LITMIR.BIZ

      Oleme just Rakvere teatri perega Marimaa pealinna Joškar-Olasse soome-ugri teatrifestivalile jõudnud, kui meile teatatakse, et nüüd ootab teid ees mari tantsuõhtu.

      Tegelikult on küll lõunane aeg. Aga kappadi-kappadi kohale. Eestlasi juba oodatakse.

      Teel lisatakse veel juurde, et tegemist pole mingi erilise ja spetsiaalselt eestlaste jaoks välja mõeldud üritusega. Tegemist on täiesti ja absoluutselt tavalise, igapühapäevalõunase mari tantsuõhtuga kohalikus kultuurimajas, millel nimeks Rekord.

      Maridele lihtsalt meeldib tantsida.

      Astume siis pisut kohmetunult sisse, teadmata, mida oodata. Seinte ääres istub ridamisi mari memmesid, keskmine vanus nii umbes kuuskümmend viis aastat.

      Meie möödumist saadavad memmede rõõmsad kuld- ja hõbehammaste sähvatused. Ikka valsitaktis, ikka üks-kakskolm hõbedat, kaks-kaks-kolm kulda, kolm-kaks-kolm hõbedat ja nii edasi. Seniajani on selgusetu, et kuis need memmed just sel kombel hammaste metalli järgi istuma olid sattunud.

      Aga nii nad seal siis istuvad ja juttu puhuvad. Eestimaa tavaliste tantsuõhtute tunne ütleb, et ega nüüd enne kaht tundi küll midagi juhtuma hakka. Ugrimugri ei saa ju kunagi vedama. Peab ikka väga kõvasti tagant lükkama ja hoolega pilli puhuma, et tantsujalg tümpsuma hakkaks.

      Aga vale puha.

      Pruugib akordionimängijal vaid lavale minna, kui memmed hakkavad juba vaikselt nihelema. Sätivad rätte õigeks ja tõmbavad käega üle põllesiilude, et kõik vinks-vonks ja absoluutselt ordnungis oleks. Mõne jalgki hakkab vaikselt tatsuma.

      Lavale lisandub mari trummimees. Vaikselt ja poolmärkamatult. Ta ajab paar sõna akordionimehega juttu.

      Saalitäis memmesid, ikka kenasti ridades toolide peal, hoiab kui hinge kinni. Mõni paneb kogunisti oma käed tooliveerele ja toetab sinna kõvasti, et oleks võimalik hoogu võtta, kui andmiseks läheb. No just nagu sprinter enne otsustavat stardipauku.

      Akordionimees hingab sisse… ja trummar tõstab nuia, ning esimene noot lendab üle saali. Trummikõbin takka.

      Korraga lööb memmede meri lainetama, kibekähku haaratakse üksteisel käest ja veetakse üksteist tantsupõrandale, hulk eestlasigi sekka. Pilkudes senini püsinud vaikne apaatia on kui pühitud.

      Memmede silmad löövad välku ja sädemeid.

      Käed vehivad madalal puusade juures, siis tõusevad rindade kohale ja siis suisa taeva poole. Ning jalad! See, mida teevad jalad, on täiesti ootamatu. Iga takti ajal lüüakse küll kontsaga, küll saapaninaga kaks korda ja kolm korda rõhku ja selle trampimise saatel hakkab tantsijate rong ringiratast liikuma. Mari tants, soome-ugri stepp.

      Jah, Michael Flatley koos oma kuulsa Riverdance trupiga võib maailma lavadel imet teha. Tal on võtta tuhandeid soovijaid. Ja tema trupi trennid käivad tõenäoliselt hommikust õhtuni, et pakkuda vaid parimast parimat. Kõige kirglisemat iiri stepptantsu.

      Aga siin on ju täiesti tavalised mari küla- ja linnamemmed. Vanus selline, et neid ei palgataks iialgi ühtegi proffide tantsutruppi. Aga see, mida nad teevad, annab proffidelegi silmad ette.

      Kirglikkuse ja sära poolest.

      Tramp, tararamp, tarararampampaa, tramp, tararampapaa, tararampapaa, tararamp…

      Jumaluke, alles see ju oli, kui vaatasime nende kenade rahvariides memmede tulekut. Mõni astus nii vaevaliselt, et võis arvata: teeb ühe valsitiiru ja siis vajab pool pudelit palderjani turgutuseks. Aga oh ei.

      Tramp, tararamp, tarararampampaa, tramp, tararampapaa, tararampapaa, tararamp…

      Tantsijate ring liigub aina kiiremini. Põlved on natukene nõtkus ja jalad taovad rõhkusid. Esimene tants, teine tants ja kolmas tants.

      Esimene veerandtund, teine veerandtund ja takka tükk kolmandatki. Lakkamatus mari rütmis, mis kõlab jalgadest, aga tuksub kaasa kogu ihus, hingest rääkimata.

      Tramp, tararamp, tarararampampaa, tramp, tararampapaa, tararampapaa, tararamp…

      Põlved on valusad, varbad on valusad, jalalabad on oi-kuivalusad. Sääremarjad ajavad eestlastel suisa tuld välja ja kui elekter kustuks, võiks näha lausa sädemeid püksisäärtest ja seelikute alt paiskumas.

      Oi, nii paganama valus on!

      Tolmulõhn täidab sõõrmeid. Ihu leemendab justkui maratonijooksjal. Aga memmedel pole häda tuhkagi. Lakkamatute jalarõhkude saatel liiguvad nad peatumatult oma ringis. Paar läikivates säärikutes meest on samuti sekka löömas.

      Tramp, tararamp, tarararampampaa, tramp, tararampapaa, tararampapaa, tararamp…

      Alles hiljem saame teada, mida see kõik kokku tähendab. See tunni-pooleteisene tants on paljude Joškar-Olas ja ka linna ümbruses elavate maride jaoks pea ainukene võimalus nädala jooksul end marina tunda ja mariks olemise üle uhkust tunda. Sellesse tantsutundi pannakse sisse kogu mariks olemise võlu ja valu, sest Joškar-Olas, nii nagu paljudes teisteski ugrimugri pealinnades Venemaal, on tegelikult ugrimugrilisust vaid näpuotsaga. Ja vaid sellele, kes otsida oskab.

      Üldjuhul laiutab siiski ja paraku sovetlik slaavi mentaliteet stiilis Moi aadress ne dom i ne ulitsa, moi aadress Sovetski Sojuz… (Mu aadress pole maja ega tänav, mu aadress on Nõukogude Liit.)

      Vaat seepärast on mari memmedel korraga tantsimisega nii kiire. Selle kogemine on ühtaegu väga ilus ja väga valus.

      Tramp, tararamp, tarararampampaa, tramp, tararampapaa, tararampapaa, tararamp…

      Veel järgmisel päeval on meil, noortel inimestel, sellest täiesti tavalisest mari tantsuõhtust jalad oi-kui-valusad. Ei saa trepist üles ja veel vähem saame alla. Ja kui kuidagi ikka saamegi, siis vaid väga nirssis ninaga. Aga hing hõiskab. Ja sisemuses tuksub mari rütm veel mitu päeva.

      Olin Kaasanis, Tatarimaal, Eesti kuulsaimat korvpallurit Martin Müürseppa väisamas. Mäletate ju, ta mängis Kaasani Uniksi nimega meeskonnas, tegi seal head skoori ja muidki mehetegusid.

      Kaasanist jääb hõimuvellede Marimaale vaid üks vägev kivivise ja harva käiva lennukini on kaks päeva aega, nii annan oma tulekust teada ka Eestis õppinud marile Erik Juzykainile.

      Lahke noormees on peagi kohal ja topib mind oma autosse. Läheme Marimaad vaatama.

      Ühes kenas ja üdini marilikus külakoolis tutvustatakse mulle sealset rahvapilliõpetuse programmi. Noored marid saavad koolis selgeks nii akordionitõmbamise kui trummilöömise.

      Ja oh mis kena on iga klassi seinal vaadata soome-ugri keelepuud, mis õppureile tundub nii hästi pähe kulunud olevat, et pisimgi jõngermann oskab kohe näpu suunata sinna harule, kuhu kirjutatud Eesti.

      See on nii tore. Astun klassi. Kõik tõusevad püsti. Ja suured ja armsad naeratused valguvad üle pisikeste maride nägude, kui neile öeldakse Eesti. Ja kohe tõuseb kätemeri. Õpetaja osutab kellelegi ja see sibab, tuli takus, selleski klassis oleva keeltepuu joonise juurde. Ja ilmeksimatult tabab ta näpp just seda oksakest, kuhu on kirjutatud eesti keel.

      Kas saaksid meie koolilapsed sellesamaga hakkama, kui uksest peaks sisse astuma mari külaline? Kahtlen. Keelepuidki pole.

      Aga

Скачать книгу