Keevitaja - Katja Kettu

Скачать книгу

koolitusest, mida nõutakse kõigilt meie eriala töötajatelt. Ta räägib tellimisspetsifikatsioonidest ja seadmete standardiseerimisest ja seadmete hoolduse eest vastutamisest, mis on rootslaste arvates hooletusse jäetud.

      „Nii et Niila. Meie ei saa sinna midagi parata. Olukord on nagu on. Ega me meelega taha ametimeest jooksutada.“

      Kolmkümmend aastat. Vekkilä tõuseb ja sirutab käe. Sellele on raske pihta saada.Töödejuhataja käsi tundub peos ebameeldivalt pehme.

      „Nii et oled teretulnud kohe, kui kursustel käidud. Oled ju teada mees.“

Kaisu, 13.40 Pasila postkontor

      Ei tea, kas poiss jõudis enne päästepaati minemist korralikult riidesse panna? Saska on selline külmavares. Mõtlen sellele Kulosaarest Pasila poole sõites. Pärast õe kõnet pidin käima duši all ja võtma veel teisegi tableti. Õieti oleksin tahtnud vannis käia, aga aega ei olnud. Juba dušisolin viis mõtted põhjaläinud laevale.

      Meri silla all paistab ohtlik ja paneb pea ringi käima. Mille peale võib üldse enam kindel olla? Seesama meri, mis tapab inimesi, kannab Jollase rannas paati. Lapsed ujuvad tuleval suvel selles samas meres surnute seas nagu lihasupis, kokkupõrkeid vältides. Just nüüd, kui majanduskriis hakkab mööda saama. Just nüüd, kui ostsime uue köögimööbli ja kõik.

      On tunne, nagu oleksin langenud pettuse ohvriks.

      Leian autole jaama juures parkimiskoha ja lähen ülejäänud tee jala. Kõik vastutulevad koerad ja inimesed on sama hallid nagu ümbritsev betoonmaastik. Üritan osta ajalehte, kus oleks uudiseid õnnetusest, aga kõik õhtulehed on läbi müüdud. Õe kodune number ei vasta, õnneks. Ega ma oskakski talle midagi öelda.

      Postkontoris on kõik nagu ikka. Kui üldse midagi peaks kindel olema, siis see, et maailm jääb seisma, kui selleks on hea põhjus. Aga seda ei juhtu. Post tuleb ja läheb endiselt. Õnnitluskaardid ja sünnipäevapakid. Arved ja maksuteated. Kellelgi kusagil on ka homme nimepäev.

      „Kas pole kohutav! Mõtle, kui oleksime Tallinna sõitnud, nagu plaan oli.“

      Maila on märkamatult minu kõrvale ilmunud. Tema hingeõhk haiseb küüslaugu järele, punaseks lakitud küüned haaravad õlast. Siis tugevdab ta pitsitust, sosistab kaastundlikult:

      „Rahu. Kas kõik on korras?

      Vastu tahtmist heidan vargsi pilgu teistele tüdrukutele. Nood pööravad pea kõrvale.

      „Pole midagi. See on hormoonidest.“

      See on hormoonidest. Maila noogutab oma punaseks värvitud pead nagu tahaks öelda, et seda ta oligi arvanud. Ta ei usu traditsioonilisse meditsiini. Teised ei vaata meie poole.

      Oli mul vaja seda eluviisikuulutajat usaldada. Häbenen kohe oma mõtteid. Miks siis kohe niimoodi. Kahetsen siiski, et mullu kevadel, kui raske oli, talle kogemata südant puistasin. Et käivad külmad ja kuumad hood, ja et ma mõnikord ei saa aru, kus ma olen.Täiesti tavaline naise psühhofüsioloogiline reaktsioon menopausi ajal, öeldi arsti juures. See on kliiniliselt tõestatud. Aju serotoniinitase langeb, adrenaliini transportiva dopamiini hulk kõigub. Östrogeenitase langeb. Surnud närvilõpmed saadavad endiselt signaale.

      Seega ei midagi erilist. Ometi on seda raske taluda. Et nooremad, siledad inimesed vaatavad kaastundlikult. Maila topib kord mingit brošüüri joogakursustest, kord räägib keha ja vaimu tasakaalust. Et kõik sõltub aurast. Teisi töötajaid on ta veennud, et ma olen peast segi. Pärast hormoonravi algust on nad mind vältima hakanud. Kummaline tunne. Vanasti otsustasin mina, kelle sisenedes kõik vait jäid. Otsekui oleks mul maailma esimene menopaus. Otsekui oleksin muutunud ebainimeseks pärast seda, kui ma enam jalgevahelt ei veritse.

      „Kas sul olid õemehega lähedased suhted?“

      Maila suust tulvab läbi kurgupastilli vastu endist hapukat lehka.Tema kõrvalestade küljes rippuvad rasked hõbekõrvarõngad välgatavad. On tahtmine sülitada. Miks ta räägib neist nagu surnutest.

      Ei. Mehe ja poisiga on kindlasti kõik korras.

      Kõigel sellel peab ometi mingi mõte olema.

      Ja samal hetkel vallandub kõhukoopas hirm. Silme ette kerkib pilt õepojast, kuidas ta suvel kohe Volvost välja ronides kallistama jooksus, kuigi õde ise hoidus eemale. Lõi oma väikesed pontsakad käed ümber kaela, lihtsalt niisama. Mäletan, kui hea oli lapse puudutus. Ja kuidas ma siis õde kadestasin, et ta saab veel vanas eas emakssaamist kogeda.

      Pärast kohvipausi räägitakse raadios, et on sadu hukkunuid. Peas kohiseb. Kõrvallettide taga selgitavad nooremad tüdrukud põskede õhetades klientidele sooduspakkumisi. Sukkpükstel hakkab silm jooksma ja kui ennast liigutan, ragisevad need kuidagi imelikult. Maila saalib kikivarvul edasi-tagasi ja peab mind silmas. Siis läheb lahti: eelmine klient nõuab kümnemargasest valesti tagasi. Järgmisel kliendil on silmad märjad. Ta näeb oma soengu ja suurte silmade poolest täpselt minu poolõe moodi välja. Kaastunne lööb pea kohal kokku. Miks tal on olematu lõug ja pirnikujuline keha, miks minul on pikad sirged sääred, millega ma temast üle astun? Kas seepärast pidigi ta Rootsi minema? Kujutlen, kuidas ta seisab terminalis, hõredad juuksed välisuste vahelt puhuvas soojas õhus lendlemas ja kobab väriseva käega telefoni järele, et kellele helistada.Ta helistas mulle.

      Vaatan kliendi pikergust nägu ja korraga tuleb nutt peale. Ka õel on alati olnud kahvatu nahk. Hetke ajel võtan ta käe oma pihku. Käsi on nätske. Hoian tema sõrmi ega vaata pragunevat lakki, ei hooli tema räämas olemisest, vaid silitan tema sõrmi ja surun vastu rindu. Oleme hetkeks üheskoos.

      „Kas kõik on ikka korras?“

      Väljas on sadama hakanud, kuulen rabinat suure ruumi teise otsa, kuulen üksikute piiskade langemist ja pööran pead just siis, kui Maila huuled mu kõrva puudutavad. Ehmun nii, et karjatan.

      Maila seisab minu kõrval ja näeb osavõtlik välja. Kuidas ta küll oskab nii vaikselt hiilida, otsekui eikusagilt välja ilmuda, kuigi tal on nii kael kui randmed täis lükitud kilisevaid new age-ehteid. Vaatan õde. Too köhatab. Ta köhatab ega kurvastagi koos minuga, see ei olegi õde, see on klient. Tahab oma kätt tagasi.

      Ülejäänud tööpäevaks pannakse mind pakke sorteerima. Maila tuleb naerusui rääkima, et nad on otsustanud minu vahetust natuke varasemaks tõsta. Ei midagi erilist. Et saaksid rohkem perega olla. Ja kes seda veel otsustas? Klientide hääled kostava kord kiledalt, kord ärritavalt vaikselt. Kas tänapäeval ei osata enam normaalse häälega ja selgelt rääkida.Tunnen oma mehest puudust. Sellest on nii kaua aega tagasi, kui ta mind viimati puudutas. Kui surusin sõrme vastu tema otsmikku, nii et hakkas hea ja küsisin:

      „Kas oleksid täna öösel minu turvamees?“

      Seal tagaruumis pruune pappkaste sorides ja tembeldades pean tahtmatult mõtlema, kui palju on siin selliseid pakke, mida pole enam kedagi vastu võtmas. Alles tööpäeva lõpus märkan, et ripsmetušš on mustade joontena põskedele valgunud ja keegi tüdrukutest pole julenud midagi öelda.

Mirka, 13.50, Autinperä

      See on Jumala karistus. Selline laev ei saa põhja minna, ja veel päris kalda lähedal. Sadu uppunuid. Vend nende hulgas.

      „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.““

      Memm istub kiiktoolis ja tuiutab virvendavat ekraani.Tema näol on samasugune keskendunud ilme nagu suviti, kui ta toas sääski varitseb. Ma ei suuda teda vaadata ega kuulata. Kuidas sai laeva uppumine olla Jumala karistus patuse elu, riivatu meelelahutuse ja madala moraali levitamise eest Soome lahe ääres. Hilise ööni kastetakse seal oma kaupa võõra kauba sisse, tekil hooratakse lageda taeva all ebaloomulikes poosides. Kui mitmel ööl olen ma higisena voodis lamades kuulanud venna hingamist kõrvaltoas ja iseennast sinna kaugele kujutlenud. Lootnud ja unistanud.

      Vasja on matkateleri nurka pannud ja tõstnud varem laual olnud ikooni raamaturiiulile, toeks „Hüüdja häälele“, kuigi ta muidu hoiab oma õigeusklikkuse memme uskumistest lahus. Seal ta nüüd askeldab nagu poisike. Ei taipa veel, mis on juhtunud. Heidab aeg-ajalt üle toa pilke ja

Скачать книгу