LITMIR.BIZ

Скачать книгу

endal ka, oleks kogu seltskond pühapäevamundris. Võiksime minna kas või mööda küla kondama, jätta vahelduse mõttes Vasja koos oma kolaga siia majandama.

      Käsi kipub värisema, kui sirutan end koera pead kratsima. Too limpsab rannet vana koera haisva keelega. Ära ainult närvi mine. Kõik on korras. Vasja tuli tagasi, ehk tuleb ka vend.

      Oodates sätin lauale Ahku toodud punapõselised emailkruusid, mitte Vasja toodud metallist hoidjatega teeklaasid. Need lähevad kergesti katki ja siis tuleb ütlemist. Lauaplaadile on jäänud jälgi eelmistest söögikordadest ja tapetud kärbestest. Ajalehtedest puidule kleepunud uudised, justkui siin käidaks ajaga kaasas. Jälgi põrnitsedes tunnen märga keelt randmel. Vana lapi koer otsib lähedust. Tema silmades on samasugune sinakas udu nagu memmel. Nüüd läksid mu oma silmad märjaks. Pean üles tõusma ja siibri paremini lahti tegema, et ving tuppa ei tuleks. Miks küll kogu aeg suitsu sisse ajab?

      Mullu suvel sattus köögi korstnasse pääsuke, selline väike piirpääsukese poeg. Need lendavad maja kõrvalt kaldanõlvalt õue, satuvad akendesse ja kukuvad katuselt korstnasse. Ahku võttis sellest pähe, et tuleb nad ära hävitada. Et saame muidu veel kõik siin hukka.Tavaliselt võis venna jutu peale naerda, harjunult vaigistada. Ära nüüd hakka, memm kuuleb.Tuleb jälle tüli. Seekord ei tulnud, memmegi ajas naerma:

      „Ei sie poiss suitsu sisse sure.“

      Pliidi all surkides pahvatab tuhaluugist halle kübemeid näkku. Ka tookord, suve lõpul, siis kui vend kadus, oli luuk umbes.

×××

      Vasja tuleb tuppa tere ütlema.Tal on jälle uus pappkast süles.Vaevalise sammu järgi võib öelda, mis asju mees on ajanud. Punetavate laugude alt on silmi vaevu näha, minu vastunaeratus maitseb kuiva hommikuse õhu järele. Aga seekord on Vasjal külakosti. Suure žestiga tõstab ta kastist välja Salora teleri. Kunagi varem ei ole ta oma saagist loobunud, kuigi maja on uut tehnikat pilgeni täis.

      Kohvi juues suudan end veel pettusega rahulikuks sundida. Tükike leiba, või on peaaegu otsas. Võin kujutleda, et see, mis kuskil sügavas kõhus tunda annab, on kõigest kohv. Veel saan muiata Vasja paistes väljanägemise üle. Silmitseda õue, varjust valgusse. Aga kui Vasja tikub luba küsimata ligi nagu alati, mudib mu rindu oma siledate kätega, tüdib sellest, kopsib vastu uksepiita, torkab memme nälginud näo ette sigaretipaki, vahib juhmilt mu verega määrdunud teksasid, võtab teleka, tõstab selle lauale ja kunagi enne toodud ikooni teisele lauale, siis kui Vasja saab telekale väreleva pildi ette ja uudistesaate esimesed sõnad jõuavad läbi tundra ragisedes tuppa, siis kui näen Läänemerd ja selle kohal vankuvaid helikoptereid, hiljemalt siis, kui pilt on tagasi Pasila stuudios ja diktor rääkima hakkab, vaatab otse silma ja tunneb kaasa, hiljemalt siis jõuab minuni, et vend ei tule enam kunagi tagasi.

Niila, 12.45, Hietalahti dokk

      Töödejuhataja Ari Vekkilä kabinet haiseb läbi sidrunilõhnalise õhuvärskendaja higi järele. Vekkilä ise istub teisel pool lauda muhklikul nahktoolil. Suu küljes võbeleb hõredatest vuntsidest pudenenud ja huultele kleepunud karvu. Talle meeldib mehi oma jutule kutsuda ja suurt ülemust mängida, kuigi tema kabinet asub barakis. Sellel on kontoriga sama palju ühist nagu muldonnil palkmajaga.

      Mis Vekkiläl nüüd plaanis on? Kui Raimo tööl joomisega vahele jäi, kupatati ta samasse tooli istuma ja pandi madalama koha peale, plekksepaks. Kõige hullem koht on šaht. See on laeva poolitav ventilatsioonitoru, kuhu mahub hädavaevu kaks meest kõrvuti metallrestile seisma. Sinna küll ei tahaks.

      Ruum näeb odav välja. Seal on sirmiga eraldatud osa, kus istub jämedate põlvedega piiga ja vastab kogu maailma kõnedele. Tal on maatüdruku hääl, aga dokis räägitakse, et ta räägib vabalt inglise, eesti ja rootsi keelt, saab aru prantsuse ja hispaania roppustest ja naerab nende peale, nii et tissid ja põlved vappuvad.

      Vekkilä istub teispool lauda ning lonksab vaheldumisi kohvi ja pudelisse villitud vett. Tema sõrmed kobavad otsekui tuge otsides lauaplaati. Laud on peitsitud tammest, ja Vekkilä peast vasakul sätib kalendripildil üks rinnakas tibi end keevitama. Aknast avaneb vaade. Samasugune riba rikutud merd nagu teistelgi ja veel midagi, mida Kaisu nimetaks sadamaidülliks. Sama hästi võiks kogu akna laudadega kinni lüüa.

      Seal ta istub, on enda arvates kole tähtis. Aga kuigi suhtun temasse põlgusega, on ikkagi ebameeldiv siin istuda. Sügis otsa on räägitud ühinemisest, et rootslased ja eestlased plaanivad terve mere ära osta. Need jutud panevad muretsema, kuigi poleks põhjust. Seegi laev, mida nüüd vuntsime – see oli alguses Soome laev, aga nüüd kuulub teistele.

      On olnud juttu, et tehakse muudatusi. Et koos Euroopa Liiduga tulevad direktiivid. Selle taga võib olla ka midagi muud, mingid rootslaste riukad. Lubasid, et kedagi ei vallandata, aga mine sa tea.

      Nüüd istub Vekkilä seal, sinise ülikonna varrukasuud märjad ja siunab laevaõnnetust. Tema silmad kilavad ja nina punetab, nagu poleks ta ammu magada saanud. Juua ta ei oska. Vekkilä avab lauasahtli, võtab sealt värisevate sõrmedega karbi ja viskab tableti suhu. Rüüpab pikkade sõõmudega vett peale nagu vasikas ja puhib:

      „Justkui poleks ilma allergiatagi piisavalt probleeme.“

      Raadios räägitakse veel midagi õnnetusest. Vekkilä pühib halli taskurätikuga otsaesist nagu muredest vaevatud ülemus kunagi. Kuklas torgib. Vekkilä köhatab kurgu puhtaks. Särgikaelus kleepub ta niiskele ihule.

      „Teadsa, Niila, meil on siin üks probleem.“

      Kavatseb šahti saata? Kuklast käib uuesti valu läbi.

      „Need ühinemised on kaunis keerulised, aga küll me rootsidega hakkama saame.“

      Vekkilä vaatab mulle veenvalt otsa ja mul ei jää üle muud kui noogutada, kuigi ta käib mulle närvidele.

      „Me kõik peame nüüd kohanema.“

      Ta pudistab rääkides, otsekui oleks keele ja suulae vahele torgatud vaigutükk. Valu annab jälle tunda, seekord ka õlgades. Veel noogutamist. Hakkama peab saama ja saadakse. Alati on saadud.

      „Tead, meil on selline probleem. Me oleme rootside, see tähendab meie uue tööandja jaoks firma pabereid läbi vaadanud. Iga mees eraldi. Vaadanud haiguspäevi ja hilinemisi ja muud sellist …“

      Hingan kergendatult.Vaadake aga. Uurige, uurige. Ei ühtegi haiguspuhkust pärast seda, kui ravi läbi sai. Ei ühtki hilinemist, peale selle ühe korra, aga see oli ammu ja polnud minu süü. Muidu mitte kunagi.

      „Ja me vaatasime läbi kõigi poiste toimikud. Aga siis tuli probleem. Vaata, Niila …“

      Vekkilä rüüpab tassist ammugi jahtunud kohvi ja ajab hambad irevile.

      „Vaata Niila, sinu kohta pole meil õieti midagi. Ei mingeid andmeid.“

      Läheb natuke aega, enne kui ma aru saan, mida minu ees konutav mees öelda tahab.Teeb ta nalja või?

      Ari Vekkilä silmad on kaks läikivat taskukella, mille siledal pinnal mu nägu moondub. Mõtted liiguvad üksteisest eristumata, otsivad pidet. Mul ei ole kunagi mingeid probleeme olnud. Pole kordagi hilinenud, mitte kordagi. Üks kord.

      „Ei ole mingeid pabereid. Ei palgakviitungeid, mitte midagi.“

      „Aga …“

      Peas tiirlevad seosetud küsimused. See pole lihtsalt võimalik. Kuidas nad palka maksid? Kuidas nad said maksta, kui ei ole kviitungeid? Kuskil peab ju midagi olema.Tööleping. Vekkilä raputab pead.

      „Nii et meie seisukohast on justkui nii, nagu sa ei oleks kunagi siin olnudki.“

      Tema otsmikul paisub suur hele veresoon.

      „Aga asi pole selles.“

      Peopesad tõmbuvad higiseks, higi voolab vaikse ojana sõrmede vahelt kohani, kust Jeesus risti peale löödi. Kui oleks ainult oma inimesed, aga vaat see ühinemine.

      „Me ei saa enam sihukesi mehi palgal hoida, kellel pole piisavalt töökogemust või vastavat haridust. Ja sul, Niila, ei paista nende paberite järgi olevat kumbagi. Või noh, pole ju pabereidki.“

      Veepudel laual on tühi. Vekkilä hõõrub sõrmedega emailkruusi

Скачать книгу