma olen seda poodi pidanud sestpeale, kui Vene aeg otsa sai.” Kui ta pilgu minu poole heitis, märkasin, et tema vasak silm vaatas pisut kõõrdi. Taas vaatas üks hiidlane minu poole, aga mitte mulle otsa.
„Jah?! Te olete seda poodi pidanud 1917. aastast?” pilgutasin omanikule silma.
„Noh, olgu, nõukogude aja lõpust peale,” vastas ta eriskummalise naeratuse saatel, otsekui teeks talle miski nalja.
„Kas see on tõsi, mida hiiu huumorist räägitakse?” küsisin talt. „Kas see on päriselt olemas?”
„Muidugi on olemas,” vastas omanik samasuguse pentsiku naeratusega. „Mandrimees tuleb siia ja küsib, kuhu see tee viib. Mina vastan alati, et tee ei vii sind kuhugi, ise pead minema. Vat see on hiiu huumor!”
Epp naeris selle peale, mina mitte. Omanik suunas pilgu tagasi sallile, voltis selle kokku ja pistis paberkotti.
„Mina tean ka üht nalja,” pakkus Epp välja. „Miks ei tohi hiidlane mandrimehele kolmapäeval anekdooti rääkida?”
„Sest see hakkaks pühapäeval kirikus naerma!” vastas tehaseomanik otsekohe. Mõlemad kõkutasid.
„Kas see pidi naljakas olema?” sosistasin Epule poest väljudes.
„Ära muretse, Justin,” puudutas ta mu kätt. „Küll sa hiljem aru saad.”
MINE METSA
Vane, Karin, Rait, Nele…
Epu