LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hulgale Briti disaineritele on õppejõuamet tõeliseks päästerõngaks – ülikoolid maksavad neile 30–50 naela tunnis. Nad õpetavad ülikoolis ühel päeval nädalas, ülejäänud aja aga tegelevad omaenda moemaja ja kollektsioonidega. Meil olid õppejõududeks mitmed tuntud noorema generatsiooni moetegijad, nagu näiteks Peter Jensen, Jens Laugesen, Kim Jones, Fleet Bigwood ja Avsh Alom Gur. Lisaks õppejõududele oli Louise palganud ka terve hulga „külaliskriitikuid”, kes ilmusid aeg-ajalt ja vahel üpris ootamatult ning kellele võis oma töid näidata ja neilt nõu ja arvamust pärida. Meie kursuse „külaliskriitikuteks” olid sellised tuntud nimed Londoni moeareenilt nagu Sophia Kokosalaki, Emma Cook, Julie Verhoeven, Giles Deacon ja Kinder. Moekaugele inimesele ei ütle need nimed midagi, kuid uskuge mind, tegu oli Londoni moe kõige eesrindlikuma ja cool’ima koorekihiga tol ajahetkel. Louise hoolitses selle eest, et kateedrile aitaks ilmet anda noored tipptegijad, kogenud vanadest kaladest ei näinud ta hoolivat. Noor, cool7, värske ja terav – selline oli Louise’i maitse kaastööliste valikul.

      Jane oli täpselt selline. Noor, cool, värske ja terav. Ma sain väga hästi aru, et ta on cool, kuid ütleme nii, et tema stiil polnud minu maitse. Kord tulin ma kooli ja jäin stuudio uksel seisma. Seal oli mingi võõras mees, kes vestles elavalt minu kaasõpilastega. Selja tagant riietuse järgi otsustades oli ta kodutu – seljas tumerohelisest nailonist lontis ja lohvakas jopp, millele tikitud faasanid ning mingi jahiklubi logo, peas imelik mütsilott. Mees keeras end ringi – see oli Jane! „Anu, ma tulen kohe sinu juurde, pane oma asjad valmis!” ütles ta oma pika tuka alt. Laotasin joonised ja kangaproovid lauale laiali. „Nii-nii, mis meil siin siis on?” Jane silmitses mu joonistusi tähelepanelikult. „Miks sellised vormid? Kust need kitsad püksid tulnud on? Kus on su research?” Millised kummalised küsimused – kust on tulnud kitsad püksid? Kust nad siis tulema peaksid? Ikka minu peast! Ma olen ju disainer – ma võin teha, mida tahan! Kui ma vaatan lakke ja minu instinkt ütleb, et „kitsad püksid”, siis järelikult nii ongi! Ma tundsin, kuidas minus kasvas trots. „Mulle lihtsalt meeldis selline kitsas joon!” vastasin. „Jah, aga kus on sinu research?” Research tähendab moemaailmas kollektsiooni visuaalset taustauuringut ja inspiratsioonimaterjali. Mul olid mõned pildid päikesest, kiirte peegeldumisest ja mõned pildid geomeetrilisest kunstist, sest olin oma kollektsiooni inspiratsiooniks võtnud valguse. Lükkasin pildid Jane’i ette. „See pole mingi research!” ütles Jane. „Aga milleks peab see research üldse olema?” küsisin nõutult. „Kui sa töötad suures moemajas, sa oled peadisainer ja sul on suur tiim, siis sa pead suutma neile selgeks teha, milline on kollektsiooni look, mille kallal te parasjagu töötate. Sa pead leidma mingit pildimaterjali, millest inspiratsiooni saab võtta, mingi ajastu, mingi stiili, või inimese, kes seda look’i väljendab. Research’i peab olema palju, siis on, mille hulgast valida.” Olin ikka veel tõrges kogu selle research’i-jutu suhtes. Jane aga ei olnud veel lõpetanud. „Miks su joonised nii puised on? Näe, siin on sul hoopis toredad sirgeldused, võta neist eeskuju,” osutas ta minu sodi-podipaberitele. „Üleüldse – su vormid on väga high street8. Näita oma kangaid! See on jube… see näeb välja kohutavalt odav… see ei kõlba üldse… see pane küll ära… OK, järgmiseks korraks tee mulle rohkem research’i ja huvitavaid vorme ja otsi korralikud kangad! Jõudu tööle!” Olin südamepõhjani solvunud. Minu vormid ja high street! Ta võrdleb mu tööd kaubatänava odavbrändidega. Tavalise massimoega. Research, look, high street, need minu jaoks uued sõnad keerlesid mu peas lakkamatult ringi ja ringi.

      Otsustasin minna raamatukokku ja proovida teha seda kurikuulsat research’i. Oleks siis keegi näidanud täpselt, mis asi see research on, kuid näitlikke õppevahendeid siin koolis ei kasutatud. Kaasõpilaste töid nägi vaid siis, kui need laual juhuslikult lahti olid, ja pikalt teiste asju vahtida polnud kombeks, sest ideedevargus on moeilmas alati õrn teema.

      Raamatukogu ukse kõrval oli reas kolm paljundusmasinat ning üks värvikoopiamasin. Seda oli ilmselgelt vähe, sest nende taga lookles umbes viieteistkümnest kunstitudengist koosnev järjekord. Igaühel oli kaenlas pakk raamatuid ja ajakirju, paberiribad järjehoidjateks vahel. Mõne raamatukoorem oli nii suur, et nad olid kuhjad põrandale ladunud. Koopiamasinad huugasid vahetpidamata, õhk oli paks, kuum ja trükitindist rikastunud. Kõik seisid ja ootasid stoilise rahuga oma hetke masina juures. Omavahelist vestlust ei toimunud. Üks mustvalge A4 maksis viis penni. Üks kutt oli disaininud mingid punkmustrid, mida ta muudkui paljundas ja suurendas ja vähendas ja siis lõikas kääridega ja paljundas üha uuesti kümnetes eksemplarides. See on selline primitiivtehnoloogiline töömeetod, mida kasutasid 70ndatel fanzine’de ehk kodustehtud ajakirjade tegijad. Alguses osalesin minagi selles paljundusrallis. Siis aga tekkis mul idee. Kui õige prooviks vajalikke lehekülgi digikaameraga pildistada? Niikuinii läheb heal juhul ainult 20 protsenti kogutud pildimaterjalist kasutusse, ülejäänu on põhimõtteliselt ülejääk, kasutu makulatuur. Pildistades võin aga pärast välja printida ainult vajalikud leheküljed. Milline kokkuhoid – nii rahas kui puudes! Terved vihmametsad jääksid püsti, kui kunstiüliõpilased ei teeks oma projektide taustauuringuid koopiamasina, vaid digikaamera abil. Ma leiutasin oma metodoloogia – raamat pidi olema teatud nurga all mu süles püsti, et lehed ei läigiks, ning mu selja taga ei tohtinud paikneda laelampi, mis oleks jällegi pannud lehed läikima. Mul olid raamatukogus omad kindlad heade valgustingimustega positsioonid, kus ma oma „uurimustööd sooritasin”. Peagi märkasin, et minu eeskujule leidus järgijaid. Koopiamasinasõltuvusest pääsemine oli tore! Andku autoriõiguste eest võitlejad siin mulle andeks, kuid kellele teeb kurja see, kui rahatu üliõpilane ajakirjast või raamatust endale mitte eriti kõrgkvaliteetse foto teeb ja seda kodus inspiratsiooniks vaatab? Mitte kellelegi!

      Järgmisel korral, kui Jane’i nägin, oli ta minuga peaaegu et rahul. Kui jälle oma paberid laiali laotasin, siis sumises ta nende kohal heakskiitvalt. „Oo, heavy rock vööd, väga lahe… huvitavad vormid…” Ma ei hakanud talle seletama, et need ei olnud heavy rock vööd, vaid lihtsalt vööd suure dekoratiivse pandlaga, stiliseeritud Egiptuse motiividega. Ma tajusin, et Egiptuse motiivid poleks talle üldsegi nii väga meeldinud. Sellest hoolimata olin õnne tipul ja Jane’ile pisarateni tänulik, et ta mulle halvasti ei öelnud. Nüüd tuli vaid korralikud joonised teha ja portfoolio kokku panna, mis ei oleks tohtinud olla kuigi raske. Nii ma vähemalt arvasin. See oli aga keerulisem, kui oodata võiks. Kus poes müüakse Londonis paberit? Kust saab kilekaasi, kust kangast, kust nööpnõelu, kus ja kuidas oleks kõige soodsam välja printida värvilisi pilte? Kodulinnas tead täpselt, kus vajalik pood asub ja kust midagi saab. Uues linnas võid veeta päevi, vantsides ühest punktist teise, heade inimeste poolt antud õpetuste kohaselt, selleks et kohale jõudes tunnistada, et too linna teises otsas asuv kangapood on mõttetu valikuga või et too kontoritarvete pood ei sisalda vajalikus paksuses paberit ja nende poolt müüdavate kilekaante köitmisribad on valget värvi ja sinna on kirjutatud kuldsete tähtedega Ryman’s või Lexmark (halb). Portfooliot tehes omandab iga pisemgi detail tähenduse: paberi raskus, toon (musta paberi keelas Louise ära), faktuur (Louise vihkas Concorde’i-nimelist krobelist paberit), kilekaante kvaliteet – on nad akrüülist ja kristalselt läbipaistvad (hea) või läikimisvastase tekstuuriga (halb), portfoolio kaante värvus ja suurus, horisontaalne või vertikaalne, kuidas paigutada lehekülgedele oma joonised, kas lasta need läbi värvilise paljundusmasina, 25 krooni leht (potentsiaalne pankrot), või kasutada originaale, mis ei näe nii head välja. Kuidas esitleda research’i, kuidas vormistada õmblustehnikate proovid, ja peale selle muidugi veel portfoolio sisuline pool – milline on lõplik kollektsioon? Ma ei olnud elu sees sellist portfooliot koostanud ja kogu selle tegemisega seotud valikute rohkus ja probleemistik vajus minu peale nagu lumelaviin. Ka õppejõudude selgitused ei aidanud. Püüdsin järgida Patricu soovitust „pane taustauuringud ja inspiratsioon segamini joonistega” – tulemuseks oli lihtsalt segadus. Patric soovitas: „Pane A3-lehed vaheldumisi A4-dega, vahele mõned transparendid.” Tulemuseks oli see, et portfooliot lapates jäi osa lehti lihtsalt märkamatuks. Lõppjoonised tegin oma heas järeleproovitud guašitehnikas ja peene pintsliga, mis tähendas seda, et ma veetsin iga joonisega vähemalt kaheksa tundi. Ükski moekunstnik ei saa endale

Скачать книгу