Minu London - Anu Samarüütel-Long

Скачать книгу

ja mõned laita – kõvahäälselt ja terve kursuse kuuldes. Christopher Kane, praegune Londoni kuumim moestaar, oli tulnud lagedale geniaalse lahendusega – tal ei olnudki portfooliot, vaid umbes 20 cm kõrgune kuhi A3suurustesse külmutuskottidesse topitud pliiatsijoonistusi. Ei oleks kuidagi saanud öelda, et see kuhi oleks olnud korrektne, kuid see-eest oli see intrigeeriv, ootamatu ja elevust tekitav. Christopher oli oma kollektsiooni inspiratsiooniks võtnud metsasarve – mis on selline keerlevate-väänlevate torudega puhkpill – ja ta oli valmis vihtunud hulga skitse, keerlevateväänlevate vormidega kleite. „Mul on ainult üks research-pilt, see pasunaga. Mul ei ole rohkem vaja,” teatas ta enesekindlalt. Louise kutsus pidulikult meid kõiki kuhja ümber kokku. „Vaadake,” ütles ta hunnikule osutades, „te ei pea kulutama palju raha kallitele paberitele ja nendele koledatele mustade kaantega kaustadele. Olge leidlikud! Minu poolest võite te joonistada oma kollektsiooni ka suitsupaki tagumisele poolele – see olekski cool! Aga mida teie teete? Ja mis SEE selline on?” Ta tõstis üles kellegi valgete plastkaantega, Muji poest ostetud klamberkausta, mille kaanele oli musta vildikaga joonistatud elegantse ja vaba joonega ilus modelli pea. „Mul lihtsalt ei ole sõnu. See on ju kohutav!!! Ma ei taha midagi sellist enam KUNAGI näha!”

      Mõne päeva pärast saabus mulle koju pruun ümbrik. Selles oli kiri, mis ütles umbes nii:

      „Meil on tõsine mure, sest teie viimase projekti tase jättis väga soovida. Kui te kiiresti end käsile ei võta ja oma töö kvaliteeti ei paranda, siis satub kahtluse alla teie kursuse lõpetamine.”

      Kui ma koolis kursusekaaslasele vaikselt ja murelikult kurtsin, et sain sellise kirja, siis kuulsin vastuseks: „Kuule, ma sain täpselt sellesama kirja!” Keegi, kes meie juttu pealt oli kuulnud, hüüatas „Ja mina ka!”. Peagi selgus, et praktiliselt kõik meist olid niisugused kirjad saanud. Ma ei imestaks, kui kantseleis oleks selle kirja formaat arvutis juba olemas ning nad saadaks neid igal aastal kõigile esmakursuslastele. Lihtsalt selleks, et neid veidi ergutada. Adrenaliin käib ikka moega kokku.

      NAABRID

      Kuidas ma oma majanaabritega tutvust tegin, kuidas avastasin uksesilma võlud ja sellest, miks esimehe küllakutset vastu võtta ei tohi.

      MÜRRRAKI!!! Olin just magama jäänud, kui ülemisel korrusel korteriuks mitte eriti peenetundeliselt kinni virutati. Põnts… põnts… põnts… tuli keegi raske sammuga mööda treppi alla, nii et terve maja kajas. Ma pulbitsesin vihast. Kell oli 3 öösel ja umbes tund aega tagasi oli täpselt sama stsenaarium juba aset leidnud. Kargasin voodist välja, tormasin välisukse juurde ja surusin silma vastu piiluauku. Täpselt nii, nagu ma arvasin – naabritüdruk meie kohal olevast korterist! Ma olen kindel, et ta trampis oma saabastega meelega, et kõik üles ajada. Enne elas meie kohal noor üksikema oma väikese lapsega, kelle peale ema alailma karjus, mispeale laps veelgi kõvemini kisas. Korduvalt mõtlesin, et kas kutsuda politsei või lastekaitse, kuid enne kui asi päris hulluks läks ja mina tegudeni oleksin jõudnud, kolisid ema ja laps minema ja asemele tuli paarike. 30ndates noor valge mees, oletatavasti inglane, ja india välimusega neid. Nad asusid aega viitmata oma eluaset arendama, häälte järgi otsustades seinu maha võtma, puurima, lihvima, kopsima ja kolistama, mis on ju täiesti mõistetav – tublid noored. Ühtaegu avastasin, et uued naabrid, nagu ka ma ise, on öökulli tüüpi inimesed. Keegi võttis ikka öösel 2–3–4 paiku vanni või kondas mööda korterit, puukingad jalas – või vähemalt sedasi see kõlas.

      Mingil hetkel alustas neidis aga kummaliste öiste jalutuskäikudega. Kella 1–2 paiku pani ta jalga saapad, kõndis kõigepealt mõnda aega mööda tubasid, siis korteriuks mürtsuga kinni ja trampides trepist alla. Umbes 20 minuti või poole tunni pärast jõudis ta oma tuurilt tagasi ja lajatas taas uksega. Paaril korral ärkasid müra peale naabridki, keegi avas oma ukse ja kisendas: „Mida te siin paugutate keset ööd? Ma kutsun politsei!” Siis avanesid veel mõned uksed ja teisedki naabrid ühinesid pahameelekooriga. Süüdlane aga istus tõenäoliselt juba oma köögis nagu hiir urus ja kihistas vaikset paharetinaeru.

      Kord öösel ärkasin sellest, et kuulsin selgelt, kuidas naine ja mees minu seina taga räägivad. Keerasin end nii- ja naapidi, kuid hääled olid liiga valjud ja seepärast ka uni ei tulnud. Kõne-ümin kostis selgelt, kuid mitte nii, et oleksin aru saanud, millest räägiti. Ajasin end jalule, läksin uksesilma juurde ja ei midagi – koridoris polnud kedagi. Ometigi oli kuulda, et keegi oli siinsamas. Äkki avanes prügišahti uks ja sealt väljusid naabritüdruk ja india välimusega noor mees. Poiss vantsis trepist alla ja tüdruk oma koju, ülemisele korrusele. Kes oli see poiss? Mis asja nad keset ööd prügišahti ruumis ajasid? Hiljem, kui sellest Chrisile rääkisin, arvas ta, et küllap tegid narkodiili. Mõne päeva pärast nägin tüdrukut koridoris, kui ta minust möödus, ütlesin tere ja vaatasin talle otsa – ta pomises midagi vastuseks ja komberdas minust mööda, ise näost valge, häguste silmade ümber mustad rõngad ja kõhn nagu zombie. See inimene ei pakatanud tervisest. Tema boyfriend seevastu nägi alati välja korralik ja kaine, ehkki kergelt boheemlik oma laia triibuga pesusametist välja veninud pintsakus ja kaabulotis. Korraks mõtlesin, et võib-olla on ta selle tüdruku järelevaataja, kes peab teda halbadest elukommetest eemal hoidma. See variant tundus pisut ebareaalsena. Mis aga hoidis seda kummalist paari koos? Tööl naabritüdruk igal juhul ei käinud ja tema boyfriend’i riietuse ja käimiste järgi otsustades võis ta olla mingit sorti ehitusmees. Või näiteks maaler. Tõtt ei saanud ma kunagi teada ja ega see ausalt öeldes mind ei huvitanudki.

      Kuna Montfort House oli kunagi olnud puhtalt kohaliku omavalitsuse maja, kus anti kortereid kõigile hädalistele, majanduslikult vähekindlustatutele ja neile, kes soovisid riiklikul, st odavamal elamispinnal elada, siis oli siin teisigi värvikaid asukaid.

      Mõni aeg pärast seda, kui olime Montfort House’i kolinud, märkasime veidrat olendit. Olime just välisuksest tänavale jõudnud, kui maja uks meie seljataga uuesti avanes ja välja vilksas üks halli tekki keritud tuutu, mis meist mööda pühkis ja ülikiirelt nurga taha kadus, nagu viirastus. „Mis see oli?” küsisin hämmastunult Chrisilt. See olend oli nagu külaline mõnest teisest ajastust. Keskajast? Või tegelane Dickensi raamatust, kel koduks räpane Londoni vaestemülgas. Mõne päeva pärast nägime tuutut uuesti, ta seisis õnnetult ja poolkõveras välisukse kõrval ja ootas sisselaskmist.

      Avasin talle ukse ja kuju lipsas sõnagi lausumata sisse, liikus väledalt trepist üles, kõhnad kederluud ja auklikud kandadeta kingad teki alt välkumas, ning vilksas ühte korterisse meist korrus allpool. See kõik toimus uskumatult kiiresti, paari sekundi jooksul. Kuju liikus väledalt nagu hall rott, joostes mu silme eest läbi ja kadudes enne, kui arugi saada jõudsin. Tema nimeks saigi seepärast Rott. Mul oli Rotist kahju ja pean piinlikkusega tunnistama, et see ei ole ilus nimi, kuid Rott lihtsalt käitus nagu rott! Ma hakkasin teda nägema sageli, alati liikus ta tõtlikult, pooljoostes ja kummargil, justkui uru poole põgenedes. Kõik temas oli hall, nii tekk, katkised riided, nägu kui juuksed. Tihti ruttas Rott jooksujalu majast välja ja läbi pargi vaid selleks, et end sisse seada siinsamas Bethnal Greeni metroopeatuse sissekäigu juures. Ta istus seal külmal kivipõrandal oma tekki mähkunult, rasvased juuksesalgud näo ees rippumas, kõhnade käte vahel papist tops almuste kogumiseks. Kui ma temast mööda kõndisin, ulatas ta oma topsi ka minu poole ja tema näost oli näha, et ta mind ära ei tundnud, ehkki olime kümneid kordi koridoris kohtunud.

      Võib-olla tõesti, et Rotil ei olnud raha, kuid ta ei olnud sugugi kodutu, ta elas Londoni ühel kauneimal tänaval, korralikus majas ja tõenäoliselt maksis korteri üüri tema eest kohalik omavalitsus, kuna Rott oli vaene ja töötu.

      Rotil võis puududa ametlik tööpost, kuid ta ei olnud laisk. Peaaegu iga päev istus ta metroopeatuses ja kui vihma sadas, siis kolis ta raudteesilla alla kõnniteele. Mitmel korral kohtusime temaga Brick Lane’il, Bagel Bake’i ees – see on juudi pagaritöökoda, mis on lahti 24 tundi ööpäevas ja kus pidutsevad trendinoored ning taksojuhid varastel hommikutundidel keha käivad kinnitamas. Kõige kaugem punkt, kus me Rotiga kokku põrkasime, oli Shoreditch High Streetil, mis on Ida-Londoni ööelu tuiksoon. Oli umbes 12 öösel ja Rott oli end seadnud positsioonile peotrassi äärde.

      Rotil

Скачать книгу