Keevitaja - Katja Kettu

Скачать книгу

külma ojana, mis hakkab laienema.

      Endiselt kostab karjumist, aga kaugemalt. Kuhu kadus see, kes oli kajutis? Pean teda otsima minema. Pean otsima minema, kuigi iga rakk minu kehas karjub paanikas vastupidist, nõuab, et tungiksin väljapääsuni. Minu hõiked mattuvad mootorite kõrvulukustavasse mürinasse. Koridoris vedeleb põrandale visatud asju. Kingi, kotte, lapse kummik. See oleks nagu tuttav. Vees ulbib mängukaart. Kõrvus kumiseb. Kuskil ei ole silte, ei ühtegi inimest, mitte kedagi, kes ütleks, mis on juhtunud. Koridorid jätkuvad, hargnevad.

      Laev vajub veelgi rohkem kaldu. Koridorid muutuvad üksteisega ristuvateks kuristikeks. Edasi pääseb ainult ventilatsioonitorudest ja koridore ääristavatest metallvarbadest kinni hoides. Vett tuleb kogu aeg juurde. See on külm ja raske. Edasiliikumine muutub vaevalisemaks. Eemal paistab inimesi. Seal on trepp ülemisele tekile. Samal ajal kui pääsemise poole trügin, hakkab ventilatsioonilõõridest kostma visinat, otsekui lastaks suurest pumbast õhku välja. Koridor vajub veelgi rohkem kaldu, sõrmed libisevad käsipuu küljest lahti. Just siis, kui mu keha hakkab pimedasse kuristikku vajuma, mõistan, et enam ei ole aega. Tean, et ei jõua leida seda, kelle olen kaotanud ega laevast välja pääseda.

Somero, Inari politseijaoskond, Ivalo

      Mirka Auttiga rääkisin isiklikult telefonis esimest korda oktoobri alguses. Oli vist 5. oktoober. Alguses arvasin, et toru otsas on mõni tavapärane poolemeelne. Kuulutas oma venna kadunuks, too olevat juba paar kuud jooksus. Täpset lahkumisaega ei suutnud meenutada. Puterdas midagi lindude sügisrändest, aga selliste asjade üle me siin arvet ei pea.

      Taolised kadumisjuhtumid ei ole niikuinii minu asi, siin Ivalontie 10 majas tegeleb nendega kõnekeskuse näitsik. Sääraseid rännuhimulisi tuleb meil siin põhjas aasta jooksul mitut puhku ette. Tavaliselt tulevad nad ise tagasi, toovad külakostiks bloki Malborot ja tripperi. Neil on kohe säärane sund hulkuma minna. Just sügisel ja kevadel põrutavad nood hullud mööda kõnnumaid kolama, unustavad oma nime ja selle, kuhu nad minemas on. Mullu helistas meile üks arst Muurola kliinikust ja palus kellegi Jaatise kinni nabida.Too arst seletas, et rännutõvel on isegi oma nimi. Psühhogeneetiline fuuga. Uskugu, kes tahab. Mina ise kahtlustan küll, et sel moel tahetakse pigem seadusesõrme eest kõrvale hoida.

      Aga see Autti. Olin juba toru hargile panemas, kell oli 9.40 ja vahetuse piiga oli toonud värsket stritslit kohvi kõrvale, aga siis hakkas too Autti rääkima Estoniast. Lasin tal siis oma jutu lõpuni rääkida. Ta seletas pool tundi, kohvi jõudis vahepeal külmaks minna. Oli päris mures teine.

      Kui meile teatatakse kellegi kadumisest, paneme tavaliselt kirja täpse kadumispäeva.Viimased nägijad, võimalik kuriteokahtlus, tundemärgid.Täpse kellaaja, millal viimati nähti. Seda kõike ei osanud too Autti öelda.Vandus ainult, et tema vend oli kindlasti Estonial. Lappasin läbi ellujäänud soomlaste nimed, mis juba teada olid, aga Ahku Auttit nende hulgas polnud. Ainult et tolle Mirka Autti väite vettpidavust ei saanud päriselt ümber ka lükata. Hukkunute nimekirju täiendatakse veel praegugi. On olnud segadust kopteritelt saadud andmetes. Vennas rääkis, et näiteks üks Super Puma meeskond Turust arvas, et on välja tõmmanud 37 ellujäänut, aga õige arv oli 42.Vennas märkis küll, et nonde väliohvitser oli paras tainapea.Tegelikult on see ju väga inimlik. Arusaadav, et taolises segaduses võib vigu teha.

      Aga neil on olnud teisigi raskusi. Reisijate nimekirja ei suudetud kuidagi leida. Vennas ütles, et kõigi surnute andmete kogumine kestab uue aastani, kõige raskem on eestlastega.Võiks arvata, et kuna Rootsi ja Eesti vahel pole viisavabadust, siis on asi lihtne. Aga ei.

 Mirka, 09.45, Autinperä

      Pärast kõne lõppu tekkis tuppa liiga vali vaikus. Memme hingamine. Vana Lappi käppade kobin, kui ta üle toa lähemale komberdab. Pisarad valguvad telefoniklahvidele ja kasepahast kellale telefonilaual. Koer keerleb jalus, topib pead põlvede vahele ja lakub kätt. Käsi pigistas telefonitoru nii kõvasti, et pinnuga sõrm on põletikus koha ümbert sinakaks tõmbunud. Kas nad hoiavad meelega inimesi teadmatuses? Pean korraks istuma. Silmad sulgema, hingama. Silmade sees on midagi, mille tahaks välja võtta ja puhtaks pesta.

      Põrnitsen vaikivat telefonitoru ja sosistan:

      „Sina, Somero, oled paha mees.“

      Mõne aja pärast ronin trepist üles pööningule. Mõtlen, et olgu peale. Kui sina ei tee oma tööd, teen seda sinu eest. Aega on küll. Vasja tuleb alles päeval, lubas suitsu tuua. Talle käib ilmselgelt närvidele, et nädalaga on kulunud terve blokk, aga ta üritab ikka meele järele olla.Teda oodates keeran vennast jäänud konidest ja lauluraamatu lehest plotski. Memme plärujäänuseid ma ei puutu. Ei puutunud ka Ahku. See õnnestus memmel oma lastele pähe taguda, et hullus on nakkav.

      Istun kägarasse pööningu tahanurka. Seal on korstnajala kõrval soe sopp, mida ei märka enne, kui korstnale ringi peale teed. Rõivakirstu ja vanade ajalehehunnikute vahele on kuhjatud kummimadrats ja tekke. Ahkul oli kombeks seal redutada.

      Laud naksatab kergesti lahti. Selle all on lapsepõlveaegne peidik, mille olen jõudnud aastateks unustada. Kõige peal on Ahku varandus. Tõstan asjad ükshaaval välja: asfaldikänkra, linnukoljud, meesteajakirjad. Need tunduvad käes rasked, iga viimane kui ese. Nende all lebab saepuru sees must kingakarp. Mähin end venna riietesse nagu pessa ja alustan.

      Vend selle kingakarbi kunagi aastate eest leidiski. Mõni suvi pärast õnnetust, pärast seda, kui memm oli lõplikult maha matnud lootuse, et isa tuleb tagasi. Karp oli puukuuri nurgas vanade postimüügikataloogide ja „Jallu“ numbrite all. Alguses huvitasid meid rohkem ajakirjad ja seal end ujedalt pakkuvad naised kui karbist leitud dokumendid. Istusime hingetuina kõrvu ülakorruse kambri metallvoodi reformpõhjal ja lappasime ajakirju. Imestasime, et kas sellised näevad välja naised lõunas. Nagu heledad ja puhtad tupp-villpead keset sood. Tissid kikitasid taeva poole häbitult ja pringilt nagu ahjusoojad kakud.

      Kunagi olid memmelgi sellised, nüüd vajuvad tema nahksed kotid saunas põlvini. Lõpuks ei saanud muidu, kui pidime küsima, kuidas memme tissid selliseks muutusid. Ahku jõudis tundrasse plagada, minul pesi memm seebiga suud. Kergitas siis kindluse mõttes särki, näitas maa poole rippuvaid rindu ja ütles: „Teie nied tühjaks imesite, kuradi kuitsikad.“

      Kõige olulisem on leida Somerole vennast fotosid isiku kindlakstegemiseks. Ühtlasi võiks viia sõiduplaanid ja teised venna tehtud kavad. Mustas pappkarbis on kuhil narmendavaid ajaleheväljalõikeid. Kirju. Fotosid. Helesinised ümbrikud luitunud postmarkidega. Mõnel on teise riigi tempel ja omal ajal läks kaua aega, enne kui saime luubi abil aru, kust need on saadetud. Saksamaalt, Eestist ja Rootsist. Kõige põhjas on väike nahkkaantega märkmik. Ema vana märkmik või pigem päevik. Neid pabereid ei ole keegi pikka aega puutunud. Ma ei ole nende olemasolust teadagi tahtnud. Õieti arvasin, et need on juba ammugi mõne nõudepesuvee soojendamiseks ära kasutatud. Kui ma poleks suvel olnud Vasja ja oma ihu lummuses, oleksin ehk märganud, mida vend pööningul nii innukalt askeldab.

      Üritan asjatult mustast karbist välja kaevata mingit seletust, miks vend pidi minema ja minu siia jätma. Kätte satub tuttav foto. Sellel on kaks meest. Üks on sirge ja tüüakas. Keha nagu prundiga vaat, jalas narmastega saapad. Teine, suur ja tume, jääb pildil poolvarju.Tunnen ta kohe ära. Olen seda sadu kordi näinud. Mehe juuksed on must samblik, pimedus, mis neelab tundras kaja. Sellised juuksed, mis panevad tuule vaikima. Samasugused nagu Ahkul. Ta ei näe luuletaja moodi välja. Näeb välja nagu tavaline töömees, selline, kes saab palga sulas kätte ja laupäeval naist. Tean vaatamatagi, et foto tagaküljele on kirjutatud kõverate, peaaegu piinlikult vildakate tähtedega: Mina ja Dubček Saksamaal. Meenuta mind, kui pääsukesed lahkuvad. 19.09.80

      Allkirja pole.

      Väike tüüakas mees on valguse käes ja lehvitab. Ometi pöördub pilk teisele kujule.Too toetub kuidagi vaevatud olemisega reelingule, otsekui oleks salaja pildile tükkinud. Püksiharud on reitele kistud, et põlved välja ei veniks. Saabas on udune, otsekui kopsiks ta närviliselt vastu laevatekki.

      Aga see, mis praegu minu tähelepanu köidab on meeste taga helendav laevaparras. Pardal võib eristada tähti ALLY. See meenutab midagi. Midagi, mida olen hiljuti lugenud. Pingutan mälu. See on midagi tähtsat, oli alles lehes. Kus on „Lapin Kansa“?

      Aga

Скачать книгу