LITMIR.BIZ

      Kui me oleme piisavalt mitut põletusmatust jälginud – mis on ühtaegu põnev, müstiline, taevalik ja ilge ning mu ninna on igaveseks jäädvustatud inimliha kärsahais –, tuleb Homil päästev idee jätta kultuur, ajalugu ja arhitektuur selleks korraks sinnapaika ning leida talle hoopis sobivad päikeseprillid. Päikeseprillid on Nepaalis natuke ka staatuse sümbol, sest mitte igaüks ei saa endale lubada suurte D&G tähtedega võltstoodangut.

      Templi juures on parasjagu üks kena prillipood-putka, kus müügil umbes mõnisada erinevat prillipaari. Õige pea saab selgeks, et Hom kavatseb iga viimase kui ühe neist läbi proovida, nii et see prilliostmine kujuneb aeganõudvaks ja minu jaoks ka äärmiselt tüütuks tegevuseks. Peale iga järjekordse prillipaari ninale seadmist diskuteerivad ka müüja ja Hom vahel selle prilli heade ja halbade omaduste üle, mis minu arvates on puhas ajaraiskamine, sest nendel prillidel ei tundunud mitte mingit silmaga nähtavat vahet olevat. Iga paari puhul ka pisut tingitakse, mis jõuab ikka sama summani – 200 ruupiat. Umbes 50 eesti krooni.

      Minu kannatus jätab mind ühel ilusal hetkel täiesti maha. Otsustan minna poetrepile istuma ja jalgu kõlgutama. Üsna minu lähedal nässerdab ja väntsutab üks kohalik tüüp midagi käes. Jään teda vahtima, suu ebaviisakalt ammuli. Ta muidugi märkab kohe, et teda on tähele pandud ja tuleb siis mulle näitama, mida ta seal näppude vahel nässutab. See on üks päris elus tilluke madu, täpsemini kobrapoiss. Loomulikult tärkab kohalikus koheselt kaasasündinud kauplemisvajadus ja ta arvab otsemaid, et ma tahan seda looma osta, kui ma looma juba vahtima jäin. Minu vastuväited teemal „kuhu ma ikka lähen, uss taskus” ei leia mingit aktsepteerimist. Selgub, et väike kobra maksab eesti rahasse ümber arvutades 50 krooni. Aga ma olen kindel, et saaksin ta siiski ka 25 krooniga kätte.

      Lõpuks tuleb Hom, peas uhiuued 50 eesti krooni maksnud D&G prillid, ja käratab ussimüüjale midagi kohalikus keeles, nii et see kaob nagu kratt, kellele on sõnad peale loetud. Tõden, et kauplemise kohta on mul veel palju õppida. Ma oskan küll veenvalt nepaali keeles öelda: „See on liiga kallis, tee parem pakkumine” ehk „mahango, kam garnus!”. Ma ei oska aga siiski veel öelda: „Ei, aitäh, ma ei vaja hetkel ühtegi maduussi!”

      Tagasi autobussi juurde jõudes selgub, et Homi sõbra autosse on vahepeal tekkinud veel paar suguvõsatäit inimesi. Mahume siiski kõik ära. Nepaalis ei olegi sellist väljendit nagu „ei mahu” üldse olemas.

      KATHMANDU ORU KÜLAD

      Abivalmis tegelane, nagu ta on, organiseerib ta kohe mulle ühe sihtpunkti arusaamatu nimega mägikülas. Hom väidab, et seal on üks tore tegelane, sõber Sulav, kes elab koos oma kahe ema, isa, õdede, venna ja vennaperega askeetlikus aga väga nepaalipärases kohalikus majakeses. Nad kõik on enam kui sõbralikud ja valmis mind kui tema sõpra kindlasti võõrustama. Kahtluste hajutamiseks lisab Hom, et ta on varemgi sinna oma lääne sõpru „askeetlikku päris Nepaali eluviisi nautima” saatnud ja kõigile on kohutavalt meeldinud.

      Selleks hetkeks ma juba tean, et „lääne sõbrad” võib tähendada samahästi ka inimesi, keda ta on viis minutit tagasi kohanud. Aasia rahvastel on imepärane võime kõiki inimesi, kellega nad on vähemalt paar lauset vahetanud, kohe oma suurimateks sõpradeks pidada. Sellise määratluse kahtluse alla seadmine – nagu üldse nepaallase ükskõik millises väites kahtlemine – on tõeliselt ebaviisakas.

      Nepaal on äärmiselt mitmekesine maa. Kathmandu orus on neli linna – Kathmandu, Thimi, Bhaktapur ja Patan – ning loendamatult külasid. Kohati on linnade üleminek küladeks nii sujuv, et linna ja maakoha piire on keeruline tuvastada. Kõik, mis jääb Kathmandu orust välja, on pealinlaste endi meelest „täielik kolgas”. Võib-olla on see tingitud sellest, et kehva transpordiühenduse tõttu on mitme tuhande meetrine teetõus orust väljumiseks vaevaline ja aeganõudev ning igasugune ühendus kõikide Kathmandu-väliste paikadega tähendab mõnepäevast väsitavat, piinavat sõitu.

      Kathmandu orust eemal võib maastik muutuda ulmeliselt. Nepaali põhjaosas paikneb suur osa Himaalaja mägedest, lõunaosad meenutavad aga oma lauskmaa ja kõrge temperatuuriga Indiat. Idaosa on kohati kõikidele transpordivahenditele täiesti läbipääsmatu ja lääne pool on pärast turismikeskust Pokharat taas vähe asustatud. Peale hiiglaslike Himaalaja mägede on Nepaalis lugematu arv väikeseid mägesid, kohaliku klassifitseerimise kohaselt künkaid, mille kõrgus jääb vahemikku 2000–3000 meetrit.

      Mägedest rääkides on nepaallastel kindel terminoloogia: hills tähendab ligi 3000 meetri kõrguseid künkaid, mountains on vastav sõna mägedele, mida katab igilumi ehk keskmiselt üle 3000 meetri kõrgused mäed, peaks on aga austav sõna üle 6000 meetristele mäehiiglastele. Raskusastme ja kõrguse järgi on Nepaalis võimalik harrastada igasugust mäesporti: alates jalutuskäikudest laugjatel nõlvadel, mis on sobilikud ka paksudele, laiskadele ja ülesöönud eurooplastele, lõpetades kaljuronimise ja alpinismiga, mis nõuab juba kõrgemat pilotaaži ning teadlikku eeltööd.

      Peamine põhjus, miks Nepaali tullakse, on aga siiski mägironimine või mägimatkamine. Seetõttu otsustan ka mina enne oma vabatahtlikutööga paikseks jäämist minna ja proovida väiksemate mägede vallutamist ja vaadata üle Nepaali lõunaosa.

      Bussiga mägikülla sõitmine ei osutu streigi tõttu, mis on taas halvanud terve linna, paraku võimalikuks. Põhjus ei ole seekord mitte poliitilist laadi, vaid hoopis sügavalt isiklik ja emotsionaalne, mis annab edasi nepaallaste uskumatu võime sääsest elevant teha.

      Lugu iseenesest on väga igav: ühes vanadekodus suri veidi kahtlastel põhjustel üks vana mees. Kui Lääne ühiskonnas oleks see kutsunud esile debati meedias, kohtukaasuse või oleks üldse tähelepanuta jäänud, siis nepaallased on leidlikumad. Surnud mehe poeg juhtus olema taksojuht, kes suutis oma ametivendade abiga – ja taksojuhte pole Kathmandus vähe – blokeerida liikluse kogu linnas, protestimaks hooletu vanadekodutöötaja vastu. Sellest teede blokeeringust said jälle kohalikud noored paskaagid inspiratsiooni

Скачать книгу