Minu Nepaal - Kaia-Kaire Hunt

Скачать книгу

need, kes seal esindatud pole. Eriti vihaselt muidugi maoistid – siinne kardetuim, vihatuim ja austatuim poliitüksus.

      Kuid see pole üldse veel kõik. Nimelt on Nepaalis võimalik leida tuhandeid pisiasju, miks protestida ja miks teid sulgeda. Viimase meeleavalduse põhjus oli sõjaväe nimevahetus. Et kui praegu on selle nimeks Saha Nepaali Sõjavägi, siis paljude meelest võiks Saha sealt eest ära võtta, sest kuningas ei meeldi niikuinii kellelegi juba ammu. Parlamendi kuningale ustavad liikmed aga seda teha ei lase, seetõttu tuligi jälle üks suuremat sorti meeleavaldus korraldada. Muuseas, sõjavägi ja sõjaväepolitsei on tänavatel igapäevane nähtus.

      KOHANEMINE

      Eestis puistasin taaskasutuspoode, et osta võimalikult palju keha täies ulatuses varjavaid suveriideid, mida poleks kahju ära trööbata. Sobival rõivaesemel pidid õlad olema kaetud, dekoltee ei tohtinud olla liiga sügav ja seelik pidi ulatuma pahkluudeni. Leidsin palju koledaid riideid ja olin sooritatud ostudega ääretult rahul.

      Nepaalis aga avastan õige pea, et kuna on väga palav ja tolmune, siis neljandaks päevaks olen kõiki riideid juba vähemalt korra kandnud. Ega’s muud, kui tuleb ette võtta pesu pesemine.

      Meie kohalik pesumasin asub hosteli katusel. Katus on kahetasandiline, alumisel käin ma niisama vaadet nautimas ja lugemas, ülemine on pesemiseks. „Pesumasina” süsteem koosneb veetünnist, tosinast eri suuruses kausist, betoonpõrandast, mingi kahtlase väärtusega seebist ja harjast. Pesu pesemine – nagu ma olin selle tasahilju teisi piiludes välja selgitanud – näeb välja nii, et paned kõik kausid järjestikku (millegipärast kehtib teatud asjadele siin kaootilises maailmas hämmastav kord!), lased vee sinna sisse ja asud siis toimetama. Kõigepealt hoiad riideid natuke aega seebivees, siis võtad selle ligase eseme sealt välja, peksad vastu betoonpõrandat, trambid selle peal, nühid harjaga. Siis paned läbipekstud eseme järgmisesse kaussi. Loputad. Siis kordad peksmisrituaali. Siis paned riidetüki järgmisesse kaussi. Loputad. Loputad veel. Ja veel. Ja veel. Nii palju, kui kausse jagub. Lõpuks enne viimasesse kaussi panekut väänad riide kuivaks. Ja valmis! Võid alustada järgmise riideesemega. Keskmise kilekotitäie riiete pesemiseks kulub umbes 3 tundi. Asja võit on see, et pärast oled ka ise poole puhtam, sest enamiku ajast oled ju vähemalt osaliselt seebipesuvees supelnud. Kuna on päike ja tuul, kuivavad asjad poole tunniga. Kuivamise ajal tuleb riideid jälgida, sest neil on komme suure tuulega lendama minna ja kinnitusvahendeid selle pidurdamiseks siin eriti ei tunta. Parem karta kui kahetseda, sest piinlik lugu, kui peaksid pärast näiteks oma aluspükse mööda naabriaedu taga otsima.

      Hosteli perenaine, toosama, kes on pidevalt nutetud näoga oma pealesunnitud abielu pärast, tuleb üles mu toiminguid vaatama – üleüldse on teiste tööd pealt vaadata siin tavaline meelelahutus – ja hakkab järsku itsitama. Peagi selgub ka põhjus. Peale konservatiivsete pealisriiete olen ma ka hulga ultrakonservatiivset aluspesu hankinud. Paraku olin Eestis osteldes jätnud tähelepanuta, et ühtedele midivuplitele on trükitud printsikrooniga konna pilt kirjaga „kiss me”. „Suudle mind” aluspükste peal on arusaadavalt kohalikus mõistes enam kui pornograafiline pesuvalik. Ma loodan, et perenaine nüüd sellest uudisest kusagile küla peale kõllama ei lähe. Pärast seleta teistele, et tegelikult olen ma täiesti siivas tütarlaps.

      Järgnevatel päevadel teen veel hulga huvitavaid avastusi. Esiteks on siin kellaaeg pisut imelik. Eesti ajast 2 tundi ja 45 minutit ees. See ekstra 15 minutit on selleks, et kõik saaksid üheselt aru, et see pole India. See on ikka vist üks väikerahvuste igavene tragöödia – muudkui tõesta enda olemasolu.

      Teiseks tuleb tualettpaberiga seoses meelde, mida tähendas nõukogudeaegne sõna „defitsiit”. Kodust olin kaasa vedanud vaid pabersalvrätikud, sest ma ei suutnud uskuda, et siin tualettpaberit üldse ei kasutata.

      Uurin hostelist, et kus võiks keegi sellist imevidinat nagu tualettpaber müüa. Tekib elav diskussioon ja pakutakse variante, et pool tundi mööda teed otse minnes või siis kolmveerand tundi ringiga minnes. Otsustan otsetee kasuks. Teel olles lõbustan end sellega, et põikan sisse teele jäävatesse putkapoodidesse ja küsin tualettpaberit. Mõnikord vastatakse lihtsalt, et neil seda ei ole, aga mõnikord pean seletama pikalt, et MIDA selle paberiga õigupoolest tehakse ja milleks see vajalikuks peaks osutuma.

      Siin nimelt on tualeti asemel reeglina auk, mille ääres on väike kann ja ämber veega. Kannu ja vett kasutatakse peale tualetis käimist siis enda teatavate piirkondade mingitmoodi üle uhamiseks. Kuna ma ei pidanud vajalikuks kellegi toimetamisi piiluma minna ega ammugi mitte ei tahtnud kedagi kutsuda mulle kannu otstarvet ette näitama, siis minule see kasutusviis arusaamatuks jäigi.

      Kolmandaks puutun kokku kohalike kombega, mille eest isegi Hom ei ole mind veel hoiatanud. Kohalike kultuuri ja kommete kohaselt pole viisakas öelda „ei” või „ei tea”. Sellega võid sa teises pahameele või kurvastuse esile kutsuda. Kõige rohkem ajab see närvi mind hetkedel, kui olen täielikult eksinud…

      Peatan tänaval kohaliku. Vanahärradel on siin kombeks käia rind kummis ja kindlasti mingi pilotkataolise rahvusmustrites peakattega. Nemad ei kanna viigipükse, nagu nooremad mehed, vaid kentsakaid traditsioonilisi pükse, mis on säärest hirmus liibuvad ja reie osas lähevad laiaks nagu ratsapüksid. Pükste peal lehvib mõni särk, mille peal on alati vest. Ja nende vanameeste olekust on alati näha, et just nemad on perekonnapead.

      „Tere, vabandust, kas peaväljak asub selles suunas?” osundan käega järjekordsele künkale.

      „Mmm. Jah!” on lühike ja konkreetne vastus. Vaatan küngast, üritan Homi joonistatud kaarti õigeks keerata ja ikkagi jääb see justkui selja taha.

      „Vabandust, kas kesklinna saab sedakaudu?” kordan küsimust, kui olen mõni aeg hiljem järjekordsed kohalikud peatanud. Seekord koolivormis tüdrukud. Tüdrukutel on pikad paksud juuksed korrektselt patsi seotud, plisseeritud sinine seelik kortsus, mis kortsus, väike triiksärk räpane ning valged põlvikud koledasti määrdunud.

      „Jaa!” kõlab jällegi vastus ja nad kihistavad naerda. Ahah, saan aru. Siin on mingi nipp.

      „Või on hoopis selles suunas?” küsin kontrollküsimuse ja näitan täpselt vastassuunda.

      „Jah!” on jälle vastus. Saan aru, et nii jätkata pole võimalik. Suudan nad üle kavaldada kolmanda kontrollküsimusega.

      „Kus asub peaväljak?”.

      „Peaväljak on nii, et lähed siit alla,” näidatakse kolmandas suunas. „Ja 10 minuti pärast oledki kohal.”

      Nii ongi. Suund on õige, ajakulu muidugi kolmekordselt alahinnatud ja mina jälle kogemuse võrra rikkam. Hiljem selgus, et ka sellise kontrollküsimusega võib alt minna, kui suunanäitajad tõesti ei tea, kus otsitav objekt asub. Selleks, et valget turisti mitte kurvastada, on nad suutelised kokku mõtlema hämmastavad lood, kus miski asuda võiks ja mida teel kõike võimalik näha on.

      Ühel hommikul on Hom otsustanud, et ma tahan keeleõppe siduda Kathmandu vaatamisväärsustega tutvumisega. Nepaallastega on tõesti keeruline vaielda. Nende manipuleerimisoskus on lihtsalt hämmastav. Meie vestluse lõpuks tekib mul tõesti tunne, et see on minu idee ja ma olen südamest tänulik, et ta viitsib organiseerida enda sõbra koos mingi autobussilaadse transpordivahendiga meid mööda linna ringi sõidutama.

      Kõigepealt vaatame üle selle totra kuninga palee. Palee ees on suured, kõrged ja massiivsed väravad, nii et kuningalossist saan näha vaid tolle laia, rohekat katust. Huvitavam on aga otse selle vastas olev sõjaväeosa, kus toimuvad mingid õppused. Ma enam ei imesta selle üle, et kuningas ei suuda siin võimu säilitada – see sõjaväe rividrill oli üks suuremat sorti naljanumber. Need nõndanimetatud sõjaväelased ei suuda end hetkekski rivis normaalselt üleval pidada. Kes peab vajalikuks end sügada, kes niisama neli rida tagapool oleva sõbraga juttu rääkida, kes uudistab oma püssi, vaadates korduvalt laskeavast sisse ja on peale seda alati üllatunud näoga. Nagu sellest veel vähe oleks, näen ma vähemalt kahel korral, kuidas üks sõjaväelane on oma relva lihtsalt maha pillanud.

      Parlamendihoone osutub samuti üheks

Скачать книгу