Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur

Скачать книгу

et alustate oma esimest romaani auahnete plaanidega ennast kogu maailmas tuntuks kirjutada (plaan on hea!). Niisiis mõtlete, et nüüd pean süžeesse kokku kirjutama kõik asjad, mis enamikule meelt mööda on. See võib teil kas õnnestuda või mitte. Esimesel juhul Teie raamat avaldatakse ja peale veidikest ootamist avastate mõne inimese, kellele see ei meeldi (peamiselt sellepärast, et see paljudele teistele meeldib). Või siis Teie raamatut ei avaldata, põhjuseks liigne meeldida püüdmine.

      Esimese mudeli rakendumisel olete kindlasti hämmingus ja proovite edaspidi arvestada inimestega, kellele ei meeldi mõni asi sellepärast, et see kõigile teistele meeldib (see saab raske olema). Teisel puhul olete õnnetu ja mõtlete, et miks arvas toimetaja, et peategelane ei või olla kõikide poliitiliste vaadete kandja, eetiline ja mitte, karvane ja karvutu, õnnelik ja õnnetu, vastik ja tore, inimene ja ahv.

      Mingi hetk sünnib iga kirjaniku peas otsus (mis võib kohe alguses olemas olla), et metsa see kõik, mina kirjutan oma veendumuste põhiselt. Hästi, kuid seejuures peate ehk oma käsikirja õige pisut kohendada proovima, mõeldes lugejale, kes tõenäoliselt just Teie raamatu riiulist haarab.

      Ärge allutage oma karaktereid millelegi ebaloomulikule, kui see ei ole piisavalt veenev, lihtsalt selleks, et inimestele protagonist ilmtingimata meeldiks. Ärge … EI! … Ärge!

      Ainuke võimalus väärt plaan täide viia on kirjutades läbi elada ja omal nahal tunda, omada isiklikku kontakti. Rohkem ülbust, rohkem viha, rohkem tundeid. Kui keset vihast kirjutamist tekib küsimus, kas nii võib, siis vastuseks on alati: jah, võib.

      Nüüd on kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja sellel on vihaseid mahategijaid ja kiindunuid fänne. Teie raamatut ei avaldata, aga peeglisse vaadates tundub Teile, et olete enda vastu aus olnud.

      IDEEDE SÕELUMINE

      Enne kirjutasin, et aeg-ajalt paneb keegi üles jupikese juttu ja küsib, kas on mõtet loo alusel romaan kirjutada. Ega seda keegi peale kirjutaja tea. Kuidas aga ise aru saada, kas idee on midagi väärt või mitte? Kindlasti on iga kirjaniku eripärast ja harjumustest ja haridusest ja kasvatusest jne tulenevalt teose sünnilugu erinev.

      Üks moodus, mida tasuks proovida, on vabakirjutamine. Lükkate pea tühjaks ja kirjutate esimesi mõtteid ennast tsenseerimata (vaadake filmi “Finding Forrester” ja saate hulga nõuandeid, kuidas vabakirjutamine käib. Mina sattusin just tänu sellele filmile vabakirjutamise tehnikat proovima). Olgu ideed millised tahes. Vahel on peas olemas visuaalne pilt ja kuna te vaimusilmas “näete”, siis on mõtteid üsna kerge lahti kirjutada.

      Romaan võib alguse saada väikesest detailist, mõttevälgatusest, esmapilgul arutust meeleolupildist. Näiteks mulle hüppas hetkel silme ette mõte: “Mõranenud klaasidega prillid laual.”

      Nii kui sähvatus on toimunud, peaks hakkama peas olevat mõtet laiendama, asuma küsimusi esitama. Miks on nii, et prilliklaasid on mõranenud, kelle prillid, kus need täpselt asuvad (milline olustik)? Võib-olla on seal väsinud olekuga mees, kes paneb prillid kohe ette (ahaa! me teame midagi oma peategelasest, võime oletama hakata, kes ta on, kui vana?). Prillid võiksid lebada niiskusest punsunud vineertahvist laual ja laud ise asub lagunenud majas. Elektrit ei ole. Prillisang on teibitud. Mehel on habe ajamata. Ta paneb prillid ette selleks, et lugeda eilset ajalehte. Ta ei ole kodutu – selleks on ta liiga hästi riides. Tal on külm. Krabinat kuuldes haarab ta maas vedeleva raudvarva. Järelikult on tal midagi karta!

      Keegi helistab järjepidevalt mehe mobiilile. Ta vaatab numbrit, kiristab hambaid ega vasta. Vilkuv number kuulub ühele naisele (jippijee, tegelane nr 2). Lehes on artikkel, mis mehele ei meeldi.

      Vahekokkuvõte: Välja on ilmunud kaks tegelast, jupike olustikku ja hulk lahendamist vajavaid küsimusi. Meil on mees, kes on enda jaoks ebaharilikus kohas, prillid on tal puruks, ta peidab ennast kellegi eest ja väldib kõnesid.

      Uued küsimused: mida ta kardab, kelle eest end peidab, kuidas ta sinna sattus, kes talle helistas, mis on selles artiklis kirjas. Vastates eeltoodud küsimustele tekib tegelasi, kohti, nüansse, detaile rohkem ja rohkem ja rohkem.

      Jätkake samal viisil – vahekokkuvõte – küsimused – vahekokkuvõte.

      Mingi hetk jõuate nii kaugele (kas nädala, kuu või aasta pärast), et enam edasi ei oska mõelda, sest lugu on liiga keeruliseks läinud ja vajab täpsemat uurimist. See ongi koht, kus saab üsna kindel olla, et idee sobib romaani kirjutamiseks. Ja Teil on peas olemas juba esimene süžeetõmmis.

      Võib juhtuda, et lugu saab otsa, küsimustele on vastatud ja vastused panevad õlgu kehitama – siis tuleb järgmine mõte töötlusele võtta. Muidugi võib kõiki neid küsimusi-vastuseid-kokkuvõtteid teha ka paberil, arvutis või ükspuha mil viisil see mugav tundub.

      SEE EI OLE VÕIMALIK

      Mulle (ja ilmselt veel paljudele autoritele) teeb meelehärmi arvustajate/lugejate see-ei-ole-võimalik arvamus romaanis sisalduvate päriselule tuginevate tegevusliinide või karakterite suhtes. Arvamuste paljusus on muidugi hea (kui eriarvamused kokku sulades lõpuks terviku loovad).

      Teatud žanrites on lugejaid raskem veenda kui teistes. Loomulikult on raske kedagi uskuma panna, et keegi päriselt ajas rändab, kuid siiski peab teadusulmegi usutavusega rinda pistma.

      Olen põnevusromaanide autorit Dean Koontzi mõttes nuhelnud seepärast, et ta kirjutas raamatu “Surmani on aega” ebaveenvalt. Kommenteerisin raamatut oma ajaveebis: “Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist.”

      Probleeme tekitanud koht sisaldas tormist ööd maahaiglas ja klouniriideis tegelast püssiga vehkimas. Mäletan ennast mõtlemas, et no see küll usutav pole ja miks ta nii üliveidraks läks oma fantaasiaga.

      Aasta hiljem juhtusin nägema Criminal Investigationi kanalil saadet klouniriides mehest sünnitushaiglas tormisel ööl püssiga vehkimas. Päriselu ongi kordi veidram kui ilukirjandus. Ilmselt tuleb proovida päriselu keskmisest oluliselt kõrvalekalduvaid sündmusi ilukirjanduslikumalt kujutada ja klounikostüüm nagisse rippuma jätta.

      SÜŽEE & MUU

      MIKS SÜŽEE?

      Enne praktilisemate näpunäidete juurde minemist püüan põhjendada, miks üldse süžeed vaja võib minna. Kirjanike maailm jagunevat kaheks: süžee poolt ja vastu. Kiretult öeldes on tõde, nagu alati vastasseisudes, kuskil keskel.

      Väga raske on kogemusteta kirjanikul ennast kokku võtta ja õhinaga alustatut lõpuni viia. Tavaliselt on olemas tugev soov, isu kirjutada, valmiskujul mõtegi, aga ikkagi jookseb esimene romaan peale paarikümmet lehekülge “kinni”. Ma püüan analüüsida – võttes enda kogetu näiteks –, miks nii juhtus ja kuidas ma takistusest üle sain.

I katse

      Laused hakkasid peas kummitama ja ma otsustasin need lahti lasta. Otse loomulikult oli tegemist põnevuslooga, mis algas keset verist tegevust. Kokku jõudsin kirjutada seitseteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

      Uuesti teksti üle lugedes hakkas kriitikameel perutama. Olen ise suure lugemusega ja sellele baasile toetudes paistsid eredalt silma konarused ja vasturääkivused. Miljon pisikest asja, mida ma parandada ei osanud. Pettusin ja jätsin kirjutamise katki. Paari kuu pärast võtsin jutu uuesti ette, aga kuna romaanis oli vähemalt kolm tegevusliini, siis pidin kõik uuesti läbi lugema. Nii et need paar vaba tundi, mis minu käsutuses olid, kulusid enamjaolt enese sündmustega kurssi viimiseks.

      Kirjutasin paar juppi juurde ja avastasin järsku, et olen jõudnud kohta, kust ma ei oska edasist tegevust ette planeerida ja kirjutamine käis vastu tahtmist. Jätsin katki. Uue sisemise sunduse najal kirjutama hakates avastasin, et jälle on pool juttu peast kadunud ning alustama pidi lugemisest. Proovisin seekord targem olla ja kirjutada raamatu algusesse skeemi. Kes on kes. Mis sündmused on toimunud? Sain surnud kohast üle, aga taipasin, et pean raamatu algusest peale ümber kirjutama ja selleks mul enam jõudu ei jagunud. Jäi pooleli.

II katse

      Olin vahepeal kirjutanud jutustusi ja novelle. Eelmise katse ebaõnnestumised hakkasid ununema. Kirjastiilgi

Скачать книгу