LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teda vaadata ehk pildistada oli sootuks midagi muud. Epu paksud tumeblondid juuksed olid hobusesabasse köidetud, tema viljakat figuuri kattis punane topp ning tema alati pealtnäha saladustest pakatavad sinised silmad vaatasid mulle otsa. Epp oli vahetu ja ligipääsetav.

      Anne-Helene juures ei tundnud ma aga midagi. Meie vahel oli müür, värav oli lukus ning mina sealt läbi ei pääsenud. Vaatasin ta ilusat nägu, tema tuules lendlevaid punaseid lokke, ent ei suutnud teda lahti mõtestada. Võib-olla seepärast, et ta oli norralanna, järjekordne põhjamaine inimene, kelle tundmaõppimiseks kulub sajandeid. Meenus ühe Norra koomiku plakat, mida ma kahe aasta eest Oslos nägin. See kujutas niinimetatud meelelahutajat, kellel olid kurvad ja kottis Skandinaavia alkohooliku silmad. Ma ei saanud asjast sotti. Ta oli koomik ning isegi ei naeratanud. Sellised põhjamaisuse avaldused on sõnulseletamatud, otsustasin ma. Neid oli võimalik vaid teadmiseks võtta või eirata.

      Isegi läbi objektiivi ning vaba voliga Anne-Helenet iga nuka alt piielda ei õnnestunud mul temani läbi murda. Sellegipoolest üritasin ma teda mõista: isegi kui norralased olid läbitungimatud depressiivsed inimesed, kes pärandasid maailmale õõvastava „Karje”2, olid nad siiski lääne inimesed nagu minagi ning me olime ses mõttes üks ja seesama.

      Ma ei sallinud terminit „lääne inimene”. Mulle oli vastukarva terve Lääne idee kui selline. Mulle ei meeldinud põrmugi mõte kujutletavast eesriidest Eesti ja minu vahel, mis eraldab mind Epust, mu veel sündimata lastest ning hoiab meid lahus vaid sellepärast, et minul oli Reagan ja temal Gorbatšov või et meil olid Volvod ja neil olid Žigulid.

      Lisaks sellele arvasin juba mõnda aega, et Eesti kuulus tegelikult läände ning oli sala-lääs, mis kogemata kukkus üle pea stalinismi ning mille eraldas läänest mingi ajalooline meeltesegadus, omamoodi diplomaatiline „oih!”-aps mõnel sõjajärgsel konverentsil. Eesti polnud mõeldud saama Nõukogude Liidu osaks. Oo ei. Tegelikult oli nii, nagu Lennart Meri ütles oma kõnes, mida ma The Baltic Timesi Tallinna kontoris ühest vanast artiklist lugesin. „Eesti ei ole endine Nõukogude liiduvabariik,” ütles endine president. „Eesti on endine Rootsi impeeriumi osa.” Mulle meeldis see lähenemine väga. See kõlas nii, otsekui Eesti oleks kaetud kulla, smaragdide ja briljantidega ning Eesti väljakuil annaksid tooni kuninglikud kivist lõvid, purskkaevud ja keelpillikvartetid. See kõlas minu jaoks üsna loogiliselt. Vaata vaid neid tuulikuid ja luteri kirikuid, neid piparkoogimaju ja arteesiakaeve. Vaata vaid Hiiumaad. See polnud mingi tagurlik, roojane ja kääriv postsovetlik peldik. See oli Eesti.

      See kentsakas saar oli üks Eesti läänepoolsemaid paiku. Kui Eestis miski oli endine Rootsi impeeriumi osa, siis kindlasti Hiiumaa. Kui Eestis oli mõni paik, kus Anne-Helene ja mina saime ringi kõndida lääne inimestena, oli see Kärdla. See linn tundus nõukogude aastaist üsna rikkumata. Tõsi, siin-seal oli vanu roostetanud vahiputkasid, ent need olid lapselikud nagu varesepesad unustatud laevavrakkidel. Isegi nõukogudeaegseid paneelmaju, mis tavaliselt torkasid valusalt silma oma mustvalge inetusega, ümbritsesid puud ning siin-seal voolas nende vahelt läbi mõni sügav mustjas oja, mille kaldaid ehtisid kollased lilled. Olin selle üle väga rõõmus, sest Tallinnas oleksin ma kindlasti tahtnud buldooseriga maha võtta viimase kui võika sotsialismiaegse hoone ning anda krundi tasuta üle Soome kinnisvaraarendajaile. Ma pole küll lammutaja tüüp, aga tahtsin, et Eesti näeks välja nii, nagu ta pidi välja nägema.

      Lõunatasime neljakesi: Epp, mina, Anne-Helene ja Maret, kes oli Anne-Helene disainipoe hiidlasest juhataja. Tundsin õhus pisut pinget. Anne-Helene tahtis rääkida oma tööst. Epp soovis pigem kõnelda lennuõnnetusest. „See on vist minu vaatenurk,” tunnistas ta mulle enne kohtumist. „Eesti naised tahavad kindlasti lugeda disainerist, kes pääses lennuõnnetusest eluga.”

      Ent Anne-Helene ei soovinud eriti õnnetust taas läbi elada. „Ma sain millegagi vastu pead. Verd jooksis,” rääkis Anne-Helene. „Kui järele mõelda, siis mul vedas,” vaatas ta aknast välja mere poole. „Ja ma pole pärastpoole enam seda teed lennanud. Ma sõidan nüüd alati praamiga.”

      „Aga mis juhtus enne õnnetust?” uuris Epp. „Kui te olite veel õhus?”

      „See oli kummaline,” ajas Anne-Helene kulmu kipra.

      „Mul oli ükskord üks halb lennureis,” segas Maret äkitselt vahele, sõrmed inspiratsioonist võbelemas. Hiidlane Maret oli kogu aja vaikselt istunud ega olnud jaganud meiega midagi peale isevärki naeratuse. Nüüd ajas ta end sirgu ning tema hallid linnusilmade moodi silmad läksid prillide taga niiskeks. „Lennuk hüppas hästi palju. Me olime kõik hirmul. Kogu selle aja vaatasime ainsat meesterahvast pardal ja panime imeks, miks ta ometi ei aita. „Sa oled mees,” hüüdsime talle, „miks sa appi ei tule?” Ja ta ei teinud midagi, usu või ära usu.” Ta pani käed rinnale risti. „See mees ei teinud mitte kui midagi, ainult istus!”

      Anne-Helene vaatas üle laua mulle otsa. Ta saavutas silmside. Vaatasin teda vastu. Esimest korda terve päeva jooksul tundus mulle, et oleme ühel lainel. Tema silmis oli helk, mis tekitas meie vahele vaikse teineteisemõistmise. Me ei öelnud midagi, aga ma teadsin, mida ta mõtles: feminism ei ole teed Eestisse veel leidnud.

      See ei tähenda, et eesti naised elasid endiselt 19. sajandi juhtmõtte „Kinder, Küche, Kirche”3 järgi. Mõned hästiistuvate kostüümide, kenade soengute ja korrektse meigiga naised olid teinud silmapaistvat karjääri poliitikas või äris, ent Mareti kommentaar pani mind mõtlema: mis siis, kui tolles lennukis poleks olnud ainsatki meest? Kes siis oleks pidanud neid päästma tõttama? Ning mis sundis eesti naisi mõtlema, et kui pardal on mees, küll ta siis teab, kuidas tormise ilmaga lennukit maandada?

      Sina oled mees, päästa meid.

      Ma ei suutnud lakata sellele mõtlemast. Kujutlesin Anne-Helenet sel hetkel endamisi muhelemas ja sõnamas, et „norra naine ei ütleks kunagi midagi sellist”. Tal oleks ehk õigus.

      See tegi mind ka ärevaks. Kui sel maal mõni lennuk õhukeerisesse satub, kohustab mu sugu mind ilmselt rooli istuma ja naisterahvaid päästma.

      „Kas sa kuulsid, mida ta ütles? „Sa oled mees, päästa meid!” Et kui ma olen mees, küll ma oskan lennukit juhtida? Kas ta Amelia Earhartist4 pole midagi kuulnud?”

      „Ära võta seda hinge, Justin. Vänta ja säästa jõudu! Me peame saare teise otsa jõudma, enne kui hilja.”

      „Ega sa väsinud ole?”

      „Ei,” säras Epp oma jalgrattalt „Ajakirjas räägiti, et neljandat kuud rasedatel naistel on palju energiat. Ja mina olen neljandat kuud rase!”

      Olime Epuga üürinud Kärdlast kaks jalgratast ning teel saare lõunarannikule Käinasse. Ma ei teadnud, kaua see aega võtab, ent tundus, et oleme juba väga kaua teel olnud.

      „Ma arvasin, et naised enam mehi ei vaja,” karjusin Epule, kuna ta oli minust kaugele ette jõudnud. „Öeldakse ju, et naine ilma meheta on nagu kala ilma jalgrattata.”

      „Eesti naisi see värk eriti ei huvita,” lõugas Epp vastu toonil, nagu tema ise sellesse kategooriasse ei kuulukski. „Soomlased ütlevad, et eestlastele oleks rohkem feminismi vaja, aga eestlased ütlevad jälle, et Soome feministid on koledad, pealegi on eesti naised alati tööd teinud ja arvavad, et neile pole feminismi vaja.”

      Tundus, et Eesti ei pea vajalikuks kõiki läänes levinud moode sisse vedada. Nad võtavad üle meie head asjad ja eiravad meie psühhodraamasid. Jah „Vapratele ja ilusatele”, ei poliitkorrektsusele. Jah internetikaubandusele, ei feminismile. Nad on nõus Euroopa Liidu ja NATOga, ent ära arvagi, et nad lakkavad ütlemast „neeger” või uskumast, et kõik tehnilised probleemid saab lahendada lähima meesterahva poole pöördumisega.

      See viimane uskumus torkis mind eriti. Kõik Eestisse sattunud välismaa mehed said varem või hiljem aru, et oli asju, mille tegemist või tegemata jätmist neilt oodati. Mehed ei tohtinud pakkuda, et teevad süüa või pesevad nõud ära. Kui aga teemaks olid torutööd, elektroonika või mööbli kokkupanek,

Скачать книгу