LITMIR.BIZ

      Mu teine, samuti mõneti katastroofiline muusikakogemus pärineb Tallinna pioneeride ja koolinoorte palee rahvakunstiansamblist, kus rahvatantsu õpetas mu ema ja muusikat legendaarne Toivo Luhats.

      Ma ei tea, mis nad omavahel kokku olid leppinud, igatahes sattusin ma eneselegi ootamatult… kandleansamblisse.

      Oh need vaesed Luhatsi-isanda kõrvad ja närvid! Küll ta püüdis, mis püüdis, aga ikkagi ei suutnud ma isegi pooli noote õige koha peal ja õigel moel simblist välja helistada. Tõttöelda ei saanud ma ka neist enamikule pihta. Nooti ei tunne ma tänaseni.

      Kuid kus häda kõige suurem, seal oli Luhatsil hea nõu varnast võtta. Pani mu basskannelt mängima. Seal ei olnud enam vaja oma töntside sõrmedega õiget keelt taga ajada, vaid sai vahva haamrikesega plõnn! ja plänn! vastu õiget keelt virutada. Kõlas peaaegu niisama võimsalt kui mu katki jäänud taldrikulöömine.

      Plõnn ja plänn!

      Et ma ikka aru saaks, millise keele pihta lüüa, tegi Luhatsiisand mulle ka noodi, mis üldse nooti ei meenutanud, aga õnneks just sellepärast mulle ka arusaadav oli. Nimelt olid paberil joonega ühendatud üles- ja allapoole liikuvad punktikesed. Ja kui see paber asetati kandle peale keelte alla, siis oli sealt täpselt näha, mis keele vastu tuleb oma vahva vasarakesega virutada.

      Ikka plõnn ja plänn!

      Üksinda proovi tehes sujus noorel kandlevirtuoosil kõik lahedasti, aga probleemid algasid siis, kui oli vaja teistega ansamblis kokku mängida. Sest isegi siis, kui mu plõnn ja plänn kogemata kombel õige keele pihta läksid, kippusid need kõlama… valel ajal.

      Õnneks jõudis nii Luhatsi-isanda kui ka minu arusaamisse üsna peagi tõdemus, et Eesti tuhandeaastane rahvamuusikatraditsioon sellest vaid võidab, kui ma kandlemängija-karjääri pooleli jätan.

      Nii olin ma oma ugrimugri laulu- ja pillimänguvandele ka teist korda truudust murdnud.

      Veerand sajandit hiljem olin Soomes, Saamimaal, Tankavaara kullakaevajate külas, kus küll saami kultuuri liiast polnud, küll aga legende Põhjala Eldoraadost.

      Inimtühjus. Lisaks minule ja hotelliteenindajale oli umbes viie kuni kahekümne viie kilomeetri raadiuses veel üks inimene, teine turist hotellis. Mõne Põhjala piirkonna kohta oli see üsna suur rahvarikkus.

      Tulin õue. Matkarada viis kaugele mäele. Mõtlesin siis matkata. Hakkasin vantsima, teadmata veel seda, mis vapustus mind teekonna lõpul tabab.

      Kuuskede oksad polnud raja veeres laiad, tihedad ja pikad nagu Eestis, vaid kitsad, hõredad ja lühikesed, nagu kõikjal polaarjoone taga. Ikka selleks, et lumi kuuseoksi ei murraks, neile pidama ei jääks, vaid sujuvalt maha libiseks. Looduse tarkus ja kuuskede õppimisvõime.

      Mäest ikka ülespoole.

      Kuused lõppesid, jäid kased, mis vajusid lõpuks nii maadligi, et olid saunavihast väiksemad. Õhk aga oli nii puhas ja karge, et suisa helises, kui seda hingata. Samasugust helisevat õhku olen hiljemgi Põhjalas tundnud oma kopsudesse suhisevat. Jah, ma ei oska kirjeldada, kuidas täpselt Põhjala puhas õhk heliseb, kui hingad. Aga tunne on selline. Ja alati, kui seda tunnet koged, siis tead.

      Marssisin edasi ja korraga jõudsin mäele. Vaade oli vähemasti miljon dollarit väärt. Täpselt selline, nagu Günther Reindorffi või Gallen Kallela töödel. Põhjala vägi. Lõpmatuse lummus.

      Minu ümber tühjus, vaid kanarbik ja saunavihast väiksemad kased. Allpool kuuskede mass, nii kaugele, kui silmapiirilt paistis. Ja selle seest paisusid välja ümarad mäed kui maaema hiigelrinnad Kaljo Põllu graafikalt. Samuti silmapiirini välja. Ma, loll, olin arvanud, et Põllu mõtles need välja.

      Aga ei – selline maastik oli tõeliselt olemas.

      Korraga tajusin, et miskit on mäda. Miski on väga valesti ja väga teistmoodi. Mis, ei saanud aru. Välja arvatud see, et see teistmoodi on.

      See teistmoodi tunne oli esmapilgul huvitav. Siis aga hirmutav. Sest ma ei saanud aru, mis mind jälitab. Kas hiigelsuur tundrahunt või legendaarne Põhja konn. Ebalus puges naha vahele. Võdistas.

      Siis korraga ja viimaks mõistsin, et ma kuulen seda, mida pole kunagi varem oma elus kuulnud. Ma kuulsin absoluutset vaikust.

      Ei olnud tuuleõhku puulehtedes sahistamas. Sest kolm lehte ühel kaserootsul ei saa kohiseda. Ei olnud kaugeid autohääli kusagil kajamas. Ei kaikunud üle tundra ka üksiku metsatalu kile koerahaugatus. Ega linnukilge. Mitte midagi ei olnud mu kõrvus. Oli absoluutne vaikus. Esimest korda mu elus.

      Hakkasin kuulama kuulmatut. Ja vaikus tegi mu sees isemoodi tempe.

      Esialgne hirm muutus vaikuse jõuks ja väeks. Kõrvad hakkasid pilli ajama. Siis täitus pea mõttetulvaga. Korraga sain aru, miks meie, ugrimugrid, nii palju vaikime.

      Vaikus räägib palju enam kui sõnad või helid. Sellepärast, et sõnad või helid on konkreetsed, pärinevad ühelt konkreetselt inimeselt või helitekitajalt. Nad on väga reaalsed.

      Aga vaikus on absoluutne.

      Ja seal mäel kogesin, et selles absoluutses vaikuses oli selline ugrimugri vägi sees, et ka kõige kõvem kärgatus oleks selle kõrval köömen. Rääkimata rajukitarristi elu vingeimast soolost. See vaikus oli nii vali, et selle väega võiks vaenlase pikali lükata ja siis aeglaselt neljaks tükiks lõigata. Sellega võiks mäe paigast liigutada või taevakummi teistpidi pöörata.

      Sellist vaikuse jõudu võib õpetada vaid tundra.

      Vaikus täitis mind sellise energiaga, et hakka või kodus mööblit ümber paigutama. Koduni aga oli paraku tuhat ja enamgi kilomeetrit.

      Kui olin kivil istudes vaikust piisavalt adunud ja enesesse imenud, tundsin, et midagi mu sees ihkab väljapääsu. Üks ümin justkui Winnie Puhhil mesisel hommikutunnil. Üks jorin justkui külamehel õllesel pärastlõunal.

      Ja mina, laulukauge mees, hakkasin korraga vaikselt jorisema, üle vaikuse vaikselt huilgama. See oli üks üsnagi ürgne ugrimugri joig, mis minu oli üles leidnud ja nüüd minu seest välja ihkas.

      Ja saigi.

      Täitsin vaikuse oma absoluutselt ebamusikaalsete mörinatega. Sellistega, mida lastakse enese seest välja vaid enese jaoks. Vaikuse ja looduse ürgses kooskõlas peavad need mörinad

Скачать книгу